Tartu liitis eriolukorras lapsevanemad, koolid ja lasteaiad

Eriolukorra ajal alustasid Tartu lasteaiad ja põhikoolid koostööprojekti „Koduõpetaja distantsõppel olevatele lastele“, milles said vajalikku tuge need lapsed, kes seda kõige rohkem vajasid. Projekti eestvedajate sõnul oli kogu projekt õpetlik kogemus, millest on nii mõndagi tulevikku kaasa võtta.

Märtsi alguses tekkis haridussüsteemis uus ja ootamatu olukord, kus nii koolidel kui ka peredel tuli esmakordselt minna üle teistsugusele töö- ja õppekorraldusele – distantsõppele. Koolid keskendusid esmalt uue õppekorralduse ja uute keskkondade loomisele, tehniliste lahenduste võimaldamisele ja digipädevuste arendamisele.

Üsna pea kerkis vajadus toetada täiendavalt neid koolilapsi, kellel muutus õppimine kurnavaks, raskeks või üksildaseks.

Haridusosakond hakkas jagama mõtteid ja otsima võimalusi, kuidas olla abiks koolidele ja peredele selle probleemi lahendamisel. „Koostöökohtumistelt lasteasutuse juhtidega oli teada, et lasteaiad on eriolukorra tõttu lastevabad ja juhid otsivad väljundeid personalile teistsuguste tööülesannete pakkumisel. Sealt hakkas mõte võimalikuks koostööks idanema,“ selgitas hariduse tugiteenuste keskuse juhataja Annely Võsaste.

Nii juhtuski, et koolidest tuli vajadus abi järele ja lasteaedadest valmisolek pakkuda kõrgharidusega pedagoogidele uusi väljakutseid. Esimesena võtsid väljakutse vastu Poku lasteaia juht Olivia Voltri koos kuue õpetaja ja Hansa kooli õppejuht Marika Vares oma kooli laste ja nende peredega.

Poku lasteaia direktori Olivia Voltri sõnul oli positiivne, et lasteaiaõpetajad ise nägid koostööprojektis suurt võimalust tööalaseks enesearenguks. „Perede ja lastega suhtlemine annab õpetajale võimaluse oma edasist tööd veel paremini planeerida. Lisaks aitab see pöörata igapäevases lasteaiatöös tähelepanu nendele valdkondadele, mis toetavad lapse hilisemat hakkamasaamist koolis. Suurt rahulolu tekitas lasteaiaõpetajates see, et nad saavad kriisiolukorras oma oskustega peresid toetada,“ tõdes Voltri.

Projekti käimalükkamine

13. aprill alustati koostööprojektiga ja nädala lõpuks oli selge, et selline koostöö on tulemuslik. Kevadine koolivaheaeg andis haridusosakonna ja hariduse tugiteenuste keskuse meeskonnale võimaluse projekti laiendada ja valmistada ette uued vabatahtlikud, kes olid valmis lööma vaheaja järel kooliõpilaste abistamisel kaasa juba varasemast suuremas mahus.

Projekti registreeris end 26 lasteaia 50 lasteaiaõpetajat ja viis hariduse tugiteenuste keskuse spetsialisti ning 17 linna vabatahtlikku, kes kõik olid valmis sinna panustama. Nädala lõpuks oli koos 60 last kaheksast koolist, kellele sellist uudset teenust pakkuma sooviti hakata.

Koolide ülesandeks jäi koostada abivajavate laste nimekirjad koos abisoovi kirjeldusega ning abipakkumine peredega kokku leppida.

Et õpetajaid ette valmistada, korraldas haridusosakond Zoomi vahendusel kiirkursuse, vormistati koduõpetaja ja lapsevanema olulised koostöömaterjalid pakutava teenuse täpsustamiseks ning perega kokkulepete sõlmimiseks.

