Peidan oma arvuti ära, kui puhkus käes

Koolirahvas on maha astumas peadpööritava kiirusega tiirelnud distantsõppe karussellilt. Õpetajate Leht palus viie lausega õppeaasta kokku võtta ja rääkida oma suveplaanidest.

Külli Relve, Audentese erakooli bioloogiaõpetaja:

Aasta oli üllatusrohke ja inspireeriv. Arvan, et koolirahvas sai eriolukorraga hakkama ja kandis märksa väiksemaid kahjusid kui paljud teised valdkonnad. Kui distantsõppe karussell peadpööritava kiirusega käivitus ja nõuannete, soovituste ning kõikvõimalike keskkondade pakkumiste laine tahtis uputada, siis tundsin, et oma kooli koostöövalmis kolleegidest oli kõige rohkem asjakohast abi ja tuge. Oli hea põhjus oma digiarsenali korrastada, arendada ja katsetada. Plusspoolele jääb ka see, et vähemalt mõnda aega on hea õpetada patogeenide ja tervisega seotut ja rääkida teadussaavutuste tähtsusest.

Kui kool läbi, lülitan arvuti ja iPadi välja ja pean mõnda aega sotsiaalmeedia paastu. Elan maal ja suvel eriti linna ei satu. Suvi kulgeb aias, kasvuhoones, võrkkiiges, metsas ja mere ääres. Tavapärasest haruldasemaks jäävad paraku suvised teatri- ja kontserdikülastused. Talve jooksul teen koolitööde kõrvalt ka muid lepingulisi töid, kuid suve jätan neist vabaks. Puhkus on puhkamiseks.

Aasta jooksul läbitud koolitustundide arv on mul ehmatavalt suur, aga suviseid koolitusi pigem väldin. Erandiks on meie aineliidu, Eesti bioloogiaõpetajate ühingu suvekool, kus osalen tingimusteta juhul, kui seda tänavu ikka korraldada saame. Teised koolitused peavad mahtuma tööaja sisse, juunikuu algusesse või augusti lõppu. Bioloogiaõpetajad täiendavad ennast puhkuse ajal loodusvaatlusi tehes, häid filme vaadates ja väärtkirjandust lugedes. Ja see on puhas rõõm.

Aive Küng, Sillamäe gümnaasiumi ajalooõpetaja:

Õppeaasta oli eriolukorda arvestades ekstreemne, ent kohanesime kiiresti ja tulemused ei erine oluliselt tavalise õppeaasta omadest. Palju ja kiirelt tuli juurde õppida, aga samas oli põnev ja uued oskused ei jookse mööda külge maha.

Pärast kooli lõppu soovin mõneks ajaks unustada Zoomi, Opiqu ja teised e-ülesanded.

Sel suvel ilmselt reisida eriti ei saa, sestap veedan rohkem aega maakodus ja loen, ajalooõpetajate suvekoolis osalen kindlasti.

Roosi Nemliher, Tartu kunstikooli õppejuht:

See õppeaasta jääb meelde sellega, et tõi „Haridusstrateegia 2035“ raames planeeritavad haridusuuendused kätte juba 2020 kevadel. Kõik, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad, said tavapärasest koolielust ja füüsilisest koolimajast välja raputatud ja pidime kolima virtuaalruumi. Arvan, et tulime sellega väga hästi toime. Kiidan ja tunnustan väga meie kollektiivi, kus tegime oma oskustes ja ehk ka väärtustes suuri hüppeid ja arenesime kõvasti. Kool on õpilaste jaoks ja praegused kogemused on hindamatud ka tulevikus, juba tuleval sügisel õppijakesksema ja paindlikuma haridustee pakkumiseks. 

Kool saab minu jaoks läbi juuli alguses, kui on läbi ka sisseastumiskatsed ning kõik vastuvõtukomisjoni otsused tehtud ja SAIS-i kaudu edastatud kandidaatidele. Esimese asjana tahaksin siis kohe kuhugi loodusesse minna, arvutitest ja kõigist muudest ekraanidest kaugemale. Lootus on, et siis saab  juba metsmaasikaid korjata!

