Iisraeli tee innovaatiliseks start-up-riigiks algas haridusest ja unistamisest

Ettevõtlusõppe programmi „Edu ja tegu“ eestvedamisel toimunud õppereisil jättis Iisrael oma kontrastsusega kustumatu mulje – ühest küljest riik, mis paistab silma sügava usu ja ajaloo, tugevalt juurdunud patriarhaalse kultuuri ja jäikade tõekspidamistega, teisalt uuendusmeelne ja idufirmade loomise arvult maailmas eririnnas, hoolimata ressursivaesest asukohast keset kõrbe. Kuidas need kaks poolt hariduses kokku on lõimitud, nii et tulemuseks on nutikad, ettevõtlikud inimesed – iisraellaste sõnul nende suurim vara?

Meid võõrustanud programmi „Mifras“ südameasi on juba kaheksa aastat olnud koolides süsteemselt ja läbivalt ettevõtliku hoiaku, ettevõtlusteadmiste ja initsiatiivi juurutamine.

„Mifrasi“ metoodika keskmes on unistamine ja eesmärgid ning nende poole püüdlemine, mille aluseks omakorda on usk iseendasse ja enda võimekusse muuta ümbritsevat, nii koolikeskkonda kui ühiskonda laiemalt. Usutakse, et kui puuduvad unistused, siis puudub ka motivatsioon ja ettevõtlikkus kuhugi püüelda.

Programmi edukalt kandideerinud koole juhendatakse metoodikate osas – kuidas koolis süsteemselt ja läbivalt ettevõtlikku hoiakut rakendada. Eesti ettevõtlusõppe edendajatega kohtunud programmi vilistlased-koolijuhid tõid välja, et tavapäraselt kõige keerukamas aspektis ehk personali mõtteviisi muutmisel tõi läbimurde just ühiste unistuste sõnastamine ja kõigi, nii õpetajate kui õpilaste kaasamine, nende enesekindluse kasvatamine ja igaühe toetamine muutuste elluviija ja suunanäitaja olulises rollis. Eesmärke aitas saavutada miks-küsimuste küsimine ning eesmärkide visualiseerimine.

Ettevõtlik hoiak isegi jäigas koolis ei ole võimatu missioon

Ettevõtlik õppimine on proaktiivne ja lahendustele orienteeritud ning mõtteviisi kujundamisel on olulised nii koolikeskkond kui õpetajakoolitus. Oma uksed avasid lahkelt mitmed koolid Tel Avivis, Jeruusalemmas ja maapiirkondades, kus õppes on palju kogemuspõhist, loovat ja innovaatilist lähenemist nõudvat, probleemide lahendamiseks tegevus- ja otsustusvabadust andvat ning ka kogukonda kaasavat.

Ainekava õpetamist ei sega, nentis tabavalt üks meie grupi liige. Jeruusalemma müüride vahel peituva Araabia tütarlastekooli noore (nais)koolijuhi unistus on anda araabia naistele eneseusku, motivatsiooni, enesekindlust, rohkem õigusi ja vabadusi, paremat haridust, õigust karjäärile ja ambitsioonidele.

See ülesanne tundub paljudele kui mission impossible, kuid uuendusmeelne koolijuht on sellest teinud kogu kollektiivi ühtse unistuse, mis tähendab aeg-ajalt tuliseid kokkupõrkeid mitte nii uuendusmeelsete kaasmaalastega.

Pikk tee on veel minna, aga kui juba araabia kultuuris usutakse läbinisti ettevõtliku koolikultuuri võimalikkusse, siis milline saab olla teiste riikide koolide vabandus?

