Keelekaste: M ja emad üle ilma
Eesti „ema“, „emm“ ja „emme“, inglise mother, mommy ja mum, saksa Mutter, hollandi moeder ja mam, islandi móðir ja mamma, rootsi ja norra mor ja mamma, iiri máthair, kõmri mam, baski ama, itaalia madre ja mamma, hispaania madre ja mamá, katalaani mare, portugali mãe, prantsuse mère ja maman, rumeenia mamă, haiti manman, armeenia mayr, leedu motina ja mama, läti māte, vene mat ja mama, poola, tšehhi ja slovaki matka, bulgaaria maika ja mama, horvaadi majka ja mama, sloveeni mati ja mama, nepali āmā, pärsia madar, tadžiki modar, vietnami me, jaapani mama, korea eomeoni, havai makuahine ja eme, malai emak, suahiili mama, suulu ja koosa umama, malta omm …
Millega seletada asjaolu, et ema tähistav sõna algab nii paljudes keeltes m-tähega – või siis vähemasti sisaldab üht või mitut m-i? Hulga loetletud sõnade sarnasus on muidugi selgitatav ühise algupära, keelesuguluse ja laenamisega; näiteks hispaania ja itaalia madre, portugali mãe ja prantsuse mère’i aluseks on ühtviisi ladina māter. Kuid ema kohta käivad sõnad on sageli hämmastavalt ühesugused ka keeltes, millel pole üksteisega mingit pistmist. Vaadatagu kas või eesti „ema“ ja malai sõna emak, või siis kõiki neid keeli, kus ema kutsutakse muu hulgas mama’ks.
Teadlased põhjendavad seda lapse keele arenguga. Häälikud tulevad lapse kõnesse kindlas järjekorras, ja see järjekord on kõikjal maailmas ühesugune. Rasked häälikud jäävad mõistagi viimasteks: l ja r, mille kuuldavale toomine eeldab keerulisi võimlemisharjutusi keelega; h, mis moodustatakse kõris; j ja š ning f ja v, mis nõuavad keele ja suulae või huulte ja hammaste komplitseeritud koostööd …
M on seevastu lihtne häälik ning seega ka üks varasemaid, mille laps kuuldavale toob. Seesama kehtib teise huulhääliku või bilabiaali p kohta. Mõlema puhul on põhiline hääldamisliigutus suu sulgemine. Ka a hääldamine ei ole mingi kunst – ava vaid suu, keelel pole üldse tööd. A, p ja m-i hääldamiseks vajalikud liigutused kattuvad suuresti reflektoorsete hingamis- ja söömis- või imemisliigutustega, niisiis pole ime, et laps hakkab esiteks hääldama just neid!
Edasi tulevad nendest kolmest häälikust kombineeritud silbid. Keelest sõltumata on kõige lihtsam hääldada lahtisi silpe, ja nii ongi lapse esimesed silbid enamasti „ma-ma“ ja „pa-pa“ – ja kui lisada siia samuti üsna varane t, siis ka „ta-ta“. Vaat sealt siis see, et väga paljudes maailma keeltes tähistavad väikese lapse elus keskseid ema ja isa sõnad, mis on kujunenud just nende silpide prominentsel osalusel.
Olgu emale osutavad sõnad neutraalsed („ema“, madre, mère) või hellitavad („emme“, mamma, maman), igatahes baseeruvad need lapse esimestel kõnekatsetustel. Aga tuleb ka aru saada, et sõnaalged nagu „ma“ ja „ma-ma“, mida laps emale otsa vaadates kuuldavale toob, ei pruugi kohe veel ema tähendada. Laps võib ka lihtsalt laliseda, reflekteerida ema-isa püüdlikult suunavaid häälitsusi või osutada janu- ja näljatundele. Tekkivad seosed on aga iseenesestmõistetavad ega vajagi pikemat kommentaari.
Kuid rääkides janust: tänapäeva ladina m-i kauge esivanem, semi (foiniikia) mēm tähendas vett ja osutas veele ka oma lainelise kujuga. Lainejoon on selgelt äratuntav varasemas egiptuse hieroglüüfis ning hilisemates foiniikia mēm’ides, kreeka müüs ja meie emmis – hoolimata sellest, et kunagi vertikaalne joon on nüüdseks horisontaali vajunud ja lühemaks kulunud, laineharjad, eriti kui vaadata suure M-tähe siksakke, teravamaks muutunud ning täht roomlastelt šeriifid ja täiesti sümmeetrilise kuju saanud.
Muuseas, keskaja usklikud nägid m-tähe kuju inimese näos; väidetavalt moodustus täht sarnaluudest, kulmudest ja ninast. Selle m-i sisse jäid kaks silma, o-tähed. Kõrvad sarnanesid d-tähtedega, sõõrmed moodustasid e ja suu i. Kokku võis näost lugeda (h)omo dei – ‘Jumala inimene’. See pidi olema Jumala enda allkiri, just nagu kunstniku signatuur lõuendil, ja tähendama, et inimene on kõige loodu hulgas see erilisim. Jääb vaid üle imetleda Jumala ettenägelikkust, kui ta kasutas ladina tähti!