Kriis tõi haridustehnoloogia eesliinile

Haridustehnoloogia edendajad on ühel meelel, et kui füüsilised klassiruumid saab asendada virtuaalsete kanalitega, siis õpetajat arvuti ei asenda. Õpetajate töö on mõtestada internetis leiduvaid õppematerjale, lisada neile pedagoogilised pädevused ja olla õppijale toetav suunanäitaja.

Selles, et Covidi põhjustatud kriisiolukorras muutus distantsõpe üleöö uueks normaalsuseks, on haridustehnoloogia edendajad maailma eri nurkades ühel meelel. Olgugi et nii õppurid kui pedagoogid pidid oma kodudes ekraani taga istudes senitundmatute vidinate rägastikus uue olukorraga harjuma, ei ole ilmselt kellelgi põhjust enam kriisieelsesse aega naasta.

Kas üldse on vajadust ja tahtmist kuhugi tagasi minna? Nende küsimuste üle arutlesid igakevadisel EdTechX Summitil haridustehnoloogia edendajad üle maailma.

Tagasi kooli

Enne kriisi oli online-õpe põhimõtteliselt olemas valdavas osas kõrgema sissetulekuga riikides, kuid seda kasutati pigem toreda lisavidinana nn tavaõppele. Samas suutis vaid kuni 20% arenguriikidest pakkuda mingiski vormis distantsõpet ja enamik sellestki kanti üle televisioonis või raadios. Nüüd aga haarasid kõik palavikuliselt uute lahenduste järele.

Kriisiolukorra ühed suurimad võitjad on keeleõppeplatvormid, sest nende kasutajate arvud kasvasid sadades protsentides, proportsionaalselt liikumispiirangute karmistamisega eri riikides. Inimesed kasutasid kodus istudes võimalust enda oskusi lihvida, sh keeli õppida. Näiteks Jaapanis, kus koolides õpetatakse võõrkeeli traditsiooniliselt passiivses vormis – õpetaja loeb uued sõnad ette ja klassitäis õpilasi kordab järele –, tekib tavaliselt huvi ja vajadus keeleõppe järele 30+ vanuserühmas, kus inimesed pöörduvad abi saamiseks online-kanalite poole. Alates märtsist on aga sealgi just keskkooliõpilaste seas hüppeliselt kasvanud huvi keeleõppe vastu veebis.

Hiina kogemus

Kuna hiinlased olid viiruse levikul ülejäänud maailmast mitu kuud ees, jagasid nad erakooli EliteK12 näitel kogemusi, kuidas haridussüsteemis eriolukorraga hakkama saada ja sellest edukalt välja tulla.

Uue koroonaviiruse kolle, Wuhani provints, suleti välismaailmale 23. jaanuaril. Kuus päeva hiljem algas veebipõhine koolitöö, mis vältas kokku ligi kolm kuud. Tagasi kooli läksid lõpuklassid 15. aprillil, ülejäänud järgnesid nädala jooksul.

Kuigi õpilased olid kodus, kasvas õpetajate töökoormus, sest iga online-tund tuli ette valmistada. Suurim väljakutse oligi õpetajatele tutvumine uute tehnoloogiliste lahendustega, mida oleks õpilastega kõige mugavam kasutada. Koolide juhtkonnad pidid siin õpetajaid igati toetama nii moraalselt kui vajaliku tehnoloogiaga. Kõigile üllatuseks tekkisid uued oskused, millest keegi ei osanud varem mõeldagi.

Koolide jaoks oli suur väljakutse koostöö vanematega: kuidas nendega töökoormust jagada. Hiina ülimalt konkurentsitihedas ühiskonnas on inimeste vaimne tervis niigi pideva surve all, saati siis viiruspandeemia ajal. Paljud vanemad, eriti need, kes maksavad erakoolides kõrget õppemaksu, olid pahased, et koolid pakkusid nende võsukestele „poolikut hariduskogemust“, puudulikuks jäi ju sotsiaalne pool ja huvitegevus peatus sootuks. Nii tuli nuputada välja nutikaid lahendusi, kuidas online-kanalite abil kutsuda õpilasi olema ekraanidest eemal.

Kuna üha kasvav hulk Hiina abituriente soovib jätkata oma haridusteed mainekates Euroopa ja USA ülikoolides, on paljud neist praegu väga nördinud, et ei pääse riigist välja. Iseasi, kas neil üldse on edaspidi põhjust Hiinast lahkuda, et asuda õppima mõnes lääne kõrgkoolis.

Mis saab edasi?

Tuleviku ennustamine on teatavasti kõige tänamatum töö, aga kindel on see, et mitte ükski õppeasutus ei jätka sügisest õppetööd nii nagu varem. Mitmed tunnid ja kursused kolivadki päriselt veebi, teisal saab normiks segatud klassiruumi mudel – st osa tööst toimub füüsilises ruumis, teine osa aga internetis.

Selle tagajärjel langevad paratamatult kõrghariduses hinnad, sest kellelgi ei ole enam aega, tahtmist ega vajadust pühendada 3 + 2 aastat oma täiskasvanuelust ainult koolipingi nühkimisele. Olukorras, kus kriisi tõttu on kadumas üle 300 miljoni töökoha, on kõige enam ohustatud automatiseeritavad, st masinatega asendatavad töökohad. Seega on üha olulisemad spetsiifilised, konkreetse töö jaoks vajalikud oskused, mida tuleb jooksvalt juurde õppida. Elukestev õpe muutub palju olulisemaks, st paratamatu on pidev õppimine töö kõrvalt.

