Mis oleks, kui teeks haridussüsteemi ümber?
Kool, mis omal ajal valmistas ette meie vanemaid ja vanavanemaid, toimib praeguseni üsna samadel põhimõtetel. Samal ajal õpetaja roll lausa nutab palju avarama vaate järele.
Õnneks oleme lahti saanud kulbiga tarkuse pähe kallamisest ja kõigest hoolimata püütakse arvestada ka õppijate huvide ja soovidega – nii palju, kui õpetaja julgus lubab. Samas on põhilised alustalad jäänud muutumatuks – kummardatakse tulemusi, mitte pingutust; läbitakse õppetükke, mitte sügavaid mõistmise tasandeid; hirmutatakse hinnete ja eksamitega, mitte ei pakuta eneseusku. Oleks aeg muuta haridussüsteemi fookust ja inimeste mõtteviisi ning seda laiemalt kui vaid mõne eesrindliku kooli või õpetaja kaudu, sest ootused ja väärtused on ühiskonnas aja jooksul muutunud.
Distantsõppele üleminek oli suurepärane reaalsuskontroll. Jälgisin huviga kiiret distantsõppele ülemineku perioodi ning seda, millised teemad tilgutavad (haridus)kivisse kõige suuremaid auke, võimaldades selles midagi paremaks muuta. Eelkõige nägin, kuidas õpetajad hakkasid tegema omavahel senisest rohkem koostööd. Teiseks märkasin, kuidas hinnetega kontrollimisest vabanemine andis palju rohkem õpetamise ja õppimise vabadust. Ja kolmandaks nägin, kuidas õpilased muutusid iseseisvamaks. Need kriisiaja muutused on kõik väga head eeldused edasisteks positiivseteks muutusteks.
Paraku on haridusvaldkonna muutused väga pika vinnaga. See, mis väljendub tänaste täiskasvanute käitumises ja harjumustes, on nende aastatetaguse koolielu reaalsus. Mis on olnud praeguste täiskasvanute koolikogemuses olulisel kohal? On see neile endiselt oluline? Mis on olnud praeguste täiskasvanutele elus edukalt hakkama saamiseks tegelikult oluline? Mõistagi on väga keeruline ennustada, milline on maailm järgmise 25 aasta jooksul, kuid tänapäeva kiirete muutustega kaasa minemata oleme ära kaotanud selle, mis on päriselt oluline. Haridussüsteem jõudis tänu eriolukorrale eneseotsingute faasi. Mis oleks, kui inimeste mõtteviisi just nüüd pisut kallutama hakata?
Tänulikkus tehtud vigade eest
Märkasin esimestel distantsõppe nädalatel palju hoolimist ja koostööd – seesama õlatunne, mida eestlased ihkavad ning mis meie-tunnet kasvatab. Kogu selle heatahtlikkuse kõrval hakkas aga silma torkama ka nõudlik rahulolematus – mõningate täiskasvanute riiakas käitumine, mis võib olla seotud nende omaaegse koolikogemusega ja mille juured ka praegust haridusmaastikku mõjutavad. Või oli see teatud vabanemine, mis eriolukorra kitsendustega kaasa tuli? Riiakas rahulolematus – see peaks olema punane rätik kõigile, mitte ainult õpetajatele. Mida rohkem rõhutatakse ideaalse tulemuse olulisust ja mida rohkem otsitakse vigu, seda enam vähendatakse õpilase pingutuse väärtust, seda vähem märgatakse õppimist kui protsessi.
On aeg tõsta esikohale õppimine kui protsess, mille käigus on vigade tegemine vajalik osa arenguks ja väärib omamoodi tunnustust, mitte pilkamist. Õppimise protsessis esinevaid vigu ja eksimusi ei ole vaja suure kella külge panna. Tehtud vigade mõistmiseks on vaja neid analüüsida ning nendest õppida, mitte leppida teadmisega, et õppekavas napib selleks aega. Järelikult tuleb loobuda millestki, mis analüüsimise aega endale röövib. Õppekava peab meil juba praegu kõige tähtsamaks pädevusi ning võimaldab autonoomselt valida õppematerjale – õpik võiks olla neist üks, mitte põhiline. Kui suured muutused aga toimuksid meie haridussüsteemis siis, kui meil oleksid päriselt ka esikohal pädevused? Mis oleks, kui esikohal oleksid pädevused, mitte tulemused?