Suvel plaanin puhata, süüa vanaema aia marju, ujuda merevees ja nautida täiel rinnal puhkust. 

Eelkõige on oluline ennast sügiseks välja puhata. Nagu ilmselt enamikul haridustöötajatest, on tänavusel kevadel olnud minulgi isiklikus arengus intensiivne periood. Ma arvan, et suvel on kõige olulisem lasta sellel kõigel settida. Võib-olla teeme koolis vabatahtliku õpiringi ja saame selle liikmetega mõned korrad kokku. Teeme koos loovharjutusi või midagi muud lõbusat.

Eliisa Puudersell, Kohtla-Järve gümnaasiumi humanitaarainete õppetooli juhataja asetäitja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Tänavune õppeaasta on olnud omamoodi karussell, sest hüpata pea ees tundmatusse vette ja võtta vastu väljakutse alustada õpetajaametit täiesti uues koolis ning uues linnas oli parajalt pöörane. Kuid see on andnud mulle tohutult: alustada noore pedagoogina teed kohast, mis on täielik terra incognita võimalusega luua oma mikrokosmos, on ainuõige ja vabastav.

Esimene aasta kirjandusõpetajana on väga lähedalt näidanud, kuidas kõik näevad maailma omamoodi. Klassikalised tekstid on klassika põhjusega, need kätkevad universaalseid teemasid, mida on oluline sügavuti käsitleda, kuid kirjandusõpetajana ei saa ma öelda, et õige on ainult üks tõlgendus. Maailm on pidevas voolamises, väärtushinnangud niisamuti ja kõiki tekste on oluline vaadata praegusaja seisukohalt, sest ka tekst muutub ajas. Oluline on aga see, et õpilasel tekiks oskus luua seoseid ning paigutada tekst konteksti, sest nii tekib kriitiline mõtlemine ning analüüsi- ja sünteesioskus. Kõige enam loodan, et oma tundides õpetan veidigi, kuidas olla parem inimene, ning seda, et kirjandus on väga äge.

Kui kool läbi, panen arvutikaane kinni, lülitan ka ennast puhkuserežiimile ja lähen süümepiinadeta õue.

Kuna viimased kuud on olnud klaustrofoobiliselt tubased – mitu kuud oli pikim reis köögist magamistuppa –, siis kavatsen veeta võimalikult palju aega looduses ja mere ääres.

Kirjandusinimese ja igipõlise humanitaarina on minu jaoks peamine eneseharimise viis loomulikult raamatute lugemine. Arvan, et praegu on kõige olulisem tegelda süvitsi ühiskondlike valupunktidega, mis on üle maailma vallandunud ning toonud esile küsimuse inimsusest, mälust ja mäletamisest, sealjuures kollektiivsest mälust, identiteedipoliitikast, laiemalt võimust ning ajaloolistest protsessidest, mis on kõik omavahel väga kompleksses sümbioosis. Inimestena peaksime kõik ennast nendel teemadel harima. Ma leian, et on oluline anda edasi kõike ka lastele ja noortele ning iga õpetaja südameasi peaks olema inimlikkuse õpetamine. Tundmata ajaloolisi ja sotsiokultuurilisi kontekste, laskumata süvakihtidesse ning mõistmata, millises seoses on kõik omavahel, ei jõua me aga eriti kaugele – nii jääbki ajalugu end taaslooma ning revolutsioon sööma oma lapsi.

