Õpetaja digipädevuste hindamise mudel
HITSA kodulehel on väljas uus õpetaja digipädevusmudel, mis kirjeldab mistahes ainevaldkonna õpetajale vajalikke baasoskusi. Sealtsamast leiab ka õpilase digipädevusmudeli.
Üldlevinud arvamuse järgi tunnevad õpilased end digivahendeid kasutades kindlalt ja oskavad enam-vähem kõike, õpetajad aga kõhklevad, pelgavad uusi asju katsetada ning vajavad digioskuste tõstmiseks vahetpidamata koolitusi. Müüt või tegelikkus? Ühe lausega öeldes – tutvuge digipädevuste mudelitega ja hinnake enda ning oma õpilaste digioskusi ise: https://www.hitsa.ee/ikt-hariduses/digipadevused.
Elukestva õppe strateegia 2020 kirjeldab digipädevust kui suutlikkust kasutada digitehnoloogiat nii töökohal, õppides, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas on kohustuslike üldpädevuste loetelus ka digipädevus, mida õpetaja peab oma ainetundides koos teiste üldpädevustega õpilastel arendama.
Teema on praegu aktuaalne
HITSA projektijuhi Kerli Požogina sõnul on teema just praegu väga aktuaalne, sest distantsõpe on õpetajate ja õpilaste digioskusi arendanud, aga ka küsimusi tekitanud. Digipädevuse mudelite alusel on hea analüüsida, mis oskused vajavad tähelepanu ja mida teatakse juba piisavalt hästi.
Sama kinnitab HITSA juures tegutseva digipädevuse töörühma liige, Tallinna ülikooli vanemteadur Mart Laanpere: „Distantsõpe on teinud õpetajate digipädevuse heaks rohkem kui mitu aastat koolitusi. Selgelt on toimunud suur hüpe. Haridustehnoloogid on aga huvitatud, et saaks selle hüppe nüüd ka kirjeldatud. Selleks peab olema ühtne raamistik, mille alusel saab õpetajate oskusi võrrelda, et leida need, kes koolitust vajavad. Samas tuleb kohandada koolitusi vajadusele vastavaks. Praegu on probleem selles, et mingeid digioskusi pakutakse mitme koolituse raames, samas on teised osad koolitustega katmata.“
Õpetaja digipädevusmudel
Õpetaja digipädevusmudeli alus on Euroopa Komisjoni haridustöötaja digipädevuse raamistik DigCompEDU (2017). Lisaks mudelile leiab HITSA kodulehelt enesehindamise küsimustiku õpetajale, mudeli seletuskirjad ning mudelite terminoloogia. Õpetaja digipädevusmudelis kirjeldatakse baasoskusi kuues valdkonnas: kutsealane areng ja kaasatus; digiõppevara; õpetamine ja õppimine; hindamine; õppijate võimestamine; õppijate digipädevuse arendamine.
„Töörühm jõudis arusaamisele, et on vaja luua enesehindamise küsimustik ja testiküsimused, mille abil saab õpetaja oma digipädevusi ise hinnata. Need enesehindamise vahendid on nüüd eri formaadis failidena HITSA kodulehel väljas ja koolid saavad neid oma harjumuspärasesse keskkonda transportida ja seal ennast hinnata,“ sõnab Mart Laanpere. Ta rõhutab, et mitte keegi ei hakka digipädevusmudeleid koolidele ülevalt poolt peale suruma – need on soovituslikud vahendid asjast huvitatutele. „Näiteks õpetaja, kes kahtleb enda digipädevuses, täidab enesehindamise küsimustiku ja siis on haridustehnoloogil kergem koolitust planeerida. Või õpetaja, kes taotleb kõrgeima järgu kutsetunnistust, saab mudeli abil kinnitada, et tema digipädevus on väga hea,“ toob Laanpere näiteid.
Kas on seost TALIS-ega?
