Kes võidab koolis käimisest, kui koolis ei käida?
On olnud üks iseäralik õppeaasta, mis parasjagu lõpule läheneb. Terved õpilaste kohordid saavad tõsimeeli kinnitada, et käisid sel aastal koolis, ilma et nad kaks ja pool kuud koolis oleksid käinud. Elu näitas, et selline pealtnäha üdini absurdne sedastus osutus praktikas mitte ainult tõeseks, vaid tingimusi arvestades ka üpris edukaks.
Kõigest sellest on nüüdseks räägitud ja kirjutatud juba omajagu ning küllap jagub materjali, mida analüüsida, veel pikaks ajaks. Lootus on, et tänavuse ülemaalise kogemuse pulk pulga haaval läbi uurimine heidaks valgust põhilisematele küsimustele, mille küsimist ebaharilik aeg nõudis: mida kasulikku on kaasa võtta koolitööst ilma vahetu inimkontaktita? Või kas ja kui palju peaks seda edaspidigi kasutama? Ning, nagu tavaliselt, ei ole puudu ka neist, kes arvasid distantsõppe ajal end ära tundvat hoopis uut normaalsust, mis mineviku probleemidele viimaks ometi ammendavad lahendused pakub.
Mis puutub viimastesse, siis nagu igasuguste revolutsiooni kuulutuste puhul ikka, ei luba kaine mõistus ka nüüd uuele ajastule veel hosiannat laulda. Ja õigemini, mitte veel ei luba, vaid ka tulevikus ei luba. Inimesed, nii noored kui vanad, väljusid karantiinist samasugustena, nagu nad sinna sisenesidki – igaüks oma vooruste ja pahede, nõrkade ja tugevate külgedega. Endiselt kohanemisvõimelised, endiselt kasvamas ja arenemas isiksusena ning endiselt inimliku kontakti järele janunevad.
Postimehe toimetus ei olnud nõus ning heitis sellisele mõttele juba eos kinda, kui kirjutas oma 8. mai juhtkirjas: „Kui muidu saavad koolis särada suhtlemisaltid lapsed, siis karantiin on introvertide kuldaeg.“ See on väide, millele oleksin ka ise enne eriolukorra saabumist alla kirjutanud. Olen kõigi märkide järgi pigem introvert ja teiseks oli see mõte piisavalt lihtne ja elegantne, nii et olin päris karantiini alguses ka ise end sellega hellitanud. Nüüdseks on möödunud kolm kuud, vahetunud on aastaaeg, eriolukorda ei ole enam, piirid avanevad, veel üht, teist ja kolmandatki on juhtunud – aga kuhu see loodetud introverdi kuldaeg jäi, ei mõista ma senini öelda. Kuldajast oli asi küll väga kaugel.
Küsimus on nüüd selles, kas olen patustanud liialt vähestel eneserefleksiooni koolitustel osalemisega elu jooksul, et ma oma reaktsiooni ette näha ei osanud. Või on häda üldistuses endas ning tegemist on ühe müüdiga paljudest, mida inimesed enne karantiini enda jaoks ja enda kohta loonud olid.
Üksildane ja eraklik
Umbes samal ajal eespool nimetatud Postimehe juhtkirjaga vahendas ajakiri Edasi oma veergudel organisatsioonipsühholoogia professori Adam Granti kolumnit New York Timesist (https://edasi.org/59312/adam-grant-jah-isegi-introverdid-tunnevad-end-praegu-uksildasena/). Teema, millele ta keskendus, oli sama: karantiin kui ainulaadne võimalus särada introvertidel muidu ekstravertsuse valitsetud maailmas. Kuid oh häda, ka tema elukogemus kinnitavat vastuolu: läbivalt introvertsete isiksusejoontega inimesena pidas ka tema üksildust ja füüsilist eraldatust endale algul soodsaks ja rikastavaks. Praktika aga näitas, et ennatlikult. Tegelikult olla see aeg lihtsalt selline, nagu kirjeldatud – üksildane ja eraklik. Tähendab, pigem ikka miinus- kui plussmärgiga.
Oma kolumnis ei piirdunud autor üksnes isikliku kogemusega, vaid viitas ka huvitavatele nopetele psühholoogide uurimustest. Näiteks selgub, et käibetõel, justkui ammutaksid ekstraverdid energiat teiste inimeste seltskonnast ning introverdid üksiolemisest, pole alust. Õigem oleks öelda, et kõik inimesed ergastuvad teiste inimeste juuresolekust, küsimus on pigem inimeste arvus, kellega lävitakse.