Kersti Kuusk, Tallinna Endla lasteaia õpetaja:

Õppeaasta algas minu jaoks suurte üllatustega – sain aasta lasteaiaõpetaja tiitli. Teen küll oma laulukesi järjekindlalt, aga olen ka kokku puutunud nii paljude supertublide õpetajatega, et ei osanud näha oma tegevuses midagi nii suurt, et sellist tunnustust oodata. Seda ägedam ja imelisem see oli. Pean siiski ütlema, et selle tiitliga kaasneb ka vastutus, mis sunnib veel rohkem panustama ja pingutama. Endla lasteaias töötamine on puhas rõõm ja mul ei ole kahju ei oma ajast ega loomingust, et jagada seda nende imeliste inimestega, kes selle majaga seotud on. 

Kriisiperiood on olnud raske kõigile, aga meie lasteaia tugev juht Grüüne Ott on osanud tööd nii hästi koordineerida, et iga inimene meie majas on olnud hoitud ja kaitstud. Positiivne on ka see, et oleme kõik õppinud ära Zoomis ja Google Meetis õpiruumi loomise. Tõsi, olen väga igatsenud oma laululapsi ja harjumuspäraseid muusikatunde, kuid võtan kriisiaega kui järjekordset õppetundi.

Kuna seekord on üleminek puhkusele teistsugune, siis ei oskagi öelda, mida esimesena teen.

Suvel kavatsen olla palju oma suvekodus Saaremaal ja saada valmis oma lasteraamatu „Nurrupall Nupsu“. Tahan olla oma pere ja sõpradega, võtta vastu külalisi, sõita Saaremaal ringi, kirjutada muusikat, vaadata üle oma stsenaariumid ja panna lasteaiaõpetajatele sügiseks kokku ühe korraliku praktilise koolituse.

Suvel ei planeeri ma pikalt midagi ette – kui tuleb põnev koolitus, mis mind kõnetab, siis osalen. 

Julia Trubatšova, Tartu Annelinna gümnaasiumi direktori asetäitja õppe-kasvatusalal:

Õppeaasta algas kauaoodatud remondiga ja kolimisega neljale asenduspinnale. Sain teistest eemal seisvas Eerika majas 330 õpilasele õppetöö korraldamise eest vastutajaks. Koolipere oli rebitud tükkideks, mis tõi kaasa uusi väljakutseid, nõudis jõudu ja aega kohanemiseks. Siiski kujunes aasta toredaks nagu eelmisedki, TAG-is aga olen juba 28 aastat. Oodatud ja siiski ootamatu karantiin lisas uue katsumuse. Eriline õppeaasta erilistes tingimustes ja kooslustes saigi veel erilisemaks ja selgus väga oluline: kohaloleku vajadus määratakse puudumisega. Sain tunda, et mu kohalolek õpilaste, kolleegide ja lastevanemate jaoks on tähtis ja kui olulised on nemad mulle töös ja elus. 

Kui kool läbi, hakkan sättima, kaardistama ja vormistama distantsõppe jooksul koostatud veebimaterjale. Näiteks üksteist loodud õppevideot asuvad eri põhjustel eri keskkondades, lubasin neid jagada kolleegidega E-koolikotis, tahan neid lisada oma kontole Opiqus, avaldada oma veebilehel. Plaanis on luua filmimuusika ja lavažanrite valikkursustele veebipõhised analoogid.

Ma väga igatsen mere järele. Ei tea, kust Lõuna-Eestis elaval vanausklikku päritolu põlisel tartlasel, kelle ümber on metsad ja põllud, veekogudest aga sünnist saadik Peipsi järv, nii suur igatsus just mere järele? Ma ei karda merd ja merre minna, ka sügavale, mulle meeldib, kuidas ta võtab mind kaissu ja tuletab meelde, et kõik on suhteline ja ajutine. Pean saama kas või nuusutada merelõhna ja tilka meresoolast vett, muidu hing ei ole rahul ja vaim valmis igaveseks ja toredaks väljakutseks nimega Elu.

Meie kool osaleb nüüd KiVa projektis ja registreerisin ennast KiVa koolitustele juba  augustis. Olen puutunud selle projektiga kokku lapsevanemana, nüüd on aeg tutvuda sellega õpetaja ja õppealajuhatajana. Kahjuks kiusamine on ja jääb meie koolide jaoks aktuaalseks teemaks, see on isegi levinud – õpetajate tasemele. Seega pean sellise koolituse läbimist ülivajalikuks ja mul on sellele projektile suured ootused.