TALIS 2018 uuringust selgus, et meie õpetajad kasutavad oma õppeaine õpetamisel IKT-vahendeid ebakindlalt. Töörühma liige, Tartu ülikooli dotsent Piret Luik täpsustab, et digipädevuste hindamismudelit hakati koostama enne TALIS-e viimaseid tulemusi. „Minu jaoks oli üllatav, et viimasel viiel aastal lõpetanutest arvas vaid 52%, et on IKT kasutamiseks oma aine õpetamisel hästi ette valmistatud. 53,1% õpetajatest märkis, et nad saavad palju või üsna palju toetada õpilaste õpet digitehnoloogia kaudu. Ja siin on rõhk minu jaoks just IKT kasutamises õpetamisel, mitte lihtsalt IKT kasutamises ja õpilaste õppe toetamises,“ sõnas Luik. Näiteks pädevusvaldkond „Õpetamine ja õppimine“, alampädevus „Õpetamine“: Digitehnoloogiate ja -õppevara kasutamine õpetamise tõhustamiseks. Uute õppemeetodite väljatöötamine ja katsetamine.
„Siin on just see, et õpetaja ei kasuta digitehnoloogiat lihtsalt seepärast, et peab kasutama (näiteks enne kirjutas tahvlile, nüüd näitab slaide), vaid et õpetamine oleks tõhusam. Näiteks FB-grupis „Koduõpe tehnoloogia abil“ on toredasti näha, kuidas uued meetodid kasutusele tulevad,“ sõnab Luik.
Õppijate digipädevusmudel
Õppijate digipädevusmudeli aluseks on Euroopa Komisjoni koostatud rahvusvaheline digipädevuse raamistik DigComp (versioon 2.1; 2017). Õppijate digipädevusmudelis kirjeldatakse baasoskusi viies valdkonnas: info- ja andmekirjaoskus; suhtlus ja koostöö digikeskkonnas; digisisu loomine; digiturvalisus; probleemilahendus. Lisaks on välja töötatud õppija hindamiskriteeriumid kooliastmete kaupa ja see on hea abivahend õpetajale.
„DigcompEDU standardis on, et õpetaja peab suutma õpilaste digipädevusi kujundada. Nii jooksevad õppijate digipädevused sisse õpetajate omasse. Õpetajate puhul on põhiliseks instrumendiks enesehindamise skaala, õpilaste puhul digipädevuste test, mida tehakse eksamite infosüsteemis (EIS) tasemetööna. Tänavu õpilaste digipädevuste testi ei toimunud, aga ma loodan, et uus töörühm loob tulevaks kevadeks juba uue digipädevuste tasemetöö,“ sõnab Mart Laanpere.
Kuidas vältida ühesugust tegevust?
Õpetaja saab õppija digipädevusmudelist ülevaate, mida üldse tuleks digipädevuste all õpetada. „Koolis peavad õpetajad omavahel kokku leppima, kes ja missuguseid digipädevusi lastele õpetab. Ei ole mõistlik, et kõik õpetavad digitaalset sisu looma, aga näiteks internetiturvalisust ei õpeta keegi. Ma ei usu, et absoluutselt kõik õpetajad võtavad digipädevuse arendamise enda vastutada, piisab, kui kasvõi pooled seda teevad,“ arvab Mart Laanpere.
Õpetaja praktiline kogemus
Järveküla kooli õppejuhil Piret Lehistel on digipädevusega praktiline kogemus nii töörühma liikme kui õpetajana. „HITSA välja töötatud õppijate digipädevusmudelit saavad kasutada kõik need koolid, kes on jõudnud oma ainekavadega nii kaugele, et on tunnetanud vajadust lisada neisse ühe üldpädevusena ka digipädevus: koolid on mõistnud, et digipädevuse arendamine pole pelgalt arvuti- või informaatikaõpetaja roll, vaid iga õpetaja vastutus. Et õpilaste digipädevuse kujunemine ei jääks lihtsalt juhuse hooleks, on vaja koolidel kindlaid põhimõtteid/kokkuleppeid, millised digioskused ja kuidas põhikooli lõpuks õpilastele tagada. Nüüd, kus digipädevusmudeli juurde on kooliastmete kaupa loodud ka konkreetsed hindamiskriteeriumid, ei pea iga kool enam jalgratast leiutama, vaid on võimalik õpetajate vahel vastutus laiali jagada. Järveküla koolis alustasime sama tööga juba 2017. aastal, kuid protsess oli üsna pikk ja vaevaline, sest kõik oli vaja nullist endal välja töötada. Praegu oleks sama asja võimalik palju kiiremini ja tõhusamalt teha, kuna lõpuks ometi on konkreetselt välja toodud, mida üks õpilane üldse teadma või oskama peaks, et digikodanikuna tulevikus toime tulla.“
