Teist korda eriolukorras

12. juuni 2020 Opettaja - Kommenteeri artiklit

Käesoleval õppeaastal tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja.
Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis.

Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides.
Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Katrin Kankkonen. Foto: Leena Koskela / Opettaja

Teist korda eriolukorras

Tekst: Matias Manner

Eestis kasvanud Katrin Kankkonen koges eriolukorda gümnaasiumiõpilasena. Nüüd õpetajana võtab ta eeskuju oma bioloogiaõpetajast, kes joonistas õppevahendeid käsitsi ja viis need ise lastele koju.

Katrin Kankkonen on lektor Helsingi Viikki koolituskoolis, pedagoogikamagister ja klassiõpetaja, usundiõpetaja ja muusikapedagoog. Praegu õpetab 1. klassis ja juhendab praktikante. Sündinud Eestis, kolis ta Soome pärast gümnaasiumi lõpetamist 1991. aastal

Tühjade WC-paberi riiulite ees seistes taipas Katrin Kankkonen, et on sama läbi elanud varemgi. Täpsemalt öeldes 1991. aasta kevadel.

Katrini lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Eestis. Iseseisvumise künnisel elati Balti riikides eriolukorra tingimustes.

Kui 1991. aasta jaanuaris sisenesid Punaarmee tankid Vilniusesse, oli Katrin abiturient. Kooli uksele ilmus teade: „Kool on suletud Leedu sündmuste tõttu.“ Kevade jooksul koolimaja avati ja suleti taas. „Tookordses segaduses oli nüüdse eriolukorraga palju sarnast,“ meenutab Katrin, „pulbitsevat teadmatust ja olukordi, kus juba järgmisel päeval on kõik teisiti.“

Soomes pole otsa saanud WC-paber ega ka toiduained, kuid Eestis sai tookord toitu osta talongide alusel.

„Mäletan, et väljusime hommikul vanaisaga samal ajal kodunt, mina läksin kooli, tema poejärjekorda. Kui ma õhtupoolikul koolist koju tulin, oli vanaisa ikka toidusabas, sest kaupa polnud veel toodud,“ jutustab Katrin.

Ka tookord oli õhus küsimus – mis saab koolitööst ja lõpueksamistest.

Nüüdseks töötab Katrin õpetajana Viikki (harjutus)koolis, kus õpetab esimese ja ettevalmistusklassi õpilasi. Just selle kooli klassid pandi esimeste seas karantiini, alles mõne nädala pärast kehtestati eriolukord kogu riigis.

Katrin kirjeldab esimesi tundeid: „Algul pidin ikka korduvalt sügavalt sisse hingama ja vahel tundsin lootusetustki. Ei saa ju esimese klassi lastelt oodata ja nõuda selliseid digioskusi, mille abil hakkaks distantsõpetus kohe sujuma.“

Lisaks tuleb tal õpetada erituge vajavaid õpilasi ja soome keelest erineva emakeelega lapsi. Esmapilgul ei tundunud kogu selle terviku töö korraldamine kergete killast. Esialgseid raskusi kaugõppe käimasaamiseks suurendas riigi otsus, et 1.–3. klassi lapsed saavad (vanemate) soovi korral siiski koolitöös osaleda.

Lõpuks hakkas süsteem toimima. Iga päev koolis käivaid õpilasi õpetas ta kolleegiga kordamööda, ühel nädalal Katrin, teisel kolleeg.

Hommikupoole tegi Katrin videotunde Teamsi rakenduse kaudu koduõppel olevatele õpilastele. Õhtupoole võttis eraldi ühendust nende lastega, kellele jäi videotunnis miskit arusaamatuks. Ta püüdis õpetamist hoida nii tavapärasena kui vähegi võimalik.