Või et üksindus ei ole osa inimeste ja eelkõige introvertide jaoks sugugi häiriv, kuid vaid seni, kuni see on nende vaba valik – karantiin seda aga pole. Või et küsimusel sellest, kui palju vajab ja talub inimene eraldatust, pole üldse mingit pistmist sellega, kus asutakse introvertsuse-ekstravertsuse skaalal. Seda iseloomustab hoopis teine isiksuse karakteristik, millele psühholoogid viitavad kui „iseseisvusele“. Ja nii edasi.
Niisiis, järjekordne kinnitus sellest, et maailm on märksa keerukam kui ükskõik missugune üldistus tema kohta. Õppimine tavatingimustes ei tähenda tingimata ekstravertide võitu introvertide üle; distantsõpe ei tähenda tingimata kaalukausi liikumist teise suunda ja introvertide kauaoodatud võimalust; ning lõpuks, isegi ühe õpilase vali kaasarääkimine tunnis ei pruugi tähendada, et ta põrmugi rahulolevam või aktiivsem oleks kui see, kes vaikselt ja sõnagi lausumata kogu tunni kuulab, võib-olla samal ajal joonistades.
Samas tuleb tunnistada, et ainuüksi distantsõppe võimaluse olemasolu on luksus, mille üle tasub tänulik olla. Seda eriti tänavuse kevade ebaharilikus olukorras, milleks üleilmne haiguspuhang ka loodetavasti jääb – ebaharilikuks, mitte tavapäraseks.
Kui tahes palju ülekoormust ja peavalu see lastevanematele ka põhjustas, tasub neil siiski olla uhke, sest need ebameeldivused elati üle hea ja õige eesmärgi nimel. Alternatiiv olnuks kõik lihtsalt puhkusele saata ja avada kooliuksed alles siis, kui on kindlalt teada, et ükski taud ega muu nuhtlus enam silmapiiril ei varitse. Kui aga käesolevast aastast üldse midagi kõrva taha panna, siis nimelt tõdemust, et säärast situatsiooni ei tule ealeski.
Ebavõrdsuse suurenemine
Seda, kui ränk on koolide sulgemise ja igasuguse distantsõppe võimaluse puudumise hind ja kui paljud lapsed üle maailma seda maksma peavad, on üsna raske hoomata (Nuka, B. (2020). Pandeemia võib jätta lünga terve põlvkonna haridusse. Postimees, 19. mai). Iseäranis laastav on see olukord tüdrukutele arengumaades, kellest miljonite jaoks painutab käimasolev pandeemia saatuse ühte rööpasse ilma väljavaadeteta seda tulevikus vahetada. Sealjuures on üllatav, et võimalikud kahjud ei puuduta kaugeltki vaid kõige vaesemaid riike planeedil, kus küsimus digiõppest ilma arvuti ja internetita on veel teisejärguline, võrreldes palju kriitilisema dilemmaga, kuidas püsida karantiinis ja pesta käsi, kui pole piisavalt vett, et isegi janu kustutada. Ühe universaalse järelduse, mis kehtib nii rikastes kui vaestes riikides, nii Aafrikas, vanas Euroopas kui ka mujal, annab kokkuvõttes siiski teha: koolide sulgemine ja distantsõppele jäämine toob endaga kaasa ebavõrdsuse suurenemise.
Koolidest kui ebavõrdsuse tasandajatest räägitakse enamasti siis, kui jutuks on koolijärgne tulevik. Ideaaljuhul areneb kooli ajal iga õpilane ilusti omas tempos ja iseseisvalt vastavalt oma eripäradele ja siis, kui koolitee läbi ja aeg minna laia maailma, asutakse võitlusesse maailmas valitsevate varanduslike, seisuslike, õiguslike ja igat muud sorti lõhede vastu. Seda näeb ette standard.
Sellest, et ka juba koolis käies ja koolis olles toimub paratamatult teatav tasemete ühtlustumine mõlemas suunas, räägitakse minu arusaamist mööda hoopis vähem ja kui juba räägitakse, siis sageli vaenulikus või suisa karikatuurses vormis.
Selleks tarvitseb vaid üles otsida briti ansambli Pink Floydi muusikafilmi „The Wall“ asjassepuutuvad kaadrid: kirev õpilaskond koolimajakujulise kombinaadi ühest otsast sisse ja homogeenne, hakkliha meenutav ollus teisest otsast välja. Umbes selliselt võiks tõesti välja näha äärmuslik ühtlustamine, mida aga päris elus kuidagi ette ei kujuta.