Annika Tõnurist, Sillaotsa kooli klassiõpetaja:

Minu jaoks oli õppeaasta omapärane ja sündmusterohke: sain suure tunnustuse osaliseks, lamasin kuu aega seljatraumaga voodis ning lõppakordi vajutas koroonapandeemia. Sain oma armsa klassiga haruldaselt vähe koos olla. Distantsõpe oli paras katsumus nii mulle, lastele kui vanematele, kuid saime hakkama. Nägin rõõmu ja üllatusega, kuidas minu 1. klassi lapsed iseseisvusid, agaralt toimetasid soovitatud keskkonnas, töid saatsid, mulle toredasti kirjutasid. Nad olid veebitundides väga elevil ja rahulolevad, julged vestlema ja arutlema. Täiesti teistmoodi kogemus, aga ilmselt vajalik. Loodan siiski, et eriolukord ei kordu, mulle meeldib ikka klassis lastega koos olla. 

Mida teen esimese asjana, kui kool läbi?

Esmalt ütlen, mida ma ei tee. Ma ei ava arvutikaant vähemalt nädal aega! Ilmselt tuleb millalgi siiski jälle avada.

Aga esimese asjana lähen Võrumaale oma maakodusse. Loodan, et on soojad ilmad, igatsen paljajalu murul kõndida ja kohvi juues linnulaulu nautida. 

 Peamised suveplaanid seostuvadki maakoduga, kus ma praktiliselt kogu vaheaja veedan. Mul elab seal eakas ema, kellega koos külvasime-istutasime maalapikesele ning kasvuhoonesse köögivilju ja maitsetaimi. Kõplamine-rohimine on väga mõnusad ja lõõgastavad tööd. Loodan, et maasikapeenar annab rohket saaki. Mulle väga meeldib metsas mustikaid ja raiesmikul vaarikaid korjata. Marjad panen sügavkülma ja purki ning talvel pudrule-pannkoogile-smuutisse. Muidugi võtan maale kaasa suure kotitäie raamatuid. Loodan, et sõbrad ja sugulased leiavad aega mind külastada ning ootan oma armsaid tütreid puhkust veetma. Sellised lihtsad plaanid, mis aitavad sügiseks energiat koguda ja patareisid laadida. 

Kui august kätte jõuab, siis algab kooli ootus. Mulle meeldib puhtuse ja värvi järgi lõhnav augustikuine koolimaja, veel vaikne, aga juba ootusärevil. Täitsa mõnus on siis jälle klassis olla, uue õppeaasta plaane seadma hakata. Vaatan üle õppe- ja ainekavad ning õppekirjanduse, korrastan oma materjalid, värskendan mälu eri digikeskkondades. Augusti teises pooles on kooli juhtkond korraldanud sisekoolitusi, aga tihti olen osalenud ka erinevate koolitajate praktilistel ainealastel kursustel. Hea on end algavaks õppeaastaks põhjalikult häälestada. Enne järgmist õppeaastat korraldab meie kooli haridustehnoloog õpetajatele täiendavad digikoolitused mitmesuguste rakenduste ja platvormide veel oskuslikumaks kasutamiseks, et paljukõneldud teiseks laineks valmis olla. Usun, et meie digipädevus oli tänu aastaid kestnud pidevatele koolitustele juba nüüd kõvasti üle keskmise.

Kristel Kevvai, Tartu Variku kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Kuigi õppeaasta kujunes mitmes mõttes parajaks väljakutseks, jään kogu kooliaastat mäletama heast küljest. Ma ei ole end kunagi koolis ebakindlalt tundnud, kuid kolmanda õpetaja-aasta lõpuks on saavutatud teatav meelekindlus. Mulle avanes sel aastal väga palju põnevaid võimalusi ja väljakutseid, sain hulgaliselt kogemusi, kuid kasvasin eelkõige inimesena. Kõige südamelähedasem on ilmselt siiski esimene aasta klassijuhatajana. See õppeaasta jääb meelde tormilise ja õpetlikuna.

