Millest sõltub HEV-lapse toetamine tavarühmas?
Teoorias tähendab kaasav haridus seda, et erivajadusega lapsel on õigus käia kodulähedases lasteaias ja saada seal oma arenguks parimat vajalikku tuge. Praktikas siiski kõik nii lihtne ei ole ning toimib ainult siis, kui tingimused on loodud ja kõik asjaosalised selleks valmis.
Aruküla Rukkilille lasteaias käivad peagi kuueaastaseks saavad kaksikvennad, kes mõlemad on erivajadusega. Enneaegsena sündinud poisid ütlesid kahe-kolmeselt üksikuid sõnu, aga kuna ka neist aasta ja kümme kuud vanemal vennal, kes on normarenguga laps, tekkis kõne alles kolmeaastaselt, soovitasid arstid oodata-vaadata.
Poisid läksid kaheaastaselt kodulähedase lasteaia sõimerühma, kus ka õpetajad juhtisid tähelepanu nende tavalisest aeglasemale arengule, ning vanemad otsustasid spetsialistide poole pöörduda. „Kolmeaastaselt pandi lastele välja keele- ja kõnepuue ning koostati rehabilitatsiooniplaan. Konkreetset diagnoosi veel ei ole, aga on näha on, et nad kalduvad autismi poole,“ ütleb laste ema.
Kuna Aruküla lasteaias erirühma ega logopeedi ei ole, uuris pere võimalusi lapsed naabervalda lasteaeda panna, aga sai vastuseks, et kohti ei piisa ka oma lastele. „Isegi kui oleksime end sinna sisse kirjutanud, ei oleks olnud garantiid, et lasteaeda koha saame. Ka Tallinnas mitte,“ räägib ema.
Sõimerühmas poistel tugiisikut ei olnud, mistõttu vanemad tõid nad juba lõunast koju, sest lapsed ei suutnud teistega koos tegutseda. Aiarühma minnes õnnestus leida tugiisik, kes on olnud poiste kõrval praeguseks kolm aastat. Nagu ka kogu rühmameeskond.
Kord nädalas käivad poisid Tallinnas Ave keskuses logopeedi, füsioterapeudi ja tegevusterapeudi juures rehabilitatsiooniteenuseid saamas. Lasteaias tegeleb nendega kaks korda nädalas eripedagoog ning sügisest alates ka tegevusterapeut. Lisaks on poistel sellest aastast liikumis- ja muusikatunnid nii rühmaga koos kui ka eraldi.
Ema: „Õppetegevused peaksid olema eraldi ja poistele sobival tasemel“
Ema räägib, et poisid saavad enda riidessepanekuga peamiselt ise hakkama, söövad ise, käivad ise WC-s, mähkmevabad olid nad juba kolmeselt. „Füüsiliselt on nad tublid: jooksevad, ronivad, sõidavad rattaga, aga vaimne ja käeline pool on nõrk. Rohkem meeldivadki neile liikumistegevused, joonistama või meisterdama on neid väga raske saada. Üks poistest räägib ja suhtleb rohkem, teine on endassetõmbunum ning tundlikum ja tahab rohkem omaette olla. Mõlemat on raske veenda tegema asju, mida nad teha ei taha, ning kord alustatud tegevuse lõpetamine on nende jaoks raske ja võib esile kutsuda jonnihoo.“
Lasteaias on neile algusest peale meeldinud käia. Ema on küll kodune, aga poistega on tegemist palju, ka sügisel kooli minev vanim poeg vajab tähelepanu. Pealegi arenevad poisid ema hinnangul lasteaias rohkem. „Koroonaviiruse aeg, kui tuli lapsed koju jätta, oli väga keeruline, sest nad nõudsid, et tahavad lasteaeda. Käisime nendega looduses ja nad olid palju õues. Tänavu võtsime ka koera, kellega neile meeldib möllata ja kes on neile hästi mõjunud.“
Ema ütleb, et kui võrrelda lapsi lasteaeda minnes ja praegu, on areng olnud suur. „Neil on tekkinud rollimängud, mida varem ei olnud, nad on iseseisvamaks muutunud, räägivad paremini ja vastavad juba lihtsamatele küsimustele. Aga kuueaastase tasemel mitte. Rühmakaaslastega võrreldes on erinevus hästi näha. Teised valmistuvad kooliminekuks, nemad veel õieti ei räägi. Areng toimub väikeste sammudega, aga iga väike saavutus on meie jaoks oluline.“ Vanemate kõige suurem lootus ongi, et poisid suudaksid rääkida ja end väljendada. Sotsialiseerumise pool on ema sõnul väga tähtis ning on näha, kuidas nad teiste kõrval arenevad. Siiski usub ta, et poiste arengule tulnuks rohkem kasuks, kui nad oleksid algusest peale saanud käia arengu- või tasandusrühmas, kus iga päev tegelevad lastega spetsiaalse ettevalmistuse saanud inimesed. „Kindlasti ei pea ma õigeks laste lahterdamist: ühed siia, teised sinna,“ lisab ema. „See, et nad saavad koos teistega rühmas mängida ja õppekäikudel käia, meeldib mulle väga. Aga õppetegevused peaksid neil olema eraldi ja neile sobival tasemel, sellest oleks rohkem kasu.“
Õpetajad: „Kõige paremini arenevad rühmas poiste sotsiaalsed oskused“
