Mailis Reps: „Meie haridussüsteemi suurim tugevus on kooli ja õpetaja autonoomia“
Minister leiab, et kogu kriisiperioodi jooksul oli meil võimalik nii kenasti hakkama saada vaid tänu väga tugevale vundamendile, mida on laotud aastakümnete jooksul. „Kui kooliaasta eel ütlesin, et tuleb digipöörane õppeaasta, siis ma muidugi ei arvanud, et digipööre tuleb nii dramaatiliselt,“ nendib ta.
Foto: Martin Ahven / Õhtuleht / Scanpix
Kui palju on tänavune erakorraline kevad teie töökoormust suurendanud – kaks, kolm korda või rohkemgi?
Eriolukorras tegutsedes ei jää mahti oma töökoormust hinnata või selle suurenemist mõõta. Kogu energia ja aeg oli suunatud sellele, et ühiste pingutustega kriisist välja tulla. Kriisikomisjoni liikmena töötas meil 14 nädala jooksul komisjon algselt seitse päeva, hiljem kuus päeva nädalas ning kohati oli võimalik vaid mõni tund magada.
Sellele lisaks töötas ministeeriumis keskne staap iga päev 12 tundi. Kui siia lisada veel muud lisandunud kohustused, alates avalikust suhtlemisest kuni mitmete väga kiirete üksikküsimusteni, on ikka suur rõõm, et elu vaikselt normaliseerub.
Vaieldamatult oli aga kriisi kõige keerulisem aspekt täiesti ennustamatu olukord. Mitte keegi maailmas ei olnud selle viirusega kokku puutunud ning ükski teadlane ei suutnud ennustada, kuidas haigus kulgema hakkab.
Mida me kriisist õppisime – mõtlen hariduse valdkonnas? Kas kriis muutis meie kooli jäädavalt? Kas kriis kiirendas mingeid protsesse, mis olid plaanis, aga venima jäänud?
Kogu kriisiperioodi jooksul oli meil võimalik nii kenasti hakkama saada vaid tänu väga tugevale vundamendile, mida on laotud aastakümnete jooksul. Kahtlemata on kogu maailma hõivanud epideemia mõjutanud haridussüsteemi. Kui kooliaasta eel ütlesin, et tuleb digipöörane õppeaasta, siis ma muidugi ei arvanud, et digipööre tuleb nii dramaatiliselt.
Eriolukorras olime sunnitud distantsilt õppima ja õpetama. Nüüd saame kõik koos kaaluda, mida igaüks sellest kogemusest ka tulevikus kasutada saab. Kindlasti sai kriisi ajal taas kord kinnitust tõsiasi, et Eesti on hariduse tippriik. Meie haridussüsteem, lapsevanemad ja kogu ühiskond tulid suurte muudatustega kiiresti kaasa. Eesti haridus ei ole maailmas tähelepanu all kaugeltki mitte ainult seetõttu, et meil on suurepärased PISA tulemused, vaid viimaste kuude põhjal näiteks ka distantsõppe ja digiõppe edukuse pärast.
Kas või mis jäi eriolukorra tõttu HTM-i haldusalas tegemata või lükkus edasi?
Õnneks ei ole midagi suurt ja olulist tegemata jäänud. Loomulikult töötas ministeeriumi kriisistaap nädalapäevi või kellaaegu silmas pidamata pidevalt, kuid selle kõrval sai enamik töötajaid nii ministeeriumis kui allasutustes jätkata oma põhitööd. Olen selle eest kõigile väga tänulik.
Kas haridusvõrgu korrastamine jätkub plaanipäraselt?
Koolivõrgus ministeerium suuri muutusi ei planeeri. Samas on koolis käivate laste arvud maakondade lõikes tõesti palju muutunud. Harjumaal ja Tartumaal on lapsi palju, kuid enamikus maakondades õpilaste arv kahjuks väheneb. See toob kaasa vajaduse väiksemaid koole toetada ning mõista, et ootused ja vajadused on pidevas muutumises, ning seetõttu analüüsitakse regulaarselt ka koolivõrguga seotud küsimusi.
Riigi tasandil on seni reguleerimata abiõpetaja ametikohaga seotu – milline peaks olema tema kvalifikatsioon, milline töötasu ja kes peaks tema tööd tasustama. Kas HTM-il on plaanis sellega tegelda?