On tekkinud ka uusi harjumusi, näiteks sööklasse lähevad lapsed helikopterit mängides, kätega enda ümber keerutades. Sel moel saab kenasti vajalikku vahemaad hoida. Katrin on märganud, et mõned õpilased on avanenud hoopis uuest küljest. Ta on pidanud pikki vestlusi lastega, kes tavalistes koolitundides olid varem vaiksed ja tagasihoidlikud.

Katrin ei väsi kiitmast ka õpilaste vanemaid, kellega on avameelselt suhelnud. On oluline, et lapsed näeksid ja kuuleksid õpetajat ja oma vanemat üksteisega lugupidavalt vestlemas. Koostöö lapsevanematega nõuab küll aega, kuid selleta pudeneks nii mõnigi õpilane reelt. Just eriolukorras tunti nende koolis rõõmu kodu ja kooli koostöö üle.

Eriolukorras leidis Katrin end sageli mõtlemast hindamise, kaasamise ja õppekava üle. „Palju on räägitud sellest, et eriolukorras tehti kohustuslik digihüpe ära. Minu meelest võib sama öelda kaasamise kohta. Oma tööpaarilisega ei räägi me minu ja sinu õpilastest, vaid ikka meie õpilastest ja koolist. Ka õppekavades välja toodud mõte – õpitakse kõikjal – sai praegustes tingimustes selgema tähenduse, nagu ka lähenemine hinnangute andmisele. On kätte jõudnud sobilik hetk hakata rakendama mitmekülgsete hindamismeetodite soovitust ka klassitunnistuste kirjutamisel.“

1991. aastal polnud Eesti koolides arvuteid ega paljundusmasinaid. Õpetajatelt oodati leidlikkust. Katrini bioloogiaõpetaja joonistas käsitsi eksamiteks harjutamise töölehti ja viis need ise lastele koju. Mälestustes kangastub silme ette õpetaja sellisena, kelle sarnane tahaks Katrin olla.

„Soovin olla õpetaja, keda mäletatakse hooliva ja julgustavana. Praegu tekkinud vajakajäämisi õppimises saab tagantjärele tasa teha, kuid hoituse tunde puudumist hiljem enam ei korva.“

Vaatamata aja erilisusele sooritas Katrin gümnaasiumi lõpueksamid õigel ajal ja augustis 1991 alustas õpinguid Soomes.


Sara Wesslini. Foto: Vesa Toppari / Opettaja

Vanaema keelest sai ametikeel

Tekst: Anu Vallinkoski

Sara Wesslini valis BBC tänavu ainsa soomlasena maailma saja mõjukama naise hulka.

Ivalost pärit 28-aastane Sara töötab Yle Sàpmi toimetuses ja on üks kahest koltasaami keelt oskavast ajakirjanikust kogu maailmas.

Valjuhäälne ja toimekas – selliseid märkusi leidub Sara kohta tema vanadest klassipäevikutest. Sarat ajab see naerma, sest enda arust oli ta koolipõlves üsna vaikne ja tasane. Sara koolitee algas Ivalo algkoolis. Umbes saja õpilasega kool tundus kooliuusikule hirmuäratav, seal oli palju inimesi ja klassiruumidki suured.

„Esimesest koolipäevast on meeles suur imestus, põnevus ja uute raamatute lõhn.“

Algkooli klassijuhatajast Eija Niskasest sai Sarale eeskuju kogu eluks. Õpetaja Niskanen oli alati rõõmsameelselt tegus ja toetav ning seda kogu Sara algkooliõpingute aja.

Murdeiga ei muutnud Sarat vähem jutukaks. Gümnaasiumiõpingute ajal meeldisid talle ajaloo- ja emakeeletunnid, sest nendes sai vaielda ja arutleda. Teadmised kinnistusid hoopis paremini kirjutades ja arutledes kui õpikuteksti meelde jätta püüdes. Pärast kooli jätkas Sara õpinguid Kemi-Tornio rakenduskõrgkoolis meediasuunal. Õhtupoolikud kulusid koltasaami keele videotundides. Sara vanaema on üks viiesajast koltasaami keele kõnelejast.

