Enne, kui kriis raisku läheb
21.–26. augustini korraldab TÜ Narva kolledž õpetajate tasuta virtuaalse konverentsi, kus arutatakse kevadise distantsõppe mõju keeleõppe meetoditele.
Virtuaalsel konverentsil arutleme selle üle, kuidas toetavad eriolukorra ajal rakendatud õppimisviisid keeleõpet ning mil moel neid töövõtteid ja -vahendeid edaspidigi nutikalt ära kasutada. Posterettekannete konkurss tutvustab keeleõppe uusi ja efektiivseid võimalusi. Muidugi on meil neid arutelusid pidades meeles, et virtuaalsus ja distantsõpe pole mitte eesmärgid, vaid ikkagi vahendid, millega eesmärgini jõuda.
TÜ Narva kolledži virtuaalsele keelekonverentsile saab registreeruda juba praegu veebilehel narva.ut.ee/konverents2020.
Eriolukorra ajal oli keskne küsimus, kas inimesed tahavad olukorrast õppida või kõigest tulevad toime ja jäid ootama, et naaseks vana normaalsus. Praegu räägitakse päris palju, et vana normaalsuse asemel võiksime keskenduda uuele. Uus normaalsus hariduses võiks olla selline, et õpetajad kasutavad oma töös mitmesuguseid meetodeid veel julgemini kui seni. Uus normaalsus võiks toetada veelgi paremini individuaalsust – nii õpetaja kui ka õpilase oma.
Individuaalne lähenemine õppijale on üks raskemaid, kuid olulisemaid asju õppetöös. Suures klassiruumis on pea võimatu igaühe eripäradega arvestada. Aga äkki ei peakski kõik õppijad olema suures klassiruumis? Me ju nägime, et distantsõppe ajal lõid õitsele õpilased, keda suures klassiruumis koos teistega olemine painas ja kellel oli seetõttu raske keskenduda. Me nägime, et osa õpilasi arenes eriolukorra ajal kiiresti ja oli õnnelik, et sai rohkem vabadust. Samal ajal oli neidki, kellele meeldis õppida klassikaaslastega internetiski üheskoos.
Kas on õiglane eeldada, et kõigile õpetajatele sobivad ühtmoodi hästi nii distantsõpe kui ka õppetöö suures klassiruumis? Osa õpetajaid nautis distantsõpet, isegi kui mõni ei julge seda avalikult välja öelda. Neil tekkis palju uusi mõtteid ja nad leidsid uudseid lahendusi, mida enne eriolukorda poleks ehk lubatud kasutadagi. Teised õpetajad tegid küll kohusetundlikult ära kõik vajaliku, ent ei nautinud distantsõpet.
Mitmed õppemeetodid on väga vajalikud, kuid nende rakendamist on pärssinud senine tava ja väljakujunenud reeglid. Pärast eriolukorda aga tundub meile juba palju loomulikum, et mõnda asja õpitakse ühises klassiruumis, teist aga virtuaalse koostöö vormis või isegi mõnusalt omaette nokitsedes.
Kui soovime, et õpilased oleksid iseseisvamad ja hakkaksid oma õppimist rohkem ise planeerima, on kasulik tuua koduõppe elemente ka tavakooli. Näiteks antakse õppijale teada, missuguseid tulemusi temalt oodatakse, kuid selle saavutamise viis ja aeg jääb tema enda otsustada. See ei ole mingi aine kodutöö etteantud tähtajaks, vaid täiesti teine lähenemine – umbes selline, nagu on kirjeldanud Peter Gray oma raamatus „Vabadus õppida“.
Me võiksime võtta sellest kriisist nii palju, kui vähegi suudame. Las see annab meile võimaluse viia ellu kõik see, mida oleme juba ammu tähtsaks pidanud.