Abiõpetaja on laialdaselt kasutusel olev võrdlemisi uus ametikoht ja koolid on sisustanud selle vägagi konkreetsetest vajadustest lähtuvalt. Ja just seetõttu on ka töötasu ning kvalifikatsiooninõuded olnud koolide enda otsustada. Muidugi analüüsime abiõpetajaga seotud teemaringi uute seaduste väljatöötamise juures.
Riigikogu kultuurikomisjon sai mais kollektiivse pöördumise, millega soovitakse suurendada hoolekogu õigust kaasa rääkida ja osaleda koolijuhte puudutavates olulistes otsustes. Nt pole hoolekogul praegu piisavalt sõnaõigust direktori töölevõtmisel või vallandamisel. Kas hoolekogu peaks saama rohkem kaasa rääkida kooli juhtimises, sh direktori valimisel ja vallandamisel?
Arutelu koolijuhtide töölevõtmise ning hoolekogu rolli üle on igati tervitatav ning pole ka esimene kord, kus arutatakse, kuidas kaasata rohkem kohalikke kogukondi. Kui aga suurendada hoolekogu volitusi, tuleb üle vaadata hoolekogude moodustamise alused. Vastutust, eriti rahalist, kannab siiski koolipidaja.
Nii mõnigi omavalitsus väidab, et konkursid koolidirektori ametikohale kukuvad läbi. Põhjus – potentsiaalsete kandidaatide ettevalmistus on nõrk. Ometi on olemas koolijuhtide järelkasvuprogramm, mille läbivad kümned inimesed. Milles probleem? Kas programm on formaalne ja liiga teoreetiline või pole Eestis piisavalt andekaid administraatoreid?
Meie haridussüsteemi kõige suurem tugevus ongi autonoomia. Me oleme kindlalt liikunud usalduse suunas, kus koolid saavad väga palju ise otsustada. Samas nõuab see loomulikult koolijuhilt uusi pädevusi ning just seetõttu oleme pannud koolijuhtide koolitusele palju rõhku.
Ükski kõrgkool ega arenguprogramm ei anna valmis juhti. Ka juhtide puhul kehtib elukestva õppe põhimõte ning oma teadmisi-oskusi tuleb täiendada ja ajakohastada kogu karjääri vältel. Selleks pakutakse neile keskselt haridusasutuse juhi kompetentsusmudelil põhinevat täiendusõpet alg-, kesk- ja meistriklassi tasemel. Lisaks on väga oluline, et ametis alustavate koolijuhtide toetamiseks on HTM ellu kutsunud alustavate koolijuhtide arenguprogrammi, mis aitab kiirelt omandada vajalikud baasteadmised ning luua toetava võrgustiku. Alustatud on ka koolipidajate arenguprogrammidega, et pidajad mõistaksid veel selgemalt oma rolli piirkonna koolivõrgu arendamisel ja haridusasutuste juhtide toetamisel. Viimaste aastate riigigümnaasiumite direktorite konkursside kandidaadid on olnud väga head ning usun, et meil on väga palju suurepäraseid inimesi, kes kaaluvad haridussüsteemi oma panuse andmist.
PISA põhjal on eesti ja vene koolide erinevus ligi ühe õppeaasta jagu. Kuidas said vene koolid distantsõppega hakkama, kas oli suuri erinevusi eesti koolidega?
Distantsõppe ajal õppimise õnnestumiseks oli väga oluline kiiresti ümber orienteeruda ning aru saada, mis lahendused toimivad ja kuidas õpet tulemuslikult korraldada. Koolide stardikohad olid kohati väga erinevad, kuid mitte keelepõhiselt. Selge on see, et eriolukorras distantsõppe käivitamine oli suur väljakutse, mis aitas koolidel, aga ka õpilastel ja vanematel teravamalt näha kitsaskohti, aga kahtlemata ka oma tugevusi. Meie koolid kindlasti kasutavad seda kogemust selleks, et oma õppekorraldust uuest vaatenurgast analüüsida ja aru saada, millele tasub tulevikus rohkem tähelepanu suunata. Üldises plaanis olen aga seda meelt, et meie koolides, õppekeelest sõltumata, distantsõppe kogemus õnnestus.
Milliseid plaane või meetmeid kavandate võimalikuks uueks viirusepuhanguks sügisel?
Me kõik üheskoos oleme pingutanud, et Eesti väljuks kriisist võimalikult väheste kahjudega. Loomulikult oli see periood kõigile väga raske ning me kõik ootame, et uus kooliaasta tuleks ikka tavapärane.
