Noored võiksid julgemalt õpetajaametit valida

Kõrvaltvaataja leiab õpetajatööst nii plusse kui ka miinuseid. Mis lõpuks loeb? Kolm kooliõpetajat kirjeldavad, kuidas nad oma ametisse sattusid ja mis neid seal kinni hoiab.

Kuressaare gümnaasiumi klassiõpetaja Lelet Aavik-Part teadis juba põhikoolis, et temast saab õpetaja. Ta viis sisseastumisdokumendid Tallinna ülikooli klassiõpetaja erialale. „Plaani B mul polnud, sisetunne ütles, et saan sisse. Saingi,“ meenutab Aavik-Part.

Triinu Pääsik alustas õpetajatööd pooljuhuslikult-poolsunniviisiliselt. Bakalaureusekraadi sai ta andragoogika, magistrikraadi haridustehnoloogia erialal, koolis alustas tööd aga inglise keele õpetajana. Lõpuks sai temast Rahumäe põhikooli arvutiõpetaja ja haridustehnoloog.

Tabasalu gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Janika Ojamäe õppis Tartu ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust ning lisaerialana keeletoimetamist. Ta töötas Postimehe toimetuses, kuid siis kutsuti ta Tabasalu ühisgümnaasiumisse asendusõpetajaks. Pedagoogiroll õnnestus nii hästi, et peagi palus koolipere tal juba päriseks tööle tulla. „Nii käisin õpetajakutse saamiseks vajaliku kursuse läbi ja olen alates 2019. aasta detsembrist „päris“ õpetaja,“ naerab Janika Ojamäe.

Eeskujud oma koolipõlvest

Lelet Aavik-Part on kindel, et elukutsevalikul mängis rolli tema koolipõlve muusikaõpetaja, kes oskas õpilaste puhul näha ja kuulda rohkem kui seda, kas laulusõnad peas ja viis selge. „Meil tekkis väga sügav kontakt, kui tundsin, et saan seda õpetajat usaldada, ja ühel hetkel soovisin ise täpselt samasuguseks õpetajaks saada,“ arvab Aavik-Part.

Janika Ojamäe: „Minu tõeline lemmikõpetaja oli eesti keele õpetaja 8. ja 9. klassis. Kui klass oli rahutu, siis ei tõstnud ta häält, vaid jäi vaikselt ootama. Kui vaikus oli käes, ütles ta rahulikult, mis teda häiris. Selle tehnika võtsin ma oma tundidesse üle ja hea on olnud õpilaste tagasisidest lugeda, et ma ei ole nende peale kunagi häält tõstnud, vaid suudan keerukamad olukorrad rahulikult ära lahendada.“

Kas Eesti õpetajad on õnnelikud? 

„Iga õpetaja on oma õpetamisõhina sepp ja tööõnne rajaja,“ mugandab Triin Pääsik tuntud tarkust. „Õpetajad, kes tunnevad ise huvi õppimise ja arenemise vastu, jäävad mulle silma kõige õnnelikemana. Nad teevad natuke rohkem, kui vaja, ja nad oskavad seda nautida.“

Janika Ojamäe täiendab: „Tean, et noori hirmutab kooli tööle tulek. Nii oli see ka minul. Kuid seda suurem on rõõm, kui julged sellele hirmule vastu minna ning tunda, et oled õiges kohas ja saad kogeda seda, et õpilased hindavad sind. Kui õpilased vaikselt töötavad, siis vaatan neid ja mõtlen tihti, kas ma tõesti olen nende õpilaste õpetaja, kas nad on tõesti mind omaks võtnud. Kas tõesti on minu ammune unistus täitunud? Noored võiksid julgemalt õpetajaametit valida, sest see on lihtsalt parim töö.“