Ilmselt võtan nüüd paariks päevaks aja maha, aklimatiseerun ja peidan oma arvuti mõneks ajaks ära. Ma ei ole suur arvutikasutaja, seega pole see üldse keeruline.

Viimased kuud on suveplaanidele vee peale tõmmanud. Ühe põneva välisreisi planeerimine jäi paraku kevade hakul pooleli. Tuleb olevikku nautida ning vaadata, mis parajasti võimalik on. Kindlasti on plaanis heade sõpradega Eestis puhata ja kodumaist ettevõtlust toetada.

Praegu mul suveks koolitusi planeeritud pole. See ei tähenda, et neid tekkida ei võiks. Olen viimased kuus aastat katkematult õppinud või täiendkoolitustel osalenud ning suhtun sellesse teatava ettevaatlikkusega. Vahepeal on vaja aega mõtete korrastamiseks. Praegu on siiski lõppemas üks psühholoogiakursus ning käimas pikem koolitusprojekt oma kooli meeskonnaga.

Margus Pedaste, Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor:

Lõppeva õppeaasta peamine märksõna on kahtlemata koroonaviirusest tingitud distantsõpe. Bioloogina tean, et muutused populatsiooni käitumises on enamasti tingitud indiviidide tasandil toimunud muutustest, mis osutuvad kasulikuks keskkonnatingimuste muutumisel. Nii ka praegu – õpetajate populatsioonis on eelise saanud paindlikkus ja digipädevus selle kõige laiemas ja paremas tähenduses. Palju õpetajad on avastanud, milliste eesmärkide saavutamiseks ja kuidas on õppimine-õpetamine digivahendite abil tulemuslik. Seega on olnud suuresti õpetajate õppimise aasta – õpitakse oma kogemustest ja koostööst kolleegidega ning kindlasti kasutatakse õpitust paljut ka olukorras, kus distantsõpe ei ole enam kohustus.

Viimased kuud on olnud tavapärasest pingelisemad. Seetõttu usun, et kõigile koolilõpetajatele – õpetajatele ja õpilastele – on vaja üht tasakaalustavat puhkust, kus on olulisel kohal mõnus füüsiline pingutus kaunis Eestimaa looduses.

Plaanin puhata Eestis. Lisaks sellele on mul aga plaan kirjutada raamat uurimuslikust lähenemisest.

Koolitusi plaanis ei ole. Kuid korraldame juuli alguses suurt rahvusvahelist konverentsi ICALT2020 ja sellel osalemine on suurepärane võimalus ennast täiendada ja luua uusi põnevaid kontakte kolleegidega üle maailma.

Ehk ongi aeg hakata kardinaalselt muutma õpetamise sisu ja meetodeid?

Agu Ojasoo, Kohtla-Järve gümnaasiumi matemaatikaõpetaja:

Lõppev õppeaasta oli digiaasta. Minu esimene uudne elamus oli see, et pidin osale 10. klassi õpilastest selgitama, miks ei tohi kirjutada algebraliste avaldiste lihtsustuskäike lihtsalt mobiilist matemaatikaäpist maha. Tõepoolest! Kas see keeld on eesmärgikohane? Rääkisin neile loo sellest ajast, kui olin veel ise koolipoiss Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. keskkoolis. Üks klassivend tuli matemaatikatundi vanema venna Jaapanist toodud taskukalkulaatoriga. Olime seni näinud vaid lauaarvuteid, need olid enamasti vaid nelja tehtega. Sel ajal kui kogu klass kasutas arvutamiseks Bradise tabeleid ja arvutuslükatit, tegi poiss seda uljalt ja uhkelt oma kalkulaatoriga. Õpetaja reaktsioon oli resoluutne. Pane ära! Eksamil sellist spikerdamist küll ei lubata! Praegu seevastu oleks imelik kalkulaatorit keelata isegi põhikoolitundides ja -eksamil.