Sara nendib, et keeleõpingutest kujunes talle justkui elutöö. Veel loodab ta, et kõikidel soovijatel on koolis võimalik õppida saami keelt ja ettekäändeks ei tooda rahapuudust. Siinkohal oleks just sobilik laiendada virtuaalõpet.

Praegu töötab Sara Yle toimetuses ja vahendab koltasaamikeelseid uudiseid.

„Soomes kõneldakse kolme saami keelt, mis on küll hävimisohus, kuid need on Soome ametlikud keeled,“ rõhutab Sara Wesslin.


Ilmi Villacìs. Foto: Leena Koskela / Opettaja

Kavalasti kirjasõnast

Tekst: Minna Hotokka

Lugemiskeskuse tegevjuht Ilmi Villacìs ei haavuks, kui koolides toimuva lugemisnädala mõjul muutuks tema töö mõttetuks. Ilmi Villacìse meelest on kirjatarkus ilmselgelt ellujäämisoskus. Üleriigiline lugemisnädal toimus Soome koolides aprillikuu lõpus.

Kui tänapäeva koolilapsed saaksid valida, siis neile meeldiks rohkem, et kooli tuleks külla youtuber kui kirjanik.

Ilmi Villacìs: Veel parem oleks, kui kooli õpilastega kohtuma läheks raamatuid soovitav „tuuber“. Oleme selliseid nõkse isegi proovinud. Õpilased on tegelikult kirjaniku tööst huvitatud. Kui nad taipavad, et raamatuid kirjutavad päris inimesed, siis hakkavad nad raamatuid oluliselt rohkem väärtustama.

Ametlikult teete koostööd koolidega ju laste pärast, aga tegelikult üritate salamisi suunata ka õpetajaid?

Tõepoolest, püüame kasutada õpetajaid justkui salaagentidena, et nende kaudu õpilasi lugemise lummusesse saada. Samas püüame pakkuda õpetajatele niivõrd ahvatlevat abi, et nad ei suudaks jätta võimalusi kasutamata.

Mis siis saab, kui ühel päeval teie korraldatud lugemisnädalat enam vaja polegi, sest noor põlvkond loeb niigi?

See oleks parim, mida võiksime tahta! Siis vahetaksin südamerahuga ametit, sest olen oma elus juba midagi korda saatnud.

Lugemiskeskus sai 2019. aastal Mensa klubi auhinna, kuna teie ühingu tegevuse idee on geniaalne.

Just nimelt! Meie tegevus ajab täpselt sama joont, mis on ka Mensa klubi eesmärk ehk kasvatada arukust ja jagada tõest teadmist.

Kas lugemisoskuse abil võiks kasvõi maailma päästa?

Jah, lugemis- ja kirjutamisoskus juba ongi päästnud maailma!


Noppeid õpetajate koroonahuumorist

  • Küll oli täna tore näha rohkem kui pooli oma õpilastest. Tuletasin meelde õiget vahemaad, pesime käsi. Käisime õues ja vestlesime. Tuletasin meelde õiget vahemaad, pesime käsi. Köögipersonal oli saadetud puhkusele, jagasin ise lastele toitu. Tuletasin meelde õiget vahemaad, pesime käsi. 
  • Lugesin läbi selle kevade viimased kirjandid. Mõtlesin, et nüüd olen midagi head ära teeninud. Otsustasin nõudepesu kasuks.
  • Hommikust! Möödas on väga kehvasti magatud öö. Igasugused mõtted käivad peas ringi. Eilse päeva põhjal võin öelda, et koolide avamine oli mõistlik otsus – pole elu seeski näinud nii mitutsada naeratavat last ühes ja samas kohas korraga.
  • No küll see esimene koolipäev (pärast piiranguid) möödus hiilgavalt! Õpetajad tundsid kergendust, lapsed rõõmu, ainuüksi dire oli väsinud, kuid äärmiselt rahulolev! KOSUTAVAT SUVEPUHKUST!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!