Suve jooksul on meil kõigil vaja jätkuvalt panustada, et sügisel saaks õppeaasta võimalikult tavapäraselt alata – selleks tuleb ka suvel reegleid järgida ning mitte unustada praegusest kogemusest saadud uusi harjumusi. Pesta käsi, kasutada kaitsevahendeid, olla valvas haigusnähtude suhtes. See kõik peab meiega kaasas käima. Igaüks saab selle eest hoolt kanda.
Peame aga teadvustama, et vajadusel tuleb olla valmis ka tulevikus kiiresti õppetöö vormi muutma ja seda pigem ikka asutuse või äärmisel juhul piirkonna kaupa. Veel kord, me kõik oleme üheskoos töötanud selle nimel, et järgmine kooliaasta tuleks suures osas ikka tavapärane.
Juhul kui on vaja distantsõpet uuesti rakendada, siis mida tuleb kindlasti teisiti teha?
Järgmisel korral oleme kogenenumad. Sel kevadel tuli sisuliselt loetud tundide jooksul õppetöö ümber korraldada. Me kõik õppisime sellest palju. Oleme lisaks koolidega toimunud pidevale infovahetusele ja pöördumistele tellinud Tallinna ülikoolilt ka uuringu, mis aitab meil paremini mõista distantsõpet just koolide vaatest.
Mida tõstaksite selle õppeaasta tegevustest veel peale distantsõppe esile?
Meile kõigile jääb seda kooliaastat meenutama distantsõpe eriolukorra ajal. Õnneks olime selleks oluliselt paremini valmis kui nii mõnigi teine riik. Oleme ju aastaid panustanud sellesse, et meie õpilastel ja õpetajatel oleksid vajalikud digioskused ja -pädevused, koolides oleks nüüdisaegne IT-taristu koos seadmetega ning digiõpikud kättesaadavad kõigile.
Kaks aastat tagasi tegime digiõpikud tasuta kättesaadavaks kõigile Opiqu-nimelise platvormi kaudu. Hea meel on, et enamik kirjastusi on tulnud digiõpikute arendusega väga kenasti kaasa ning muutus on olnud väga suur. Kahtlusi oli palju ning selle pöörase kogemuseta poleks me nii laialdast kogemust saanud.
Hea meel on, et digiõppevahendite suuremate võimaluste arendamisega tegeleb praegu suur hulk väga häid spetsialiste. Edasi peame arendama diferentseeritud õppevahendeid – neid, kus õpetaja saaks lihtsamini eriandeka ja veidi enam tuge vajava lapsega koos töötada. Meie klassid on ju väga eripärased ning vajame uusi lahendusi, et õpetajat toetada.
Võtame eriolukorrast saadud kogemused kaasa, otsime kohti, mida arendada. Kindlasti on sellel väga suur mõju meie haridussüsteemile tulevikus – see on muutnud fundamentaalselt meie arusaamasid õpikeskkonnast, õppimisest, õpetamisest ja oskustest.
Mida soovitate koolidel-õpetajatel teha nendega, kelle tulemused ja tase distantsõppe ajal väga langesid või kes ei täitnud üldse koolikohustust – kadusid ära?
Distantsõppe ajal õppimises mitteosalejate arv on olnud stabiilne, umbes tuhat õpilast, mis on vähem kui üks protsent üldhariduskoolide õpilaste koguarvust. Koolide ja kohalike omavalitsuste tagasiside kohaselt ei ole distantsõppele üleminek seda arvu oluliselt mõjutanud. Enamasti oli tegemist lastega, kelle puhul oli mure õppes mitteosalemisega ka tavaolukorras.
Lisaks peab ütlema, et õpilasi, kellega üldse kontakti ei saanud, oli pigem vähem, rohkem oli neid, kes osalesid õppes vähesel määral. Üldiselt tegid koolid ja omavalitsused omavahel head koostööd ning tänu sellele on lapsi ka koolitööle tagasi saadud. Samas tuleb distantsõppe ajal välja, kuivõrd suur roll on meie haridussüsteemil laste erineva sotsiaalmajandusliku tausta tasakaalustamisel.
Kas minister peab vajalikuks luua regionaalseid keskusi probleemsetele alaealistele noortele, kes on koolist kõrvale jäänud, kuid pole kuritegu toime pannud ja kellega vanemad hakkama ei saa? Näiteks Maarjamaa hariduskolleegiumisse suunatakse kohtuotsusega, aga kas oleks võimalus ka karistamata noortele?
