Mis meid välja vihastab?
On suur vahe, kas me sooritame üksiku õiglase teo või oleme õiglased inimesed.
Franz de Waal kirjeldab oma raamatus „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ (2018) ühte lõbusat katset. Uurijad panid kaks kaputsiinahvi kõrvuti puuridesse, nii et kumbki nägi kõike, mida teine tegi. Mõlemasse puuri pandi väikesed kivid ja õpetati ahve neid kive uurijale andma. Kui ahv andis kivi, siis anti talle süüa.
Esmalt oli vaevatasuks tükk kurki. Mõlemad ahvid olid sellega väga rahul ja sõid hea meelega kurgitükid ära. Katset korrati mõne korra ja liiguti siis katse teise etapi juurde. Nüüd anti esimesele ahvile kurgi asemel viinamari, teisele aga ikka kurgitükk. Varem kurgitüki üle rõõmustanud ahv muutus nüüd vihaseks. Ta võttis kurgitüki vastu ja vahtis seda hetke umbusklikult. Siis viskas ta sellega teadlast ja hakkas puuris edasi-tagasi hüppama ning kriiskama. See pani teadlased mõtlema, et primaatidel on võrdsus kõikehaarav ja ajatu väärtus.
Tema oli kah tubli!
Mitte ainult ahvid ei saa ebaõiglase kohtlemise peale vihaseks. See juhtub ka lastega. Kas on olemas laps, kellele ei meeldi vesi? Olgu see või sogane porilombivesi, millest ei saa niisama mööda minna. Mis siis veel suurest veest ja ujumisest rääkida.
Vesi ja ujumine meeldis üliväga ka ühele kuueaastasele tüdrukutirtsule. Juba pool aastat oli ta ujumistrennis käinud, kuni ühel heal päeval ta ujumislust kadus. Ta keeldus ujulasse minemast. „Miks?“ pärisid vanemad. Tüdrukul oli suu lukus. Ja alles neli (!) aastat hiljem, mingi suvalise vestluse käigus tuli välja, miks: „Meie treener läks ära ja meid jaotati laiali. Teised olid selles uues grupis kogu aeg treeneriga koos olnud ja ta teadis nende nimesid. Mulle aga ütles ta kogu aeg „tema“. Kõigil teistel olid nimed, aga mina olin „tema“. Kui ta tunni lõpus ütles, kes midagi hästi tegi, siis minu kohta ütles: „Tema oli kah tubli!“
„Miks sa seda meile siis ei rääkinud?“
Õlakehitus ja vastus: „Ma ei tea.“
Ju ta tõesti ei teadnud siis ega tea vist ka nüüd, miks selline ebavõrdne kohtlemine nii sügavalt riivab. Tegelikult teda ju ka kiideti, ainult et ta oli kogu grupis ainuke „tema“.
Õiglane tehing
Mis teeb majanduslikust tehingust õiglase? Richard Thaler arutleb selle üle oma raamatus „Väärkäitumine. Käitumisökonoomika tagamaad“ (2018).
Mida peavad õiglaseks tavalised kodanikud? Konkreetsemalt, millised äriettevõtete tegevused inimesi välja vihastavad? Selgus näiteks, et lumelabidate hinna tõus pärast lumetormi ajab neil harja korralikult punaseks. Sellise tegevuse kohta on isegi termin – koorimine (gouging). Selle sõnasõnaline tähendus on „peitliga millessegi augu õõnestamine“. Kui kauplus tõstab päev pärast lumetormi lumelabidate hinda, tunnevad inimesed, nagu torgiks keegi neid mingi terava asjaga.
Thaler toob näite ka oma kolmeaastasest tütrest ja tema nukust.
Pehmed Cabbage Patchi nukud olid 1980–1990-ndatel Ameerikas suurmood ja tekitasid defitsiidi, sest nõudlus ületas mitu korda tarnevõimalusi. Ühe grupi inimeste käest küsiti, kas see on ebaõiglane, kui viimane nukk pandaks enne jõule oksjonile. 74% arvas, et see on ebaõiglane, sest selle saab see ostja, kellel on palju raha. Teisele grupile öeldi, et oksjonilt saadud raha läheb UNICEF-ile, 79% vastanutest aktsepteeris seda.
Selgus ka, et inimestele ei meeldi ebaõiglased pakkumised ja nad on valmis kandma rahakaotust, et karistada neid, kes selliseid pakkumisi teevad.
Mida arvab õiglusest Sokrates?
Õiglus hõlmab kõike seda, mida nimetatakse ausaks mänguks. See sisaldab nii tõearmastust kui ka sõnapidamist. Õiglus lubab teistele sama mis iseendale. Ebaõiglane tegu on igal juhul selle tegijast nii halb kui inetu. Mitte kunagi pole õige ei ebaõiglaselt tegutseda ega ebaõiglusele ebaõiglusega vastata.
„Ka siis, kui õiglast valikut tehes kaotame oma elu, ei ole muud tähtsamat kui õiglus,“ arvab Sokrates.
On suur vahe, kas me sooritame üksiku õiglase teo või oleme õiglased inimesed. Alati õiglaselt toimiva inimese loomus omandab lõpuks kõrgema kvaliteedi. Ka halb tennisemängija võib vahel teha hea löögi. Hea mängija all mõistame inimest, kelle silmad, lihased ja närvid on nii treenitud, et nende peale võib alati loota. Need omadused paistavad silma ka siis, kui ta parajasti ei mängi, nagu matemaatiku mõtteviis avaldub ka siis, kui ta parajasti ei arvuta.
„Alati õiglaselt toimiva inimese loomus omandab lõpuks kõrgema kvaliteedi. Nii on see pigem isikuomadus kui üksikute õiglaste tegude summa,“ kirjutab tuntud humanitaar Clive Lewis.