Distantsõpe – paha unenägu või uus normaalsus?
Kummaline oli lugeda lehest (EPL, 04.08), et koolid ei tee koroonaohust hoolimata uueks õppeaastaks erilisi ettevalmistusi. Kindlasti on see väide osaliselt õige, kuid isegi siis murettekitav.
Eriolukorraaegse nn distantsõppe muredest meenub mulle esmalt ühe õpetaja aus olukorrakirjeldus, et süsteemid e-õppe toimimiseks on enam-vähem loodud, aga ikkagi on ta hullumas, sest kogu aeg käib justkui metsapõlengu kustutamine. Sarnases olukorras olid paljud nooremate klasside lapsevanemad.
E- ja distantsõpe
Õpetaja vaatest oli üks peamine segaduse ja paanika põhjustaja see, et e-õpe ja distantsõpe pole kattuvad mõisted. E-õpe toimub osaliselt või peaaegu täielikult digitehnoloogiliste vahendite abil, kuid ei välista otsest kokkupuudet kooli, kaasõpilaste ja õpetajaga. Distantsõpe toimub aga ainult distantsilt, mis õpetamise seisukohalt pole esmajärjekorras tehnoloogiline probleem, vaid keeruline pedagoogiline väljakutse. E-õpe on antud juhul distantsõppe meetod.
Lastevanemate jaoks oli segaduse ja stressi põhjustaja tõsiasi, et noorematele õpilastele distantsõpe (nii nagu me seda praegu teha oskame) ei sobi. Seetõttu tuleb tunnistada, et algklassid olid sisuliselt koduõppel, st õpetajaks oli isa või ema, kelle kodutöid kooliõpetajad hindasid.
Arvatavasti teavad kõik, et nooremad vanuseastmed ei peagi suutma ise õppida, mis ei välista e-õppe meetodi kasutamist, kuid täiesti omaette ehk distantsõppes nad hakkama ei saa.
Seaduses (PGS) meil distantsõpe kui õppevorm puudub, seal on statsionaarne ja mittestatsionaarne (alates 17. eluaastast), kodu- ja haiglaõpe ning individuaalse õppekava võimalus. Ilmselt oleks aeg uus õppevorm legaliseerida ja sisustada selle eesmärk, korraldus, hindamine jms.
E-õpet korraldada on tegelikult lihtne. Meil on lugematul hulgal õpikeskkondi, äppe ja õpetavaid vidinaid. Online-testide keskkonnad, iseseisva õppimise rakendused, Google Drive’i jms keskkonnad on juba saanud hariduse tavapäraseks osaks. Valikut jätkub kõigile, ent sageli on digivõimaluste rägastikus raske orienteeruda. Hea oleks, kui õpikeskkonnad oleksid emakeelsed ja et neid oleks võimalikult vähe, st kõik ühest kohast leitavad, et nii õpetaja kui õpilane pühendaks vähem aega tehnilistele toimetamistele ning rohkem selgitamisele ja tagasisidele.
Digipedagoogika omandamine
Distantsõppe peamine väljakutse on õpetamine, sest õpetamisel (ja õpetajal) on distantsõppes eriti suur roll ‒ kontakt on jäänud väiksemaks ning õpilased vajavad tavalisest rohkem tuge. Me veel ei valda digipedagoogikat, õpime alles, kuidas mõista, millal lastele antud koduse töö hulk on paras või liiga mahukas, kas kogu klass saab uuest peatükist aru, kuidas kiita, lohutada, abi pakkuda ja saada aru, kes abi vajab, kui pole võimalik õpilastele silma vaadata ja nende tundeid tajuda.
Ainult ise õppides ei teki paljudel õpilastel piisavalt seoseid ja terviklikku ülevaadet ja kuna puudub kohene tagasiside, ei adu õpetaja, kas lapsed said aru. Need õpetajad, kes suutsid paindlikult ja personaalselt (st väga ajakulukalt) õpetada, vaevlesid läbipõlemise piiril. Mida nädal edasi, seda enam langes mõne õpilase õpimotivatsioon ning neid õppetöösse kaasata oli vaevarikas. Kuna distantsõpe kestis pikka aega, oli viimastel nädalatel keeruline ka õpetajatel ennast motiveerida.
Leidub õpilasi, kellele distantsõpe sobib, teistele ei sobi, nagu see on ka traditsioonilise koolikorralduse puhul. Seetõttu oleks huvitav ja kasulik teada, kumma variandi puhul on kaotajaid/võitjaid (nii vanuseastmeti kui vanuseastme sees) rohkem ning kuidas seda teadmist kasutada nt õpiteede individualiseerimisel või ennast juhtiva õppija kujunemise toetamisel.
