Mida õpetavad meile autistid?

5. juuni 2020 Anu Käsk Tartu Herbert Masingu kooli rehabilitatsioonimeeskonna loovterapeut, eripedagoog - 4 kommentaari
Anu Käsk.

Ilmselt on enamik neid, kes on autistlikke jooni omavate inimestega kokku puutunud, täheldanud, et neile on küllaltki raske õpetada mistahes asju, mille vastu neil isiklik huvi puudub. Pole vist vaja meenutadagi, et autismil on lõputul hulgal vorme ning autismi sugemeid võib vähemal või rohkemal määral leida pea igaühes.

Kui miski on väga raske, olgu see siis uue oskuse või fakti omandamine, ja edeneb visalt, on mõistlik korraks teha ümberpöörd ja vaadata hoopis vastassuunas. Mida õpetavad autistid meile?

Järgnevad üldistused olen teinud isiklikest tähelepanekutest lähtuvalt. Antud juhul tuleb juttu peamiselt sellistest inimestest, kellele autism on ametlik meditsiiniline diagnoos.

Aeg ja energia

Autiste õpetades küsin endalt pidevalt, miks me seda just niiviisi teeme. Mõistagi ei pruugi see küsimus olla alati esitatud verbaalselt, see lihtsalt trummeldab mõttes.

Elu meie ümber muutub märksa kiiremini kui harjumused ja traditsioonid. Autistid ei omanda harjumusi ja traditsioone loomulikult, sest nende peegelneuronite funktsioon on sageli häirunud. Neid harjumusi ja traditsioone on vaja seetõttu eraldi õpetada ja siis tekibki vajadus lasta need läbi n-ö autistliku filtri. Niimoodi võib avastada, et paljud nendest on tõeliselt veidrad. Muidugi pole põhjust häbeneda aeg-ajalt ka veidrusi, kuid oleks hea seda endale teadvustada.

Miks me teeme asju, mis röövivad meie aega ja energiat? Sest alati on nii tehtud, sest lastele meeldib jne – need on väga sagedased põhjendused. Niimoodi võib eeldatava põgusa positiivse emotsiooni tundmiseks teha täiesti ebamõistlikke pingutusi, kogeda enne selleni jõudmist hulga negatiivseid tundeid ning tekitada neid ka teistele.

Ilmselt on paljud märganud, et eriti sageli tuleb seda ette pühade ajal, mil vastuolu soovide ja võimaluste vahel on iseäranis terav.

Autistid omandavad inimkultuuri läbi enda isikupärase filtri, mis võimaldab neil olla vaba vahel küllaltki koormavaks osutuvatest harjumustest ja traditsioonidest. Neurotüüpsed lapsed omandavad paljud käitumisviisid ja hoiakud ka liigsete küsimuste ja vastupanuta.

Päkapikkudest loobumine

Kuna õpetamine on vaevarikas, tuleb õpetajalt endalt küsida, mis on tõeliselt oluline, et väärida ülekandmist. E-õppel lisandus veel üks faktor, mis sundis õppematerjali mahtu ja sisu kriitiliselt üle vaatama.

Siit alates on täie selgusega tajutav lugeja ootus, et kuidas see kõik on seotud reaalse eluga. Tuleb tunnistada, et see oli artikli kirjutamisel keeruline moment. Milline nähtus igapäevaelust valida, mis hõlmaks piisavalt laiu rahvahulki, poleks liiga spetsiifiline?

Näiteks sobiks minu poolest uskumine päkapikkudesse ja selle uskumuse visa ülekandmine tulevastele põlvedele. Kui otsustame autistliku lapse panna uskuma päkapikkudesse, võib juhtuda, et hiljem tuleb seda uskumust hakata ka ümber kujundama. Õpetlik on seejuures, et ka tavalistel, neurotüüpsetel lastel toimub selline ümberorienteerumine, kuid see ei ole nii märgatav.

Tekkis paralleel Turovski näitega, kuidas loomad õpetavad oma lapsi. Nad ei raiska nimelt aega neile haiget tegemise või ammugi valede käitumismustrite õpetamisele, see võib maksta neile elu. Inimkultuuris on n-ö lastele mõeldud kontseptsioonid lubatud. Loogiliselt järeldades ei saa neist mingit kasu tõusta. Tavalistel lastel ei ole tõekspidamiste ja kontseptsioonide kujunemine enamasti otseselt jälgitav, avaldub pigem probleemsetes olukordades. N-ö autistlik lapsesuu võib aga tuua esile mõnegi tegevuse sisulise mõttetuse või tekitada vajaduse leida uuesti toimingute algne mõte.