Ka haridusvaldkonda investeerivad riskikapitali ettevõtted nagu LearnCapital, Lego Ventures, Pearson ja SEI Ventures näevad kõik sarnast muutust koroonakriisi ajal toimunud distantsõppes – haridus liigub jõulisemalt lõimitud õppevormide suunas, kus oluliseks muutuvad lühikesed veebikursused, mis on kättesaadavad ka mittekraadiõppijatele.

Samas ollakse arvamusel, et hariduses sügavale juurdunud harjumused nii kergelt ei muutu, mistõttu on äriettevõtetel, kes tehnoloogial põhinevaid tooteid pakuvad, suured väljakutsed muutunud olukorras ootustele vastata.

Covidi-kriis näitas selgelt, et veel väga palju probleeme on lahendamata ja turul on ruumi uutele tulijatele. Enamasti just personaalset õpet toetavatele platvormidele, mis oleksid kättesaadavad ka vähekindlustatud inimestele/peredele. Sealjuures toodi välja, et USA-s on kasvanud surve ülikoolidele vähendada kulusid, kes seni on pakkunud väga kallist haridust.

Oluline roll on hariduses tekkinud puuduste lahendamisel era- ja avaliku sektori koostööl. Edukad saavad olla need riigid, kus distantsõpe on korraldatud koostöös valitsustega, kelle ülesanne on tagada õppekavades seatud eesmärkide saavutamine ning haridus tehtud võimalikult kättesaadavaks kõikidele õppijatele, sealhulgas vähekindlustatud inimestele ja neile, kes elavad hõredalt asustatud regioonides, kus internet levib puudulikult.

Kuna informatsioon muutub väga kiiresti, on turu kiire ümberõpe vajadustega kohanemiseks kriitilise tähtsusega. Kehtib vana tõdemus, et aeg on raha. Senine lineaarne õppimisviis on liiga ajakulukas ja vähendab õppimise efektiivsust. Seetõttu suureneb personaliseeritud õpe, mis on aja- ja kulutõhusam.

Info kasv ja üleküllus ei kao kuhugi, vaid pigem kasvab. See on väga oluline teema, millega tuleb hakkama saada, ja siin on suureks abiks tehisintellekt ehk AI-tehnoloogia. AI on eriti abiks üha kasvavate andmemahtude sorteerimisel ja analüüsimisel. Jooksu võidab organisatsioon, mis oskab kasutada parimal viisil oma inimressurssi ja andmevara.

Tehisintellekt ei asenda õpetajat

Tehnoloogia arenedes arutletakse üha enam AI eetiliste külgede üle. Tehisintellekti kasutamine võimaldab küll suurt kasvu veebipõhistes lahendustes, mis toetavad personaalset ja iseseisvat õpet, kuid kuna AI sisuliselt manipuleerib kasutaja andmeid, vähendab see inimese enda rolli õppimisfookuse suunamisel.

Ühendkuningriigi haridusinnovatsiooni sihtasutus NESTA tõi AI põhiliste rakendusvõimalustena välja järgmised: intelligentne ja dialoogil põhinev juhendamine, avastusõppe toetamine, automaatne hindamine, õppimise võrgustumise juhtimine ning keeleõpe.

Kui seni on peamiselt arendatud just õppijate toetamiseks mõeldud tarku mootoreid, siis üha enam pööratakse tähelepanu õpetaja rolli toetamisele. NESTA asetab oma tootearenduses õpetaja kesksele kohale, luues tehisintellekti abil õpetajatest superõpetajad. Paratamatult tekib siin küsimus, kas AI asendab või täiendab füüsilist õpetajat.

Kuigi mitmed AI lahendused säästavad õpetaja tööaega, näiteks hindamisprotsessis, vähendavad nad teiselt poolt õpetaja professionaalsust ja kitsendavad õpilasele antava hinnangu sisulist kokkuvõtet. Samal ajal võimaldab AI anda õppijale vahetu ja kiire kokkuvõtte õpisoorituse kohta, mis soodustab positiivset emotsiooni, kuid ohustab õppija privaatsust.

Londoni linna ülikooli (UCL) haridusüksuses EDUCATE on võetud fookusesse AI eetiline kasutamine digitaalsetes hariduslahendustes. Selle jaoks on loodud ettevõtetele koolitusprogramm nimega Ethical, mis keskendub tehisintellekti ja inimintellekti seostele. AI arendamisel ja rakendamisel on väga oluline järgida nelja võtmetegurit: millisel konkreetsel platvormil tehisintellekti rakendatakse, mis on selle väärtus ja kasutegur; kes on tehisintellekti kasutaja – on see õpetaja, õpilane või ettevõte ise; kes on partner tehisintellekti poolt kasutatavate andmete rakendamisel ja kasutamisel; kuidas tagada teadmine, et tehisintellekti rakendamine võib olla „ebaõiglane”, st tehisintellekti loodud tulemus ei pruugi vastata ootustele. Kõikide nende aspektidega arvestamisel on AI lahendusi arendavate ettevõtete jaoks oluline koheselt kaasata nii lõppkasutaja kui ka teadlased. Viimaste ülesanne on tagada tõenduspõhisus ja aidata säilitada inimlik faktor ning eetilisus.