Mida teeb õpetaja suvel?
„Näpud mullas, närvid korras, nagu armastab öelda mu naabrinaine,“ tähendab Heidi Öövel, Tartu Kroonuaia kooli eripedagoogi haridusega klassiõpetaja, kes õpetab Tartu ülikooli eripedagoogika magistrantidele loodus- ja ühiskonnaaineid erivajadusega lastele.
Linnud vidistavad, kui astun väravast sisse. Tänavaäärsete majade tagustes hoovides on pikad kitsad krundid, mille iga majaomanik on oma maitsele vastavaks kujundanud. Või hoopis kujundamata jätnud ning seal vohab mõnus supilinlik metsikus.
Heidi Ööveli aed on pigem Inglise stiilis, nii aasa- kui kultuurtaimed õitsevad seal eri aegadel, on eri kõrgusega ja moodustavad pilkupaitava terviku. Heidi kasvatab ka roose. „See siin on Gertrude Jekyll,“ osutab Heidi roosade lopsakate õitega roosipõõsale. „Aga see tumepunane Flammentantz on kõige klassikalisem roniroos. Tema õitseb eelmise aasta võrsetel.“
Õitseb tõesti uhkelt ja lopsakalt. Kuldsete ja oranžikate õitega kuslapuud on hüvakätt kõrgeks hekiks sirgunud. „Kallas-viinapuu,“ osutab Heidi mööda kõmmeldunud kuuriseina turnivale taimele. „Minu meelest vähekasutatud taim, aga väga hästi katab. Meil on maal saun, kus ta ronib mööda seina lausa katusele.“
Ja siin on minugi lapsepõlvekodust tuttav – uhke koonusjate pitsiliste õiekobaratega kõrge taim. Kitseenelas, saan Heidilt teada. „Meil elas siin majas juba 30-ndatest saadik üks proua,” räägib Heidi. „Tal oli väga ilus aed, aga tal olid hoopis teistsugused taimed kui minu sünnikodus Pärnumaal. Näiteks kitseenelast Pärnu kandi aedades ei kasvanud, see on puhas Lõuna-Eesti.“
Heidi on Põhja-Pärnumaa tüdruk, Raplamaa ja Pärnumaa piirilt. Tuli Tartusse õppima, läks siin mehele, sai lapsed, kellest pesamuna lõpetas kevadel põhikooli ja vanem poeg gümnaasiumi, ja töötab nüüd Tartu Kroonuaia koolis lastega, kes nõuavad erioskusi ja erilist tähelepanu. Haridusbürokraatlikus keeles nimetatakse neid HEV-lasteks.
Aga nähtuga aiaimed ei piirdu. Üle tee asuvas aias on Heidil suguvõsa krundi aianurk, kus ta kasvatab köögivilja ja peab kasvuhoonet. Öövlite suguvõsa on nimelt esindatud kolmes otse üle tee asuvas eestiaegses puiteramus. Imetlen kõrgeid peenraid, mille eest on hästi hoolt kantud. „Supilinna traditsioon on, et peenrad on lavakastides, sest siinne pinnas on väga märg,“ seletab Heidi. „Siin sai ära kasutada lehekomposti, mis hakkas kevadel kiiresti kõdunema ja sooja andma.“
Kasvuhoones on tomatid, pottides kasvavad füüsalid ja kõikvõimalikud maitsetaimed, paksoi ja mangold. Peenardes on köögiviljade vahel ka lilli.
„Hernest tahad?“ Heidi nopib mulle oma käega mõned äsjavalminud kaunad.
No kes siis hernest ei taha. Magusad.
Heidi, mis sind aiapidamise juures köidab?
„Nagu mu naabrinaine ütleb, näpud mullas, närvid korras. Pea läheb tühjaks. See on nagu spordiga tegelemisel: mõnele vaev ja töö, aga minu jaoks on puhas rõõm vaadata, mis jälle kasvab ja õitseb. Mind köidavad ka liblikad ja putukad, olen nende jaoks ekstra jätnud ühe nurga, kus kasvab umbrohtu ja kus liblikad käivad toitu otsimas.“
Moodsa sõnaga elurikas aed.