Informaatika ja digipädevused
Samas on olemas informaatika ainekava põhikoolile ja gümnaasiumile. Kas informaatika on õppeaine, mis võtab põhivastutuse digipädevuse arendamise eest, või on informaatika midagi muud? „Arvamusi on nii ja naa,“ sõnab Mart Laanpere. „Pakkusin töörühmas välja basseini metafoori, võrdlesin digipädevust ujumisoskusega. Basseini ühes otsas on madal vesi sulistamiseks, seal saab õpetada iga õpetaja, ka see, kes ei oska ujuda. Basseini teises otsas on vesi üle pea, seal õpetavad professionaalsed treenerid vettehüppeid, sukeldumist, liblikujumist. Informaatika, näiteks programmeerimine on basseini sügavas osas. Madalas osas on infootsing, lihtne esitluste tegemine, animatsioonid ja videod, audiofailide salvestamine jms, millega ei peaks tegelema informaatikaõpetaja. Probleeme tekib basseini keskmises osas. Seal toimetavad digiprofid ja mitte nii väga profid koos ning pole selge, kuidas seal ülesanded jagunevad.“
Euroopa riikide kogemus
Digipädevuse töörühma liikme, Tallinna ülikooli nooremteaduri Linda Helene Sillati sõnul on digipädevuse hindamine ning kujunemise toetamine keskne teema ka teistes Euroopa riikides. „Soome on eesmärgiks seadnud õpetajate digipädevuse hindamise ja haridusasutuste digiküpsuse analüüsimise; nad tahavad tõsta mõlema protsessi efektiivsust. Rootsis keskendutakse õpetajate digipädevusele: hinnatakse õpetajate valmisolekut rakendada digitehnoloogiat õpetamisel ja õppijate toetamisel,“ tõi Sillat näiteid. Soome ja Rootsi rakendavad poolautomatiseeritud digipädevuse hindamise lahendusi. Haridusasutuse juht saab ülevaate oma asutuse õpetajate digipädevusest ning üldisest tehnoloogiaalasest võimekusest, sh infrastruktuurist.
Hispaania on võtnud õpetajate digipädevuse hindamisel juurde ka e-portfoolio lahenduse, mis võimaldab õpetajal eneserefleksiooni ja oma õpetamispraktikate jälgimist. Taanis ja Prantsusmaal hinnatakse õppijate digipädevusi, toetudes Eestile sarnaselt DigComp digipädevusmudelile. „Digipädevus on kujunenud poliitikat mõjutavaks kontseptsiooniks just tulevikule orienteeritud olemuse tõttu,“ ütleb Linda Helene Sillat.
Tulevikku vaatavalt
Uued digipädevusmudelid koostas HITSA juhitud ekspertgrupp koostöös Eesti haridustehnoloogide liiduga. Õpetajail on seni ikka küsimus, mida üks või teine digipädevus tähendab või mida selle all õpetada. Nüüd on see info olemas. Kuid mis saab edasi „Üldist raamistikku ei muudeta, kuid mudelite kirjeldus paraneb ning täieneb,“ sõnas Kerli Požogina digipädevusmudelite tulevikust rääkides. „Tänases distantsõppe maratoni kontekstis ei kahtle enam keegi, et õpetamisel on vaja osata ka digitehnoloogiaid kasutada.“
KOLLEEGID!
Meie kooli viimase 25 aasta õnnetus on selles, et oleme võrdsustanud tehnoloogia (nüüd eriti nn digipädevustega seoses) ja DIDAKTIKA (õpetamisteooria). See sai alguse Tiigrihüppest, kui “tehti selgeks”, et arvuti kasutamine õppetöös ongi kaasaegne lähenemine õpetamisele…
Õpetamise aluseks saab olla vaid didaktika ja on suurepärane, kui vahel ka tehnoloogilised vahendid suudavad abistada (!) õpetajat didaktiliste EESMÄRKIDE saavutamisel. Kogemus näitab, et nooremad õpetajad teadusele toetuvat didaktikat ei tunne ja möllavad (tulemusteta!) digipädevuste nö rägastikus. Kui tulemusi pole, siis on lihtne õpetajat süüdistada vaid nn digipädevuste puudumises, aga nii… ajame koolist veel viimased õpetajad!
Kuhu me nii jõuame?