Tulles tagasi õppimise ja õpetamise juurde: kui oled võtnud nõuks panna autistlik laps uskuma päkapikke, siis pead olema valmis ka selleks, et see uskumus ümber lükata. See ei pruugi enam niisama lihtne olla. Kõik, mida me inimesena kogeme, ajab meis juuri ja otsib seoseid nähtuste vahel, luues uusi konstruktsioone. Kindlasti toimub see nii autistlike inimeste kui ka n-ö tavaliste inimeste puhul. Õpitu peaks aitama elus hakkama saada nii, et ei kahjustaks teisi ega lõppkokkuvõttes ka iseennast.

Valetada on siiski ebamugav. Ühele valele kipub lisanduma teisi. Kuidas siis arutada lapsega tõsiseid elulisi asju, kui oled tema silmis päkapikuusu levitaja? Töökaaslasele ju ei soovita kirjutada päkapikule, et too tooks talle uue auto. Lapsele aga justkui võib valetada. Teadmine, et mõnusaid asju ei too päkapikud, tuleb üle elada. Võtmine ilma vastutuseta, ja soovid üha kasvavad. Mida ma tegelikult vajan, kas seda, mida pakutakse? Võib-olla ma ei vajagi seda kommi, mida mulle topitakse? Kui on selge, et päkapikku pole, siis tuleb see komm kellegi käest võtta. See on juba tükk maad keerulisem ja ühtlasi huvitavam väljakutse. Egas niisama anta ka. Võib-olla hakata ise komme tegema? Ja miks just komme? Sedasi arutledes võime jõuda tõdemuseni, et päkapikkudeta on elu märksa huvitavam.

Tähistamise mõte

Lapsele tuleb võimaldada rohkem individuaalseid tähistamisi, mis on täidetud tõelise rõõmu ja sooviga seda teistega jagada. Raamatu ilmumine ja näituse avamine on juba päris suured saavutused. Kuid samuti võiks tähistada rooside õidepuhkemist oma aias või ka uue retsepti järgi küpsetatud koogi õnnestumist. Isiklikult tunnen, et need on hoopis sisukamad põhjused tähistamiseks kui lihtsalt aasta vanemaks saamine täiskasvanuna.

Usun, et paljud ei tunneks täiskasvanuna puudust iga-aastasest sünnipäeva tähistamisest, millel õigupoolest puudub sisu. Et midagi tähistada, tuleks ise midagi saavutada või ka märgata, taibata, seostada. Ilmselt ongi paljud traditsioonid niimoodi alguse saanud, kuid aja jooksul on neist kadunud isiklik kogemus. Kuidas elada nii, et oleks, mida tähistada, ilma et peaks tundma tühjust tähtpäevade ja traditsiooniliste pühade/pidude lõputus ringluses.

Traditsioonide üks mõte on ilmselt turvatunde illusiooni üha uuesti ja uuesti taasloomine, kollektiivne kinnitus, et kõik on hästi. Kriisiolukorras nendest ei piisa.

Kriisiolukorras on vähem pettumusi ja frustratsiooni neil, kes ei ole nii sõltuvad traditsioonilistest harjumustest, vaid lähtuvad pigem sisust. Küllap leitakse peagi nii ka uus vorm, kui sisu on piisavalt elujõuline.

Veidi autistlikku prismat aitab teinekord näha elu huumorivõtmes ning vabaneda koormavatest traditsioonidest ja harjumustest. Ilma päkapikkudeta võime kohe asja kallale asuda!


4 kommentaari teemale “Mida õpetavad meile autistid?”

  1. Anne Uri ütleb:

    Väga hea! Loodan, et kirjutaja jätkab teemat!

  2. Lugeja ütleb:

    Järjekordne jama: jah- meie hulgas on autistid , kes näevad seda maailma oma nurga alt… kuid traditsioone nende pärast kaotada või muuta. Pealegi on autismispekter väga lai:mille järgi siis “joonduda”. Ja siiski, autism on diagnoos – niisamuti nagu vaimupuue või skisofreenia- st. me peame aitama neil selles ühiskonnas toime tulla ja elada, mitte muutma oma tavasid ja traditsioone.

  3. Anu Käsk ütleb:

    Tere!
    Eks kirjutades oligi oht, et osad lugejad võtavad seda väga konkreetselt. Mõeldud on ikka sellist kujundlikku ja sümboolset lähenemist, mis aitaks kultuurirägastikus hakkama saada. Näha rohkem asjade sisu.

  4. teatavasti ütleb:

    Autist vajab järelevalvet eluaeg. Tegemist on ajuinvaliidsusega, kus vajalikud signaalid ei jõua poolde ajuosasse. Corpus callosum pöördumatult vigastatud. Kui järelevalve nõuet eirata, tähendab see kuritegevuse kasvu ühiskonnas ja maailmas üldse. Eesti autistide seas on lubamatult palju kurjategijaid ja isegi rahvusvahelisi terroriste. Vanglad kubisevad neist.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!