Näpunäiteid jagas alustavatele koduõpetajatele juba nädala jagu koostööd praktiseerinud Poku-Hansa tiim. Kaisa Keisk haridusosakonnast tutvustas ja õpetas kasutama töökeskkondi, mida õpetajad saaksid kasutada õppe korraldamiseks. Linnavalitsus leidis võimaluse vajadusel laenata õpetajatele veebikaameratega arvutid. Hariduse tugiteenuste keskuse psühholoog Jana Saluoks jagas mõtteid ja võtteid lapsega esmase kontakti loomise kohta ning koostöökokkulepete seadmisest peredega. „Oli tore, kuidas Jana kasutas ühe võimaliku meetodi tutvustamisel oma teraapiakoera Dollarit ja soovitas lastega koostöö loomisel lemmikloomi kasutada. Nii mõnigi õpetaja oli seda oma töös edukalt teinud,“ ütles Võsaste.

Lisaks loodi suhtluse hõlbustamiseks Facebooki-grupp, et operatiivsemalt oma küsimusi ja mõtteid vahetada. Hariduse tugiteenuste keskus koos tugimeeskonnaga jäi projekti koordineerima ja igapäevaseks tugisambaks koduõpetajate kooli ja koduga koostöö koordineerimisel.

„Seega hüppasime suhteliselt sogasesse vette ja üritasime üksteise toel seal tegusalt pinnal püsida ja lõpuks ka kaldale jõuda,“ tõdes Annely Võsaste.

Pusletükkide sobitamine

Põhiprogrammile lükati hoog sisse pärast kevadvaheaega 27. aprillil. Ühist teed alustas 60 õpilast ja 56 koduõpetajat, reservi jäi veel 16 vabatahtlikku, kelle abi lõpuks ei vajatudki.

„Koduõpetajate ja laste kokkusobitamine oli küll üks suuremaid puslesid kogu protsessis. Teada oli ju ainult kooli lühikirjeldus lapse abivajaduse kohta ja lasteaiaõpetaja sõnum, mida ta oleks valmis pakkuma. Tagantjärele võib tõdeda, et suures plaanis see sobitamine õnnestus,“ selgitas Võsaste.

Oli ka neid peresid ja lapsi, kellega oli juba esmakontakti luua keeruline ja koostöö lõppes pärast mõnda kohtumist, kuid kõlama jäid siiski edulood, kus järjepideva töö tulemusel õnnestus koduõpetajal luua lapsega usalduslik suhe.

Suureks abiks koostöö õnnestumisele olid klassijuhatajad ja aineõpetajad. Koostöös otsiti võimalusi toetada lapsi, kelle õppimisse olid tekkinud lüngad, mis takistasid toimetulekut õppetöös. „Üks koduõpetaja rääkis oma tagasisides, et abita oleks laps jäänud kolmes aines suvetööle, tänu lisaabile lõpetas ta kõik ained positiivselt ja sai õigel ajal suvepuhkusele minna,“ rääkis Võsaste õnnestunud koostööst.

Projektis osales lapsi, kelle tavapärased õpetajad ei jõudnud ära imestada, mis imet koduõpetaja teeb, et laps on motiveeritud ja oma õpiülesannetes edukas. „Oli neid lapsi, kes projekti edenedes järjest enam koduõpetajasse kiindusid ja ootasid temaga kohtumist. Oli neid, kes algul ei võtnud kuidagi vedu ega jõudnud hommikul kokkulepitud kohtumistele. Hiljem aga juba kutsusid ise koduõpetajat oma edusamme üle vaatama,“ ütles Võsaste ja meenutas lugu, kus laps tunnistas, et koduõpetaja on esimene inimene, kellega ta saab ilma ärevuseta ekraani vahendusel suhelda.

„Positiivse näitena tahaks tuua õpilase, kes tänas koduõpetajat suisa klassijuhatajatunnis kaasõpilaste ees ning lisas, et temata ei oleks ta suutnud tööle hakata. Siin mängis ilmselt rolli ka isikutevaheline sobivus, aga õpetajal õnnestus õpiprotsessi suunata noormees, kes oli distantsõppe perioodil motivatsiooni kaotanud,“ jagas oma kogemust Marika Vares Hansa koolist.