„Siin
on mul koerliblika toidukasvatus,“ osutab Heidi nõgestele aia ääres. „Eks see umbrohu
hoidmine nõuab teatud … vastuvoolu ujumist.“
Istume aeda väikese kaetud kohvilaua äärde. Kuuriseina najal on ennast kasvama
ajanud üks vaarikapuhmas. „See on siia ise tulnud, võib-olla mõne linnu abiga,“
arvab Heidi. „Lasen neil taimedel olla, mis ise tulevad.“
Rüüpame head kanget kohvi.
Mida teeb õpetaja suvel?
„Ma loen hästi palju. Enne juulit ma tõsiseid raamatuid eriti ette ei võta. Küll aga krimikirjandust ja Terry Pratchettit, mis läheb mul vist juba kuues ring.“
Koolis oled sa klassiõpetaja?
„Jah, ma olen andnud lihtsustatud õppe õpilastele kõiki põhiaineid esimesest üheksanda klassini. Mitu aastat olen seotud ka hariduslike erivajadustega lastele õppevara koostamise ja retsenseerimisega. Käesoleva, SA Innove ja projektijuht Kristiina Paisti juhitud õppevarade-projektiga liitusime 2018. aastal. Teeme digiõpikuid. Mina ja mu kolleeg Kaja Pastarus koostasime Euroopa raha toel eelmise LÕ-õppevarade projekti käigus 2014. a loodusõpetuse tööraamatud 1. ja 2. klassile. Nüüdse projekti käigus teeme inimeseõpetuse õpikuid, samuti lihtsustatud õppe 1. ja 2. klassile. Praegu on selle projekti kolmas aasta. Läinud aasta augustis läks kümme päeva puhtalt retsensioonide kirjutamisele. Istusin aias ja kirjutasin arvutisse – jumal tänatud, et tänapäeval on sülearvutid. (Naerab). Sel suvel on see, mis aega võtab, kirjastamisprotsess. Helifailide lindistamine käis Skype’i kaudu, nüüd on illustratsioonide ja kujundamise aeg. 1. augustist hakatakse digiteerima.“
Heidi on erivajadustega lapsi õpetanud juba ligi 20 aastat. „Õpiku koostamisel tuleb kogu aeg meeles pidada, et erivajadustega laste psüühilised protsessid arenevad iseärasustega,“ ütleb ta. „See tähendab, et nende mälu, taju ja mõtlemine ei arene päris sellises rütmis nagu mõnel teisel lapsel. Kui sa koostad õppekirjandust lapsele, kes õpib 1. klassis mitte mälu baasil nagu eakohase arenguga laps, vaid taju baasil, pead sellega arvestama.“
Kas sa tooksid mõne näite?
„Ütleme, et me räägime tunnis seitsmest porgandist. Sinul on mälus olemas mitmesugused porgandid: mõni pikem, mõni lühem, mõni natuke kõver. Aga taju baasil õppimisel, kui ma ütlen „seitse porgandit”, on vaja enne aru saada, mida lapse jaoks tähendab sõna porgand. Kas porgand on see, mis on supi sees, või ta on näinud poeporgandit või mullast tõmmatud porgandit. Porgand võib olla suur või väike, lehtedega või ilma. Lihtsustatud õppekavaga laste puhul me eeldame pigem vähem erinevate porgandite mäletamist ja toetame kujutluspiltide tekkimist. Siis saame rääkida lapsega ühes võtmes. Me aitame seda kujutluspilti üles ehitada.“
Mida te siis sel puhul lastega teete? Toote klassi seitse porgandit?
„Põhimõtteliselt on see kõige parem,“ kinnitab Heidi. „Põhiline on praktiline tegutsemine, see, mis praegu tuleb ka tavakoolidesse järjest rohkem. Tööraamatut tehes pead mõtlema sellele, et pilt ei oleks ühesugustest porganditest: sa näitadki neid seal mitmesugustena. Lehtedega, ilma, mullas, viilutatuna.
Aga pilt ei tohi olla ka liiga kirju. Laps ei suuda korraga palju haarata. Visuaalset müra ei tohi olla ja oluline peab olema võimalikult hästi välja toodud.”