Õpetajad Anu Meelimäe ja Natalja Kokuta ning õpetaja abi Julia Penu on olnud poistega koos nende kolmandast eluaastast. Õpetajad tunnistavad, et algus oli raske, sest kõik rühma lapsed alles kohanesid üksteise ja uue olukorraga. „Kaksikutest oli keeruline aru saada, sest nad ei osanud rääkida, küll aga väljendasid oma emotsioone,“ meenutab õpetaja Anu. „Tuli ette pikali viskamist, maas vähkremist, kõva kisa, kui nad oma tahtmist ei saanud, mida osa lapsi kippus matkima. Algusest peale hakkasime teistele lastele selgeks tegema, et kui vennad teevad midagi eripärast, siis seepärast, et nad alles õpivad viisakalt käituma ja vaikselt olema. Rõhutasime, et mis on lubatud neile, ei ole lubatud teistele. Lapsed said sellest üllatavalt kiiresti aru ja võtsid poisid omaks, samuti olid heatahtlikud ja mõistvad kõik lapsevanemad.“
Õpetaja Natalja arvates on rühma tavalastele palju kasuks tulnud, et nad on saanud suhelda ka erivajadusega lastega ja õppinud nendega arvestama. See on õpetanud neile suhtlemisoskust, hoolimist, abivalmidust ja empaatiat.
Kuna rühmas on 20 last, siis ilma tugiisiku abita õpetaja Anu hinnangul õppetegevusi läbi viia ei saaks. „Meile sattus suurepärane tugiisik Monika, kes viis end kohe asjaga kurssi, käis koolitustel, uuris kirjandust ja saavutas poistega kiiresti kontakti. Kui neil ikka ei ole juturingis või mõnes tegevuses osalemise tuju ja nad hakkavad teisi segama, läheb tugiisik nendega teise tuppa ja sisustab muud moodi nende aega.“
Anu hinnangul ongi poiste arengusse kõige rohkem panustanud tugiisik. „Juba esimese aasta kevadeks oli pilt hoopis teine. Minul õpetajana lihtsalt ei ole selleks teiste laste kõrvalt aega ega ka piisavalt oskusi.“
Natalja räägib, et poisse paeluvad muusikategevused, just ühised laulu- ja ringmängud, samuti meeldib neile õues koos teiste poistega autode ja ratastega sõita. „Meil ongi poiste rühm, 20 lapsest 16 on poisid. Ka laulmine ja luuletuste lugemine tuleb neil juba päris hästi välja. Kõik tähed ja numbrid, samuti õpetajate ja rühmakaaslaste nimed on selged, kuid nad ei oska veel arutleda ega seoseid luua.“
Kõige suurem areng on õpetajate arvates toimunud poiste sotsiaalsetes oskustes, seda ilmselt just tänu tavarühmas käimisele, kus nad päevast päeva rühmakaaslastega suheldes ja koos tegutsedes nende kõrvalt ka õpivad.
Tugiisik: „Sean endale pidevalt eesmärke, mida lastega saavutada“
Monika Veelma räägib, et töötas varem Swissôtelis kokana, aga tervis ütles üles. „Tahtsin leida uue töökoha kodu lähedal, kuna mu kõige noorem laps hakkas kooli minema. Lugesin vallalehest kuulutust, et lasteaed otsib kahele poisile tugiisikut. Kuna mu õel on kaksikud pojad ja mul endal neli poega, kellest kolm on juba täisealised, uskusin, et saan tuge vajavate poistega hakkama. Ka kolleegidega sobisime hästi, mis on samuti väga tähtis. Pean tunnistama, et esimene aasta oli keerulisem, kui arvasin, seda enam, et poisse oli kaks ning üsna sageli tuli ette, et üks tahtis üht, teine teist. Kuni ma ühte rahustasin, valutas süda seepärast, mida teine samal ajal teeb. Üks poistest oskab end paremini väljendada ja temaga on lihtsam kokkuleppele jõuda, teine räägib vähe ja kui ta endast välja läheb, on teda raske rahustada.“
Monika hakkaski samm-sammult otsima viise lastele lähenemiseks. „Alguses oli mul Messenger kogu aeg sees, et vajadusel vanematelt nõu küsida. Oleme jaganud omavahel nii muresid kui rõõme. Kui poisid midagi toredat tegid või saavutasid, saatsin vanematele sellest pildi või filmilõigu, eriti esimestel aastatel.“
Monika ütleb, et on seadnud endale algusest peale väikesi eesmärke, mida püüab lastega saavutada. „Praegu tahaksin hakata neile rohkem raamatuid ette lugema, et täiendada poiste sõnavara. Mõlemad on hästi musikaalsed, hea rütmitaju ja kuulmisega, ka sellega tuleks rohkem tegelda. Samas tuleb mistahes tegevuse puhul otsida hetki, kui poisid on nõus seda tegema, ja püüdma neid tegutsema meelitada. Mõnikord hakkangi teiste lastega mängima, ise vaatan kõrvalt ja ootan, millal neil huvi tekib ja nad mänguga liituvad.“
Kõige keerulisem on Monika jaoks poiste lõunase puhkuse korraldamine. „Mõnikord istun päris pikalt poiste voodi kõrval, aga nad ei suudagi rahuneda ega uinuda. Kui laps voodis keerab ja pöörab, ei tule magamisest midagi välja, lisaks segab ta teisi. Tagajärjeks on kergesti ärrituv väsinud laps. Nüüd soovitas tegevusterapeut proovida tatrakestadest valmistatud raskustekke. Ühe raskusteki õmbles valmis lasteaia õmbleja, teise poiste vanaema. Need said just valmis ja aitavad neil loodetavasti rahuneda ja paremini magama jääda.