Õpetaja olgu coach, mitte eksimatu koolmeister
Võrreldes „Kevade“ koolmeistrite ajaga on õpetajaamet palju inimlikumaks muutunud. Iga põlvkond püüab maailma natukene paremaks muuta. Ka õpetaja mainekujunduse nimel on nähtud tublisti vaeva ja muutusi ongi märgata. Sisuliselt on aga õpetaja kuvand tänases haridussüsteemis püsivalt endine – õpetaja on see, kes teab justkui kõike ja kunagi ei eksi, hoolimata sellest, et me õpetajatena teame väga hästi, et nii see ei ole. Miks me siis edastame sellist sõnumit? Miks tekitame ühiskonnas ootust ebarealistlikult täiusliku õpetaja ja õppija järele?
Kodanikualgatusena loodud algatuse „Õpi õpetajaks“ juhtlause on „Iga õpetaja on oma ameti bränd ja selle jätkusuutlikkuse saadik“. Rõhk on eeskujuks olemisel ning ameti edasikandmises. Selles juhtlauses ei öelda, et õpetaja on ilmeksimatu ja igas mõttes täiuslik, vaid rõhutatakse inimlikkust. Õpetaja kui eeskuju on samuti õppija, kes paljutki veel ei tea ning vajab samasugust võimalust ja vabadust teha vigu õppimise käigus nagu tema õppijad.
Õpiku järgi õpetamiseks ei ole vaja magistrikraadi. Distantsõppe kogemus tõestas, et õpetamiseks ei ole vaja ka klassi ees seisvat õpetajat. Õpetaja kui keha asemel tunti puudust sotsiaalsusest ning teistsugusest õpetamisest, mis toetaks õppija eneseteadlikkust ning enesejuhtimise oskust. Õpetaja roll lausa nutab palju avarama vaate järele.
Igat õpetajat võiks vaadelda kui keskastme juhti, kes aitab oma meeskonnal (klassil) seada ning saavutada isiklikke ja ühiseid eesmärke. Õpetaja peab selles eesmärkide poole liikumise protsessis õppijate jaoks olemas olema, kuid mitte igal sammul kohal olema. Õpilaste motiveerimise, pühendumise ja kaasamise saavutamiseks on hea rakendada coach’imise tehnikaid, mis väldivad piitsa ja prääniku mängu. Kui senise õpetaja küsimustele leiab õpilane vastuseid õppematerjalidest, siis õpetaja kui coach’i küsimustele leiab õpilane vastuseid enda seest ning need on alati õiged. Õpetaja kui coach’i rolli rakendamine eeldab aga senise õpetamise ja õppimise põhjalikku ümbermõtestamist, eelkõige loobumist totaalsest kontrollimise süsteemist. Mida omasemaks muutub õpetaja jaoks mõtteviis, et ta on nagu coach, mitte teadmiste kontrollija, seda nauditavamaks muutub talle teadmatus ning õpilaste usaldus. Mis oleks, kui õpetaja oleks eelkõige coach ning õppijad tema meeskond?
Hinnete iluprotseduurid
Tunnustus ning tänulikkus kannustab palju enam kui ähvardus ja alandus. Lühiajaliselt võib ju hirmutamine aidata, kuid see ei loo inimesel sisemist motivatsiooni, kuigi just motiveeritud õppijatest õpetajad ilmselt unistavadki. Distantsõppele üleminekul soovitas haridus- ja teadusministeerium loobuda hinnetest. Põhikooli lõpueksamitest loobumise mõte tekitas aasta tagasi paksu pahandust. Täiskasvanud tundsid suurt hirmu, et õpilastelt võetakse koolis hirm. Kui õpitakse ja õpetatakse hinnete pärast, siis on hirm eksamite või muu kontrolli ärajätmise pärast täiesti mõistetav. Eriolukord mängis aga kaardid siiski lõpueksamitest loobumise kasuks.