Päike hakkab otse lagipähe kõrvetama ja kolime oma väikese kohvilaua nobedasti varjulisse kohta. Seegi on üks oma aia ja suve võlusid.
Mis on eripedagoogi töö juures kõige raskem?
„Kõige raskem eripedagoogiks olemise juures on see, kuidas teha teistele selgeks, et see, mida sa räägid, on tõene. Kõlab ju imelikult: mis mõttes laps ei tea, et porgandid erinevad? Müts maha eripedagoogika suurkujude ees: Karl Karlep, Eha Viitar, Viivi Neare, Kaja Plado, Jaan Kõrgessaar, Ants Reinmaa, Ana Kontor on kõik olnud ka minu õppejõud. Ja kui süsteemse ülesehitusega erimetoodika on 50 aastaga Eestis loodud!”
Heidi naerab. „Nüüd lähen ma kirglikuks,“ ütleb ta vabandavalt, „aga noh, see on ju minu eriala! Tulin Tartu ülikooli õppima 90-ndate keskel ja siis räägiti meile palju potentsiaalsest arenguvallast ja Võgotskist. Potentsiaalne arenguvald tähendab lihtsalt öelduna, et laps suudab õppimisel sooritada ülesandeid väikese abiga. Kui laps suudab ilma abita ülesandeid sooritada, siis see on juba reaalne arenguvald. Oluline on teada, millist abi või abivahendit laps õppimisel vajab, et oleks jõukohane pingutus – õppimine toimub pingutuse kaudu, aga pingutust ei tohi olla liiga palju. Nüüd on see suhtumine hakanud ka tavapedagoogikasse tulema. Eripedagoogikast on paljutki juba tavapedagoogikasse üle võetud.“
Miks sa valisid ülikooli astudes just eripedagoogika?
„Kuigi ma pean ennast vabameelseks, olen ilmselt nii kasvatatud, et olen ikkagi korralik tüdruk,“ ütleb Heidi ja naerab. „Õppisin neljadele-viitele. Mu valikus olid tegelikult ka rahvuslik käsitöö ja aiandus. Tulin õe juurde Tartusse ülikooli lahtiste uste päevale ja kohtusin ühikas õe toakaaslastega, kes olid juhtumisi kõik eripedagoogid ja rääkisid sellest vaimustusega. Nii viisingi paberid eripedagoogikasse ja saingi sisse.“
Oli sul ka varem kokkupuudet erivajadustega inimestega?
Heidi tõsineb. „Mul oli tädipoeg, kes oli normintellektiga, kuid lamav haige. Arvati, et selle põhjuseks oli DDT, mürkaine, mis on praegu keelatud. Mu tädi puutus lapsekandmise ajal sellega kokku. Tädipoeg suri kolmekümneselt.“
Nõukaajal peideti neid inimesi, nad olid hästivarjatud saladus.
„Minul
on see teadmine olnud kogu elu, et kõike võib juhtuda. Minu emaemal oli kaheksa
tütart ja kõige noorema kandmise ajal põdes ta kollatõbe. Laps sündis raske
puudega. Tol ajal ei teatud täpset diagnoosi. See laps suri 7‒8-aastaselt
kopsupõletikku. Nii et meil suguvõsas on see lugu olemas.
Ka see, et sa sünnid tervena, ei tähenda, et see igaveseks nii jääb. Mul on hea
meel, et ka mu pojad on kasvanud selle teadmisega, et kõike võib elus ette
tulla. Erivajadus ei ole midagi häbiväärset.“
Praegune pedagoogika rõhub kaasavale haridusele ja see on ka avalikkuses vaidlusi tekitanud. Kuidas sa oma eripedagoogi mätta otsast sellele vaatad?