Maarjamaa hariduskolleegiumis pakutavast saab tõesti osa vaid kohtumääruse alusel, sest teenuse sisu osa on ka teatud vabaduste piiramine. Kui omavalitsused soovivad luua mõne konkreetse sihtrühmaga põhjalikumaks tegelemiseks nõustamis- vm keskust, siis seda ei takista ükski seadus. Tegu saab olla aga nn ravikokkuleppe alusel ehk kliendi/patsiendi tugeva sisemise motivatsiooni alusel toimiva tegevusega. Kas sellist tegevust peaks ilmtingimata nimetama keskuseks ja inimesi piirkondade kaupa sinna koondama või piisab ka omavalitsuse lastekaitse ja sotsiaalkindlustusameti koostööst ja teenuse osutamisest abivajajate elukohas, on arutelu koht.
Kui küsimusega on mõeldud aga teatud sunniga toimuvat teenust, siis selleks ei anna põhiseadus just palju võimalusi. Nimelt saab seaduse alusel kellegi vabadusi piirata või ka teatud sundi rakendada ainult siis, kui inimesest lähtub konkreetne oht. Kui tegu on näiteks pere toimetulekuprobleemidega või oskuste puudumisega, siis sellistele olukordadele vabaduste piiramist kohaldada pole võimalik. Sel teemal on pikad õiguslikud vaidlused ära peetud ning laste õigusi teisiti tõlgendada ei saa.
Kas distantsõpe võiks kesta ka järgmisel aastal neile, kes sellega rahul on?
Distantsõppe mõistliku korralduse juures saaks see olla suureks abiks õppe mitmekesistamisel. Teatud osale lastest sobis distantsõpe tõesti väga hästi. See toetab õpilaste eri õpistiile ja õppimise tempot. Annab võimaluse valida sobivaima aja ja viisi õppimiseks, sobib õpilastele, kellele valmistab raskusi suures klassikollektiivis keskendumine jm.
Koolidest on teada mitmeid juhtumeid, kus laps, kellega on koolis seni probleeme olnud, on sel kevadel kenasti õppimisega kodus hakkama saanud. Mõistagi eeldab see õpetaja ja tugispetsialistide juhendamist ja tuge, ent võib olla üks lahendustest. Oluline on siin jälle iga õpetaja ja juhtumi puhul eraldi otsustamise võimalus.
Gümnaasiumi riigieksamite tulemused tulevad 30. juunil, suurem osa õppenõukogu koosseisust peaks sellel ajal olema juba puhkusel, aga aktuseid teha ei tohi. Kas HTM on mõelnud ka sellele, et tunnistused oleksid elektroonilised?
Õppeaasta lõpetamine on erakordne, eriti sel aastal. Oleme juba mõnda aega ette valmistanud e-tunnistuste väljaandmist. See annab võimaluse lõpudokumentide kättesaamiseks ja kasutamiseks nii sel aastal kui ka edaspidi nii tänastele kui ka varasematele lõpetajatele, näiteks juhul, kui lõpuaktused tavapäraselt toimuda ei saa või seal osaleda pole võimalik. See ei tähenda, et pabertunnistus kaoks – digitaalne tunnistus on selle täiendus, mis teeb asjaajamise lihtsamaks edasiõppimisel, tööle kandideerimisel või enda oskuste ja teadmiste tõestamisel.
Aktuste toimumisel on arvestatud mitmesuguste piirangutega. Juunis ja juulis on erinevad nõuded just selleks, et hoida viiruse levikut kontrolli all. Piirangute raames saab ikkagi aktuseid korraldada ja kinnitan, et koolid on olnud väga loovad, kuidas seda teha. Rohkesti kasutatakse vabas õhus aktuste korraldamise võimalust, aga on ka täiesti tavakorras toimuvaid. See sõltub lõpetajate arvust.
Tööandjate keskliit on oma 2018. a manifestis korranud oma ettepanekut kehtestada tasuta kõrghariduse asemel tasuline kõrgharidus õppelaenu võimalusega, mis kustutatakse, kui õppija lõpetab haridustee ettenähtud ajal. Kas minister peab seda ettepanekut mõttekaks?