Kuigi märkasin seda juba varemgi, jäi hinnetejaht distantsõppe ajal eriliselt silma. Kodudes võtsid lapsevanemad suure koorma enda kanda, et esitada õpetajale laitmatu töö, sest kehv hinne oleks justkui karistus. On tüüpiline, et õpilased tahavad hirmsasti parandada neljasid viiteks, teadmata seejuures täpsemalt, mis töö see oli, mis tuleks hinde parandamiseks uuesti esitada. Õpetajad pigistavad silma kinni, et õpilasele kolm välja kirjutada, kuigi lapse oskused ei ole veel kinnistunud ja nende omandamine vajab lisaaega. Kogu energia, mis läheb hinnete iluprotseduuridele, maksab kätte siis, kui õpilane jõuab olukorda, kus kogu farss ilmsiks tuleb – hinded on korras, kuid oskused ja pädevused puuduvad.
Me arvame, et teeme kolmesid välja venitades ja neljasid viiteks parandades lastele head, kuid hinnetele keskendumine pigem moonutab teadmisi ja oskusi. Kui õpilane elus hätta jääb, siis on täiskasvanud aga justkui oma käed puhtaks pesnud ja pigem süüdistatakse noori endid, mitte üksikasjade hindamisele keskendunud õpet.
Hinnete jahtimise asemel tuleks anda õppijale võimalus oma tööd ja kogemust ise analüüsida. Lisaks saavad õpetaja ja/või kaaslased anda talle kriteeriumipõhist tagasisidet, et vältida hinnanguid. Nii oleks õppijal võimalus oma sooritust saadud info põhjal parandada mitte hinde, vaid enda pärast. Kujundav hindamine just seda kõike võimaldabki. Mis oleks, kui loobuks hinnetest ja keskenduks õppimisele kui protsessile?
Traditsioonid annavad meile kindlustunde, kuid areng vajab muutusi ja vanast lahti laskmist. Ühiskond, mis omal ajal eeldas kuuletumist, vajab nüüd analüüsivõimelisi inimesi. Koolisüsteem, mis ajas on olnud üsna muutumatu, ei tooda järsku teistsuguste oskustega inimesi. Üha enam vajatakse väga laia pädevusspektriga inimesi, kuid see vajab omakorda veel teadlikumat lähenemist. Distantsõppes olid raskustes nii suured kui väikesed, mis omakorda rõhutab, et asi loksub juba pikka aega: tänaste täiskasvanute käitumine ning hoiakud, koolituste ja teenuste pakkumiste sisu, töökultuuri probleemid, mida ettevõtlusmaailm eredalt esile toob, on ka kuskilt alguse saanud ning pikalt saanud paisuda.
Ainult paikamisest ei piisa. Ainult Soome eeskujul mõne metoodika kasutusele võtmine ei aita. Ainult PISA tulemuste pinnalt Eesti haridussüsteemi edu kuulutada ei ole aus. Seda kõike, mida soovime tulevikus näha, on vaja juba täna alustada ning alustada tuleb iseendast! Eeskujuks olemisega kaasneb vastutus ning mõnikord hirm. Mida jõulisemalt näitame oma käitumise ja sõnadega välja seda, et KÕIK võivad eksida ja et sellega ei kaasne karistus ega häbistamine, seda selgemalt kõnnime oma väärtuse suunas. Inimene õpib kogu elu – lubame tal siis eksida.
[…] Mis oleks, kui teeks haridussüsteemi ümber? […]
Väga hea artikkel! Lugesin täpselt enda mõtteid!
Mis oleks, kui teeks haridussüsteemi ümber ja muudaks õpilase haridustee personaalseks, mis motiveeriks, aitaks ennast juhtida ja oma karjääri kujundada? Haridussüsteemis on hinded üks segavamaid faktoreid, need hämavad ja nii jõutaksegi olukorda, kus lõpuks kogu farss ilmsiks tuleb – hinded on korras, kuid oskused ja pädevused puuduvad.