Mida on Eestil Iisraelilt õppida ja üle võtta? Muljeid jagavad lähetuses käinud

Jane Mägi, Kuressaare ametikool:

Õppereis oli äärmiselt õpetlik ja muljetavaldav süsteemse ettevõtlusõppe poolest. Otse lennujaamast innovatsioonikeskusesse sõidutatuna võimaldati meile kohe suund ja siht, kuhu ettevõtlikkust ja ettevõtlust õpetades välja jõuda – leiutised ja tulevikutehnoloogiad, ühiskonna probleemide lahendamine ja majanduse jätkusuutlik areng. Kui ettevõtlusõppega tegelejatena võisime ju isegi ette kujutada, mis on selle kaugem eesmärk, siis Simon Peresi innovatsioonikeskus ja sealne vastuvõtt andsid eesootavale õppenädalale konkreetsed jooned ja tähenduse.

Järgnevatel päevadel kõlas ettekannetes ja vestlustel korduvalt sõna dream, mis pani koduse õppega paralleele tõmbama ja küsima, kas ja kui palju me koduses (ettevõtlus)õppes selle üle arutleme. Kas me räägime piisavalt unistustest ja eesmärkidest ning proovime lahendada ebamugavalt tundmatuid probleeme või mugandume olemasolevas, „nii-on alati-olnud“ ja „nii peab“.

Õppereisi jooksul nähtud, kuuldud ja kogetud ettevõtlusõppe meetodid ärgitasid end koduseski õppetöös kasutama, kuid veelgi rohkem väärib eeskuju võtmist tegevuse mõtestatus, õppimine selle sügavamas tähenduses ja eriti vigadest. Tulevikku silmas pidades ei saa olla ühte „õiget“ teed, vaid edu tähendab tihti pidevat katsetamist ja seejuures ka ebaõnnestumistega toimetulekut ning neist järelduste tegemist.

Ettevõtlik kool ja ettevõtlik inimene on ikkagi täiesti unikaalsed nii omaduste kui tegevuste ja unistuste poolest. Õpetajatena ei saa me õpilaste eest otsustada, millised on nende unistused või kuhu nad peavad välja jõudma, vaid tegema kõik endast oleneva, et luua motiveeriv ja inspireeriv õpikeskkond ja -tingimused. Kool peab kohanduma õpilaste ja muutuva keskkonnaga, mitte vastupidi, on Iisraeli haridusuuendajate veendumus, mille üle meilgi tasuks mõtiskleda ja mis näib praegu eriti aktuaalne.

Mõtteid märkmikust.

• Innovatsiooniriik ja ettevõtja väga kõrge staatus ühiskonnas.
• Õpetamise mõjutamine on töö õpetajatega.
• Õpetaja kui ettevõtja, passiivsest õppekava täitjast aktiivseks ja ettevõtlikuks õppimise juhtijaks.
• Õpeta vähem, kuid põhjalikumalt.
• Kool peab kohanema õpilaste ja keskkonnaga, mitte vastupidi.
• Sand table: teeme laua puhtaks ja paneme tagasi, mida on vaja või mida on vaja muudetud kujul.

Robert R. Lippin, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler:

1. Unista ja ütle see välja. Eestlased vaatasid siinjuures kinganinasid, sest nii ju ei sobi.

2. Tee vigu. Meile täitsa arusaamatu, sest see ei ole aktsepteeritav.

3. Tee tööd. Siinjuures võisime tunnustavalt noogutada, sest see on ju meie DNA-s.

Ettevõtlikkuse suurendamiseks peaksime siis rohkem unistama ja vigu tegema, sest tööd me juba teeme. Ka Tel Avivi koolides on nüüd rakendamisel kaasava hariduse põhimõtted.

Olen püüdnud sealt kogetut ka järgida – nii välja öeldes kui vigu tehes.

Karmen Trasberg, Tartu ülikool:

Õpetajakoolitajana jäi minu jaoks kõlama idee meditatiivse ja refleksiivse (nende sõnastuses contemplative) pedagoogika rollist õpetajate ettevalmistuses. Kibbutzimi kolledžis töötab uurimisrühm, mis selle lähenemisega süvitsi tegeleb, ning kooli õppekavasse on integreeritud eksperimentaalne õppimine, retsiteerimine, vaikuseminutid jt progressiivse pedagoogika tunnusjooned.