Sellised suure mõjuga ettepanekud vajavad laialdast arutelu: kas ühiskond on taolisteks muudatusteks valmis. Kui rahastada õpinguid õppelaenu abil, siis on vaja kohe rakendada õppelaenu tagastamise ning laialdane stipendiumite ja toetuste süsteem. Õpingud võivad venida pikemaks või katkeda ka mõjuvatel põhjustel. Nii võib mitu korda suureneda nende inimeste arv, kelle õppelaenu tagasimaksmise kohustuse peab riik enda kanda võtma. Minu eelistus kuulub tasuta kõrgharidusele, mis võimaldab kõrgharidusele ligi pääseda, sõltumata õppija või tema vanemate majanduslikust olukorrast.
Jaak Aaviksoo prognoosis, et viie kuni kümne aasta pärast on Eestis tasuline kõrgharidus, sest raha ei jätku. Teie tasuta kõrgharidusest loobuda ei taha. Kuidas ülikoolid raha juurde saavad?
Tõsi, kõrgharidus vajab lisaraha, et hoida kvaliteeti. Samas on ühiskonnas valdavalt levinud ootus, et õppurite jaoks tasuta kõrgharidus säilib. Kuid paratamatult seisab meil ees tõsine arutelu, kuidas saaksid ülikoolid lisaks riigieelarvelistele vahenditele kaasata senisest suuremal määral eraraha nii õppe- kui ka teadustegevuseks.
Kõrghariduse rahastamise süsteem on olnud stabiilne, kuid kõrgkoolide ootused ja vajadused rahastamise kasvule on olnud riigieelarve võimalustest suuremad. Eriti keeruline on rääkida stabiilse kasvu tagamisest olukorras, kui me ei tea, milliseks kujuneb praeguse kriisi mõju järgmiste aastate riigieelarvele.
Öelge õpetajatele midagi ilusat suvepuhkusele kaasa …
Soovin kõigile õpetajatele kosutavat suvepuhkust. Puhake täiel rinnal, et tunneksite end sügise saabudes reipa ja värskena. Kui mõneks puhkusepäevaks koguneb liialt palju askeldusi, tasub meenutada maailmakuulsa kirjaniku Mark Twaini sõnu: „Suvi – see on aeg, kus selle tegemiseks, milleks talvel oli liiga külm, on liiga palav.“ Ma Twaini ses suhtes muidugi täiendaksin, et Eestis liiga suurt palavust liiga palju ette ei tule. Aga võtke endale aega. Suur tänu ootamatult keerulise kooliaastaga suurepäraselt toimetulemise eest!
KOLLEEGID!
Õpetaja ja kooligi autonoomsusest tänapäeval on väga raske rääkida. Tõeline autonoomsus oli Eesti koolis 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate algul, kui ametnikkond ei seekunud õppeprotsessi (olen sellest pikalt kirjutanud). Koolis toimuv tugines PROFESSIONAALSETELE õpetajatele, keda toona oli tunduvalt enam.
Nüüd kui professionaalsus koolis üha väheneb, on ilmunud välja igat liiki (samas asjatundmatud) ametnikud-nõuandjad (meil kokku juba üle TUHANDE), kes on viinud sisse erinevaid nn mehhanisme-soovitusi, millest õpetajad ja kool lähtugu…
Professionaalne õpetaja töötab vaid TEADUSELE toetuvalt. Tulen jälle meelde, et nn esimese vabariigi ajal ei andnud ametnikud õpetajatele mingit nõu ega “soovitusi”, kokkulepetega õppeprotsessis tegeles vaid toonane Õpetajate Liit. Siis oli tõesti AUTONOOMIA…
HEAD KOLLEEGID!
Mis puudutab koolide ja õpetajate autonoomsust, siis isikliku kogemuse pinnalt võin väita, et Peep Leppik arvab kümnesse! Nii oligi! Ja tihti said kooli õpetajad ise üles seada direktori kandidaadid ja ise valida.
Peab mainima veel seda, et kuna majanduslikud olud olid keerulised, siis tihti osutusid valituks kehakultuuri haridusega õpetajad, kes suutsid ekstremaalseid olukordi lahendada.
Lühidalt veel distantsõppe hinnangutest.Muidugi peavad toimetajad seda temaatikat väga positiivses võtmes edastama.Samuti ka mõnede koolide eeskõnelejad.Muidu ei teeni ju palgaraha välja!
Tegelikkuses peaksime ikka kahe jalaga maa peal seisma ja mitte levitama pooltõdesid ja silmakirjalikkust.Pole ühtegi argumenti,mis lükkaks ümber kontakttundide efektiivsuse ja tulemuslikkuse. Ükskõik, kui peenesõnalised on nende digiplatvormide nimetused ja kui palju neid kasutati.