Jättes aga meelelahutuse kõrvale, ei ole põhjust kahelda vähemalt kahes asjas. Esiteks, et vähemalt mingis ulatuses toimub koos koolis käies hariduslike tasemete võrdsustumise efekt paratamatult (Ehala, M. (2019). Nõrgad õpilased jõuavad edasi võimekamate arvel. PM, 26. märts), eriti kui tegemist on ühtsuskooliga, kus käivad eri taustaga õpilased; ning teiseks, see protsess toimub lõppkokkuvõttes ühiskonna hüvanguks.
Ainuüksi maailmas valitsev varanduslik ebavõrdsus on üüratu, et mitte öelda hoomamatu, ning selle tulemid ka praegu eriti teravalt esil üle maailma. Kuigi inimlikult ebaõiglane, peaks see fenomen nõutust ja arusaamatust põhjustama vaid senikaua, kuni ignoreerida üht seda maailma valitsevatest jaotustest Gaussi kõvera ehk normaaljaotuse kõrval – nimelt Pareto-efektiivset jaotust, mida tuntakse eelkõige 80:20 jaotuse järgi. See tähendab lihtsustatult, et laias laastus 20% kõige rikkamate käes on 80% kogu varast ja vastupidi, ulatudes ka paljudesse teistesse eluvaldkondadesse. Selle Itaalia majandusteadlase sõnastatud seaduspära järeldus on mõneti sünge – ebavõrdsus on paratamatu, kui selle realiseerumise vastu just teadlikult vaeva ei nähta. Ja koolis käimine, ühtluskool, koos õppimine, ühesuguste tingimuste pakkumine on kahtlemata viisid, kuidas seda teha.
Ekraanil või elusuuruses?
Loomulikult on distantsõppest võitjaid, loomulikult on neid, kes arenevad ilmselt rohkemgi, kui nad koolimajas seda oleksid teinud. Omades laia elamispinda, suurepäraseid vahendeid, rohkelt võimalusi ning head kasvatust haritud vanemate poolt, nagu osa seda endale lubada saab, on areng kiire tulema. Aga kui palju rohkem ikkagi on neid teisi, kellele saatus sünnihetkel kehvema mängukäe välja jagas. Ja siin pole kõige vähematki pistmist kellegi või millegi süüdi olemisega, vaid see on pelgalt objektiivne reaalsus. Kui igaühe koolimajaks jääkski tema enda kodu, paisuksid kõikvõimalikud lõhed ühiskonnas aina suuremaks. Ometi peaks ka kõige suurem haridusinnovaator tajuma, et see reaalsus, mille „vana“ süsteemi üle parda heitmine ning „uuega“ asendamine sisse juhataks, pole midagi sellist, mis alternatiivi kuidagigi üles kaaluks.
Distantsõpe pole kindlasti midagi sellist, mida ajaloo prügikasti visata. See tõestas end kui elupäästev õlekõrs ebaharilike elujuhtumite tarbeks, ja miks mitte pühendadagi nädal või paar sellele tervest õppeaastast ka edaspidi. Ometi on karantiini peamised õppetunnid sellised, mis olid juba varasemalt teada. Ennekõike sai vist kinnitust see praeguseks juba niivõrd äraleierdatud väljend inimesest kui sotsiaalsest loomast, kes, olgu ta siis noor või vana, pikk või lühike, introvert või ekstravert, vajab teisi inimesi enda ümber. Isegi kui see talle üllatusena tuleb.
Palju räägitakse eriliste inimeste, inspireerijate, suurte isiksuste meelitamisest õpetajaametisse. Kas see suur isiksus saab kogu oma aura maksvusele panna ekraani tagant samamoodi kui oma õpilastega ühes ruumis viibides, selles ma kahtlen.
Ja viimaks tuleb ka igal õpetajal eraldi vastata ühele lihtsale, aga põhimõttelisele küsimusele: kas ma olen elusuuruses vaatamist väärt? Kas ekraan peidab ära omadusi, mida ainult otsekontakt saab edasi anda – kuidas ma liigun, kuidas ma žestikuleerin, kuidas ma olen? Totter või mitte, ma arvan, et vastaksin „jah“. Ma loodan, et teised õpetajad niisamuti.