Mis oleks, kui ei paneks hindeid, vaid hindaks tulemusi protsentides? Näiteks 8.kl keemias õpilane teab keemiliste reaktsioonide esilekutsumise võimalusi, tunneb ära reaktsiooni toimumist iseloomulike tunnuste järgi – 73%, õppeaasta lõpuks on kõik õpitulemused teada ja siis saab näha, kui palju ta igast õpiväljundist ja ainekavast tervikuna omandas.
Kui kõik õpitulemused nii kaardistada, siis see on tunduvalt kujundavam hindamine, kui praegu ja annab selgema pildi õpilasest – tema tugevustest ja nõrkustest. Näiteks võib selguda, et 8.kl muusika ainekavast huvitas õpilast väga pillimängu rütmika osa (97%), aga ettelaulmine (45%) kohe üldse mitte. Nii saab teda suunata (õieti saab ta ise ennast suunata) ja tulevast karjääri kujundada.
Kes või mis selle suure töö – õpianalüütika – ära teeb? Tehisintellekt, mis korjab kokku ja analüüsib kõik andmed – õpikäitumise, õpitulemused jms. See pole enam ulme, see on erinevates rakendustes ja õpikeskkonnas kasutusel, lihtsalt nüüd tuleks see meie haridussüsteemis tervikuna kasutusele võtta.
Kindlasti ei saa see lihtne olema, palju tuleb tehniliselt ümber teha, veel rohkem aga senist lähenemist ja suhtumist muuta, vanast lahti lasta.
Palju ilusat juttu on kirjas. Tahaks nii palju kommenteetida, et mis on siis need “oskused”, mida kool peaks eluks andma.? Artikkel nimetab konkreetseid teadmisi mingites ainetes. Aga kas pole kool siiski ka koht, kus tuleb õppida pingutama, võistlema, konkreetseks kuupäevaks mingi asjaga valmis saama? Kool peab valmistama inimest ka ülikooliõpinguteks. Esimesena tuleks sel juhul reformida kõrgharidust. Sealt tuleks kaotada eksamid ja hinded. Kas ühiskond on selleks valmis? Teiseks, praegune süsteem annab õpetajatele vabadust lähtuda õoetamisel oma andest ja ellusuhtumisest. Kõik ülalt alla reformid on enamasti õpetajaid ahistavad ja ohutunnet tekitavad. Süsteemi jõuliselt reformides me ei muuda ju seda kaadrit, kes on hetkel tööl. Hariduses on pikad protsessid ja järjepidevuses on ka palju positiivset. Kui iga geniaalse artikli järel kõik tornaksid koole muutma, ei tuleks midagi head. Aga muidu on artiklis palju häid mõtteid, mida tublid õpetajad võiksid jõudumööda kasutusse võtta.
Ma olen sellest paarkümmend viimast aastat rääkinud, et hindamine on mõttetu. Kasvõi juba seetõttu, et hinde väärtus erinevates koolides pole võrreldav. Tegelikult pole võrreldav isegi ühe ja sama kooli kahe erineva õpetaja hinnete väärtus.
See siis selle asja juures veel kõige tühisem.
Üldiselt nõus. Kuid ettepanekud on laias plaanis kosmeetilised. Minu jaoks on haridussüsteem siis ümber tehtud kui pärisorjuse kadumise järel kujunenud rahvakoolid lõpetavad agraarmajandusest alguse saanud mustri. Muster mis varem oli minna kooli pärast põllutöid ning lahkuda koolist kui algas vajadus loomakarja minna. Tänapäeval minnakse kooli kuu varem ja kevadel kestab kool poolteist kuud kauem. Sarnane sellele ajale kui laps oli talus tööjõud ja kooli lasti siis kui muud teha polnud… Ning kooli minnakse jätkuvalt siis kui on kaamos, päevad imelühikesed.