„Ma olen kaasava hariduse põhimõtete pooldaja. Kuid eripedagoogika on oluline ka selleks, et toetada neid lapsi, kes vajavad erilist õpet, erimetoodikat. Kui tavakoolis on klassis 1‒2 last, kes vajavad erimetoodikat, siis õpetajal ei ole võimalik seda rakendada, tal ei jää aega. Võib-olla, et klassis on abiõpetaja, kes võiks nende lastega tegelda, aga tal puudub eripedagoogiline väljaõpe. Isegi kui laps käib mõnes ainetunnis eripedagoogi juures, siis teistes ainetes vajaks ta tegelikult samasugust süsteemset tuge. Aga see pole tavakoolis alati võimalik. Näiteks on erivajadustega lastele tihtilugu vaja loetud lõik üksipulgi lahti seletada ja analüüsida sõnade mõistmisest kuni alltekstini välja, ja nii kõikides tekstidega seotud õppetundides. Seda võimalust ei pruugi aga olla.
Teine asi, miks meil siiski on tarvis eraldi koole erivajadustega lastele, on see, et õpetajal tekib õpetades kogemus ja on võimalik luua üldistusi, millest ehk kasvavad välja metoodikad ja teooriad. Samuti tuleb katsetada õppematerjale, abivahendeid. Seda kogemust ei ole võimalik saada tavakooli õpetajal, kes näeb oma klassis ehk ühte-kahte sellist last. Kuid selleks, et eripedagoogika kui valdkond areneks, on seda üldistavat kogemust tarvis. Kui aga eripedagoogika areneb, saab tavapedagoogika kasutada selle valdkonna olulisi teadmisi.
Kaasav haridus on mõtteviisi poolest oluline. Siiski jääb küsimus, kas erivajadusega laps saab sellist tuge, nagu tal tarvis on. Ja kas õpetaja oskab ning jaksab teda toetada. Kas õpetaja leiab endas jõudu erivajadusega lapsega tegelda ja millal ta on selleks valmis? Kuidas õpetajat seejuures aidata?“
Mis on nende laste põhilised eripärad, kes Kroonuaia kooli tulevad?
„Nad ei tule senises koolis riikliku õppekava tempo ja õpimahuga toime. Nad vajavad rahulikumat õpitempot ja struktureeritud õpet, erimetoodika rakendamist. Mõnikord on lapsi, kes tulevad tugeva koolitõrkega, nad keelduvad kooli minemast.
Tavaliselt on vanemal väga raske endale tunnistada, et laps vajab tõesti eriõpet, ja kui ta lõpuks sinna jõuab, võtab aega, et kogu bürokraatlik kadalipp läbida. Aga kui need lapsed meie kooli tulevad, läheb neil mõne aja pärast koolipinge maha. Rahulik keskkond, väiksemad klassid, õpetajal on iga lapse jaoks aega. Laps ei pea korraga nii palju õppima. Talle seletatakse asju jõukohasel viisil. Kuna nende laste mälu ja mõtlemine on iseärasustega, siis õpetaja selgitab rohkem. Ja lapsed hakkavad saama eduelamust.
Tihti väidetakse, et erikoolid sildistavad ja isoleerivad lapsi. Aga ka Kroonuaia kool on läbilõige ühiskonnast. Kui öeldakse, et „isoleeritakse“, siis on see ütleja enda peas, isegi kui nad on isoleerimise ja sildistamise vastu. Mõneti on see ka arusaadav. Vanemad muidugi muretsevad oma laste tuleviku pärast, isegi kui laps teeb meie koolis edusamme.“
Mida sa eripedagoogina vanematele ütleksid?
Iga laps on ikkagi laps. Mida varem laps saab tuge ja õppimiseks sobiva keskkonna, seda lihtsam on tal areneda. Juba varakult tasub erialaspetsialistide poole pöörduda, et õigel ajal abi ja toetust saada. Ja veel, vanemad ei tohiks ka ennast ära unustada. Meil võiks lapsevanematele toe pakkumine ja nõustamine olla paremini arenenud. Kunagi käisin Pärnus autismikonverentsil. Seal rääkis üks autismiga lapse ema, et diagnoosi saamine oli talle šokk. Ema ütles, et leinas. Ta leinas seda last, kellest ta unistas ja keda tal pole kunagi olnud. Ja seda leinaprotsessi on vanemate juures küll vahel näha.
Meil on küll tugigrupid ja kogemusnõustamine vanematele, ja kellel on keeled suus, leiab tuge ka ülemaailmsetelt lapsevanemate kogukondadelt. Eesti häda on selles, et me oleme liiga väikese rahvaarvuga ja sa ei pruugi siin leida seda vajalikku tugigruppi.“
Kui sa saaksid praeguses haridussüsteemis midagi võlukeppi vibutades muuta, siis mis see oleks?