Äkki tõesti on sügav mõte sees Maalehe huumorinurga pilapildil, kus keegi (kelleks sobib valdav osa kaaskodanikke) ohkab: „Nädal möödas, ja mul ei läinudki jälle ruutvõrrandi lahendamise oskust vaja …“?!

Märtsi keskel tabas meie koolielu ennekuulmatu ümberkorraldus: koolimajad lukku, õpilased koju ja õppimist tuli juhtida distantsilt interneti vahendusel. Loodame, et samalaadset või hullemat põhjust õpilasi digisilla kaudu õpetada enam ei tule.

Aga igal halval asjal on oma hea külg. Kui meie kooli haridustehnoloog Liivi Laurent õpetajad kokku võttis, et anda juhtnööre, ta just seda rõhutas – uus situatsioon riigis tervikuna nii kooliõpilaste õpetamiseks neid koolimajja lubamata kui ka enamiku kontoriametnike töökohtade viimisel kodudesse jätab kindlasti tugeva positiivse jälje meie kõikide digipädevuste arengusse.

Ja nii ongi läinud. Üldjoontes oleme koolitööga hakkama saanud. Aga seda ei osanud küll oodata, et vabaõhumuuseumi korraldatud vanade akende restaureerimise kursusest võtab osa üle 800 huvilise (ise kohale tulemata) ja et koolikeelust hoolimata jätkub õpilaste huvitegevus (ikka virtuaalselt), saab kuulata kontserte ja koorilaule, kus iga esineja on oma kodus.

Pealesunnitud kodusõppe puhul oli õpetajatel kindlasti eriti suur huvi ja vajadus uurida, milliseid õppeplatvorme saab kasutada, milliseid õpetavaid veebivideoid ja elektroonseid töölehti soovitada, kas piirduda viitega õpiku näiteülesandele või lisada omalt poolt selgitusi.

Mulle ja õpilastele hakkas üsna peagi tunduma, et kõige tulemuslikum on pidada tunde tunniplaani järgi digisilla abil. Tõsi, tunni tempo on märksa aeglasem, aga keegi ei jää valvsa pilgu alt kõrvale. Kõik, kes arvutiekraanil tunnis on, töötavad ja arenevad.

Üheks väga raskesti lahendatavaks (lausa lahendamatuks) probleemiks osutus õpilaste teadmiste taseme hindamine, et saaks õppimisega edasi minna ja klassi lõpetada. Õpilaste vastamisel kas e-kirjaga või vihikust tehtud pildiga jääb oht, et kirjutaja ise ei saa asjast üldse aru, vaid kasutab tarku nõuandjaid. Sellest olukorrast märksa tõepärasema pildi annab näiteks videosillaga tund, kus õpetaja küsib ja õpilane peab suuliselt vastama. Kui eksib, saab kestahes õpilane kohe oma mikrofoni avada ja vastust parandada või täiendada. Selline live-tund meenutab juba pisut tavapärast koolitundi. Oluline erinevus on siiski see, et klassis tundi andes eelneks vastamisele käsk panna õpikud ja konspektid kinni, nüüd vastupidi – võtke kõik spikerdamise kohad lahti! Oskus leida õiget infot ja seda kasutada on nüüd esmatähtis. Aga tasub mõelda, vast see ongi tähtsaim! Äkki oleme harjunud õpetama ja nõudma valesid asju?! Äkki ongi aeg hakata kardinaalselt muutma õpetamise sisu ja meetodeid?!

Suvel puhkan. Tegelikult ka! Kuigi kooliajal leidsime igal õhtul ja nädalavahetusel aega naisega koos pisut metsas hulkuda, et arvuti taga istumisest puhata, tahaks ikkagi teha arvutivaba nädala. Või lausa kaks.