Monika on oma teadmisi täiendanud tugiisikutele mõeldud loengutel ja koolitustel, läbinud Ivika Mägi autismikooli algkursuse. Abi on olnud ka oma laste kasvatamise kogemustest. Tugiisiku töö väärtustamisel on tema sõnul aga veel arenguruumi.
„Esimesel aastal olin ametis käsunduslepinguga ja sain kuupalgana kätte 364 eurot. Nüüd on tingimused paremad: mul on aastane tööleping ja miinimumpalk. Muidugi võiks töötasu olla suurem, aga saan ka vähenenud töövõime toetust ja minu töös on palju plusse, näiteks on töö kodu lähedal ja kolleegid suurepärased.
Monika leiabki, et tugiisiku töös on positiivsus hästi oluline. „Muretsemine on nagu kiiktoolis kiikumine, see ei vii edasi. Kindlasti sooviksid vanemad, et laste areng oleks kiirem, aga on näha, et edasiminek toimub ja ka väikestest edusammudest tuleb rõõmu tunda.“
Eripedagoog: „Kõige tähtsam on rühmameeskonna valmisolek“
Lasteaia eripedagoog Katrin Priivits tegeleb poistega kaks korda nädalas, korraga pool tundi ning teeb nendega peamiselt silmaringi ja kõnet arendavaid mänge ja harjutusi. Peenmotoorikat arendavaid tegevusi, nagu voolimine, joonistamine, lõikamine, pintsettidega väikesete esemete haaramine jne, harjutab lastega tegevusterapeut Olga Must, kes on vahel rühmas ka kunstitegevuste juures abiks.
Katrin Priivits ütleb, et nii tema kui ka tegevusterapeut on mõlemad ametis poole kohaga, kuigi koormust jaguks täiskoha jaoks. „Kuna eripedagoogi ametile lisaks olen ka rühmaõpetaja, ei saa ma kõiki abivajajaid vastu võtta. Minu juures käivad peamiselt 5–7-aastased lapsed, kes on teistest maha jäänud ja kelle arengut ma enne kooli toetan.“
Katrin Priivitsa arvates saab erivajadusega laste toetamisel tavarühmas otsustavaks rühmameeskonna valmisolek. „Õpetajad peavad olema valmis nende lastega tegelema, käsu korras see ei toimi. Selle rühma meeskond on olnud äärmiselt toetav ning kõik on läinud väga hästi, poiste areng on olnud märkimisväärne. See näitab, et kui lapsega järjepidevalt tegelda, nad arenevad. Iseasi muidugi, kuidas nad edeneksid erirühmas.“
Küsimusele, kas mõnel juhul võib lapse arendamisel tavarühmast väheks jääda, vastab Raasiku valla haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Juta Asuja, et vald ongi juba mõnda aega mõelnud erirühma peale. Kuna erivajadusega lapsi on üha rohkem, aga vallas ühtki erirühma pole, on plaanis teha Aruküla lasteaiale juurdeehitis ning luua sinna lisaks sõimerühm ja erirühm. „Kõige rohkem on vaja kõne- ja keelepuudega lastele mõeldud rühma,“ selgitab Juta Asuja. „Loodame selleks ajaks ka logopeedi ja teised erispetsialistid leida, kelleta rühma avada ei saa. Praegu oleme püüdnud otsida perede toetamiseks parimaid lahendusi. Kuna Aruküla lasteaias ei ole juba aastaid logopeedi ja on teisigi teenuseid, mida me ei suuda pakkuda, käivad pered teenuseid saamas mujal ning nende eest tasub vald. Tavarühmas arenevad lapse sotsiaalsed oskused, erirühma eelis on, et seal on spetsialistid ja teraapiad kohapeal. Lapsed, kellel on keele- ja kõnepuudele lisaks muid kaasuvaid probleeme, saaksid ilmselt kõige paremat ja professionaalsemat abi erirühmas.“