Abi seinast seina

Abiõpetajate toe maht ulatus mõnest tunnist nädalas kuni igapäevaste 4–6-tunniste koos õppimisteni.

„Eeldasime, et abivajadus on lihtsam, et oleme lihtsalt olemas, aitame üle vaadata lapse tehtu ja oleme toeks päevakava järgimisel. Pilt oli aga sootuks kirjum,“ tõdes Annely Võsaste. Tuli välja, et abi vajavaid lapsi oli 1.–9. klassini ja nende õppeprogrammid olid väga erinevad.

„Meenub ühe õpetaja tagasiside, kellele oli sattunud õpilane, kes vajas tuge vene keeles. Noor õpetaja, kellel endal polnud selle keelega suurt kokkupuudet olnud, võttis appi oma tuttavad ja lasi nendel vajaliku tõlketöö jm endale selgeks teha, et seda siis edukalt lapsega jagada. Mõni pusis 9. klassi matemaatikaga ja teine loodusainetega. Abivajadus oli ikka seinast seina,“ arutles Võsaste.

Väljakutseid pakkus nii programmi loomine, käimasaamine kui ka järjepidevuse hoidmine ning koostöö lõpetamine. „Nii mõnigi koostöö lõppes pisarate ja valuga liiga ootamatult. Lapsed kiindusid oma igapäevasesse abilisse,“ tõdes Võsaste.

Õppetunnid uueks kooliaastaks

Kaks kuud kestnud programm pakkus nii mõnegi õppetunni, millega juba uuel kooliaastal edasi saab minna.

„Sellest koostööst on palju õppida ja tore, kui sellest kogemusest saab midagi suurt ja uut haridusellu tuua,“ jagas oma rikkalikku tagasisidet Hansa kooli õppejuht Marika Mares. Koostöö ja kasutegur oli mitmekülgne. Lasteaiaõpetajad leidsid õpilaste toetamiseks võimalusi, mille peale kool ei osanud ehk varem mõelda, ning samas said mõtteid, kuidas lasteaias lapsi kooliks ettevalmistamisel teisiti toetada.

Projekt ise veel päris lõppenud ei ole ja paljud koduõpetajad jätkavad õpilaste toetamist kooliaasta lõpuni. On ka teada, et mõni kokkulepe on sõlmitud osalise koostöö jätkamiseks täiendava õppetöö ajal.

„Projekt õnnestus igal juhul ning andis osalejatele toreda võimaluse katsetada uusi koostöövorme ning panna ennast proovile uutes väljakutsetes. Vajalikku tuge said distantsõppe ajal need pered, kes seda kõige rohkem vajasid,“ tõdes Võsaste.

„Tartu lasteaiaõpetajad on tõestus, et lasteaiaõpetaja ettevalmistus võimaldab edukalt hakkama saada ka koolilaste õpetamise ja toetamisega,“ kiitis Võsaste.

Tagasisideseminaril tõdes suurem osa koduõpetajaid, et oleks valmis ka tulevikus sarnases programmis osalema. Mitmete koduõpetajate sõnul tasus suur töökoormus end ära silmanähtavate tulemustega. Ka koolide tagasiside oli positiivne, sest abi said nii lapsed kui ka koolipere, kes poleks jõudnud abivajavate lastega eriolukorras nii põhjalikult tegelda.

„Meeletu panus, südamega töö, mure ja sihikindlus, suurepärane kontakt nii kooli kui lastega. Suur tänu neile!“ ei hoidnud tänu ja kiidusõnadega kokku Raatuse kooli esindaja Kadri Lõnsu.

„Linna vaates leiame, et selline koostöömudel oli tõhus ja sellele perioodile superlahendus. Kuidas tulevikus seda kogemust kasutada, on veel vara öelda. Selge on aga see, et uus koostöövorm on hästi õnnestunud ning tasub arendamist. Tegeleme sellega,“ lubas Võsaste.