„Siin on palju ära teha kutsekoolidel. Mu eelmises lennus lõpetas noor, kes sai sisse kutsekooli, kus pakutakse keskeriharidust. Aga kui sa oled seni õppinud vähendatud mahus ja saad hästi hakkama praktilise poolega, on sul ikkagi vaja toetust ja mõnikord individuaalset õppekava, et ka kutsekool ära lõpetada. Seda praegu tihti ei ole. See noor sai hästi hakkama arvutamisega, aga tal oli raskusi lugemise ja teksti mõistmisega. Nii et üks koht, kus võlukeppi vibutada, on kutsekoolide õppijakesksemaks muutumine.“
Ja teine?
„Et oleks vähem varjatud sildistamist. Me justkui päästame kedagi sealt, kust ehk polegi vaja päästa. Tahaksin, et vanemad ei pelgaks oma lapse õppekava muutust. Et üleminek lihtsustatud või toimetuleku õppekavale ei oleks vanematele nii hirmutav. Näiteks autistlike joontega lapsel võb olla normintellekt, aga teised tema eripärad takistavad tal hariliku õppekava järgi õppimist. Mitu asja kombineerub. Või kui laps on tugeva koolitõrkega ja õpiraskustega ning lihtsustatud õpe aitab tal koolitõrkest üle saada, siis mõnikord ei maksa seda valikut tõrjuda. Sellised piiripealsed lapsed ongi ehk kõige ohustatumad.
Aga üldiselt müts maha vanemate ees. Nad on ikka väga hoolivad ja pühendunud.“
Mis sulle su töös raske on?
„Käitumishäiretega lastega on keeruline. Kui keegi käitub inetult, ropendab, teeb teistele haiget, alandab teisi. Ilmselt läheb see niivõrd minu väärtustega vastuollu, et see on mulle väsitav, on pidev eneseületus, et mitte solvuda ja isiklikult võtta.
Aga siis ma meenutan endale, et iga inimene on väärtus omaette. Isegi kui ma olen tema peale pahane või ta väsitab mind, austan ma teda. Mõnikord pean seda endale meelde tuletama. Aga meie kui eripedagoogide jaoks on loomulik, et iga inimene on eriline. Et meie hulgas on mitmesuguseid inimesi.”
Eesti kirjandusest jookseb mitmekesisus tugevalt läbi. Kui kasvõi eelmise sajandi algupoole kirjandust lugeda, siis olid meilgi külahullud, vallasandid, vanatüdrukud ja vanapoisid.
„Ja seda võeti kuidagi loomulikult. See oli normaalne. Me ei pea erilisi inimesi ära peitma ega ka väitma, et nad on samasugused kui teised. Me olemegi mitmesugused ja see on okei.”
Mis sind sinu töös rõõmustab?
„Mul on klassikaaslased, kellest ühel mees purjetas ümber maailma ja teine osales Eurovisioonil tehnilises meeskonnas ja nägi sealset glamuuri. Ma siis mõtlesin ka, mille üle mina võiks rõõmustada. Ja leidsin, et see on tore, et ma olen päriselt ka õpetanud inimesi lugema ja kirjutama. Rõõmustab see kui näed laste arengut.“
Kas suvel puhkav õpetaja on teistsugune?
„Suvel puhkav õpetaja on teistsugune, sest ta laseb end vabaks. Teeb pea tühjaks, puhkab ja lülitab end välja, ja augustis hakkab end uuesti koolile häälestama. Aga kõige parem oleks, kui neid lõõgastushetki oleks aasta ringi. Õpetaja peab põhimõtteliselt ikkagi kogu aeg protsessis sees olema.“
Sulgen aiavärava. Päike on oma asukohta muutnud, varjud pikemad. Mida teeb õpetaja suvel? Pistab näpud mulda. Ja mõtleb tööst.
Aitäh väga positiivse ja sisuka artikli eest. Loodan, et seda loevad nii erivajadustega laste vanemad kui ka haridusametnikud.