Õpilastelt saadud tagasiside kinnitab, et pajudele sobis hilisem tõusmine, omas rütmis õppimine, võimalus rahulikult süveneda, sest keegi ei sega, kusjuures õpiti ennast ka kirjalikult paremini väljendama. Positiivne on ka õpetajate tähelepanek, et tagasihoidlikumad, vaiksemad ja mõnikord lausa nähtamatud õpilased said tihti isegi paremini hakkama, tulid rohkem esile ning nii mõnelegi erivajadusega õpilasele oli selline õppimisviis lausa tänuväärne.
Jätkuv murekoht on aga meie kooli hindamissüsteem, mis on olemuselt karistav, ja see tuli distantsõppe olukorras veelgi teravamalt esile. Me ei hinda arengut, vaid tulemust, st ei juhi motiveeriva tagasiside abil õpilast uusi oskusi omandama. Kas hinded ühest viieni on ikka tänapäeval vajalikud ja asjakohased? Pigem võiks hinnata saavutatud teadmisi protsentuaalselt, mis ka tegelikult kujundavalt tagasisidestab ja annab oskustest parema ülevaate. Rohkem võiks kasutada arvestuslikku (mitteeristavat) hindamist ning õpianalüütika võimalusi ja ilma hindamiseta testimist õpitu kinnistamiseks.
Aga juhtus ka häid asju, näiteks õpetajate koostöö paranes hüppeliselt, mis soodustas ainetevahelist lõimingut, koostöiste probleem- ja projektülesannete koostamist ning ööpäevaringselt olid avatud virtuaalsed õpetajate toad kogemuste vahetamiseks ja üksteise toetamiseks.
Mõne aja möödudes peaks selguma, kuivõrd on 2020. a kogemus õpikäsituse ja koolikorralduse ning -kultuuri osas arengu positiivne kiirendi, st me omandame digipedagoogika, oskame kujundada individuaalseid õpiteid, õppija on ka päriselt ennast juhtiv jne. Praegu on aga oluline küsida, kas kolm kuud distantsõpet on unustamist vajav paha unenägu või on tegu n-ö uue normaalsusega, sest maailm meie ümber on aina ebastabiilsem.
Koolidel on kohustuslikud ohuplaanid, milles peamised ohud on tuli, terrorism ja digimaailma pahupool. Riiklikult ja käsu korras peab igal aastal korraldama tuleohu teoreetilisi ja praktilisi õppusi. Kas samamoodi ei võiks teha ka distantsõppe (ma ei räägi e-õppest, mis on koolielu osa nagunii) praktilisi õppusi. Kui koolis on kehtestatud distantsõpe, võiks lühikese etteteatamise järel igal aastal nädalakese distantsilt õppida ja nii samm-sammult digipedagoogikat omandada.
Mille poolest erineb protsentuaalne hindamine numbrilisest või tähtedega hindamisest? Hinne tähistab ju protsendivahemikku. Kuidas tulemus 95 % motiveerib rohkem kui hinne 5 või A?
Mis üldse on õpetaja roll?
Kas õpetaja roll peaks ikka olema iga päev kontrollida kui hästi vanemad kodus on õpetanud?
Õpetamine ei ole ülesande numbrite saatmine ja ülesannete kontrollimine!! Mind emana selline õpetaja lapse õpetamise juures vaid segab, mitte ei toeta.
Pakun idee, et rohkem jagada huvitavaid materjale ja vähem kontrollida, kuna üksikute ülesannete edasi tagasi saatmine ja otsimine raiskab oluliselt minu aega – aega mille PEAKSIN ja SOOVIKSIN kasutada SISULISELE õppetegevusele.
Kuidas oleks, kui saadaks tehtud ülesandeid mitte tihedamini kui kord kahe nädala tagant? Ka koolis ei ole kontrolltöö iga päev ja igas tunnis, iga lapse ei vasta igas tunnis. Nii jääks õpetajal ehk aega ka päriselt õpetada – näiteks õppematerjali seletavaid videosi teha.
Emale
Õpetajad ei tahaks üldse hinnata ja kontrollida, see on suur aja- ja närvikulu. Paraku paljud lapsed ilma selleta ei õpi. Kui kontrollida harvem, siis jäetakse kogu töö viimaseks ööks, aga siis on hilja ulatuslikku matejali omandama hakata.