„Mifrasi“ tegevusest saan rakendada nende arendustöö viiesammulist mudelit ideest ehk nn sädemest kuni tegevuse läbiviimise ja oma unistuse realiseerimiseni.

Teiseks aspektiks, millest Eestil oleks õppida, on „Mifrasi“ tegevus oma programmi vilistlastega. Kõik programmi läbinud jäävad aktiivselt kaasatuks edasistesse tegevustesse, samuti osalevad mentorite ja kogemusnõustajatena uute liikmete värbamisel ja toetamisel.

Liina Viies, Eesti Vabariigi suursaadiku asetäitja Iisraelis:

Eks seda ole koolitajad ennegi öelnud, et inimene õpib kõige enam siis, kui ta on huvitatud ja ise õpiprotsessi panustab. Seetõttu on olnud äärmiselt põnev piiluda Iisraelis eri taseme ja piirkonna koolide igapäevaellu.

Külastatud koole ühendas üks ühine liin, nad kõik osalevad „Mifrasi“ innovatsiooni ja ettevõtluse programmis. Kui püüda otsida nende eriilmeeliste koolide seas ühisosa, siis on see ilmselt kaasamine. Kõigis koolides jäi silma, et kogu koolipere, nii direktor, õpetajad kui koolilapsed, oli heas mõttes elevil. Nad töötavad ühiselt selle nimel, et leida, valida välja ja koos ellu viia nende koolielus oluline algatus.

Igas koolis oli see erinev ning mõnes koolis oli neid lausa mitu, sest olid välja kasvanud kooli või laste enda vajadusest. Mõnel puhul ka laste vaatenurgast nähtuna mõni kogukonna probleem. Näiteks uniste koolijütside ülesäratamine varahommikul, kogukonna raadioks kasvanud raadiojaam, progejate õpituba, noorte teadlaste labor unistamise generaatoriga.

„Mifras“ vaid motiveerib ja julgustab liidreid, et nad suudaksid ettetulevad takistused tuvastada ja tahaksid neid koos meeskonnaga lahendada. Selline ühine ponnistus liidab ja annab nii õpilastele kui õpetajatele tunde, et nad on osa millestki märksa suuremast ja olulisemast. See toetab haridussüsteemis otseselt ettevõtja hoiakut (märkan, suudan ja teen), andes õpilastele oskusi, mida nad hädasti vajavad tänapäeval tööturul hakkama saamiseks nii mittetulundus- kui äriilmas.

Hiljuti lugesin Inbal Arieli raamatut „Chutzpah: Why Israel Is a Hub of Innovation and Entrepreneurship“. (Heebrea keeles kasutati algselt sõna chutzpah kirjeldamaks kedagi, kes on aktsepteeritud käitumise piire ületanud, uues kontekstis on termin muutunud positiivseks, annab edasi äärmist enesekindlust ja julgust). Inbal Arieli laiendab oma raamatus levinud nägemust, nagu oleks Iisraeli edukus idufirmade ja innovatsiooni vallas ainult siinse tehnoloogiliselt tippseisus oleva sõjaväeteenistuse teene. Seda ka,  aga mitte ainult.  Nimelt avab ta laiema pildi, kuidas tänapäeva Iisraelis lapsi kasvatatakse.

Isiklike kirjelduste kaudu viib ta lugeja kogukonda, kus laps puutub teadlikult kokku mitmesuguste väljakutsete ja riskidega. See julgustab otseselt chutzpah’i, toetab laste-noorte loovat mõtlemist ja riskimist. Lapses tekib julgus leida täiskasvanute jaoks ebaharilikke lahendusi, millest võib välja kasvada tee innovatsioonile. Ning mis kõige olulisem, laps õpib, et pärast kukkumist saadakse haiget, aga tõustakse taas püsti ja ollakse kogemuse võrra targem. Ehk innovatsiooni tekke alus on laiem kui ainult haridussüsteem, see algab kodust ja vanemate hoiakust lapse kasvamisse.