Ebaeetiline mäng Eesti koolides – õpetajaamet devalveerub hobiks või meelelahutuseks

28. aug. 2020 Urve Läänemets haridusekspert - 6 kommentaari
Urve Läänemets.

Õpetajatest räägitakse tavaliselt kevadel, kui kooliaasta lõpeb, ja sügisel, kui see algab. Oktoobrisse jääb ka õpetajate päev, mis on Eestis kena traditsioon. Koroonakevadel 2020 kirjutas õpilane Marko: „Kõik olid segaduses, kui eelmisel sügisel avastasime tunniplaanist valikaine IJO, aga peagi saime teada, et see on „Inimene ja õigus“, lisaks ühiskonnaõpetusele. Seda hakkas õpetama meie kooli kõige parem, lahkem, noortepärasem, vägevam, muhedam Apple’i-usku õpetaja S. Aasta jooksul kuulsime paljut, mis meid tõepoolest harib ning elus edasi aitab. Õppeaasta algul teadsin vähe, kuid õppeaasta lõpus olen vägagi teadlik, et õigused, kohustused ja seadused ümbritsevad meid igal pool ning igal ajal. Need on kõik ju igapäevaelus vajalikud. Võin südamerahuga väita, et nii ägedat õpetajat nagu S ei leidu üheski muus koolis. Ta on õige õpetaja – teab, oskab kõike lihtsaks seletada, on sõbralik ning oleks hea, kui ta meie koolis ikka edasi õpetaks …“

Sellist hinnangut ei pälvi kõik õpetajad, aga küllap on meeldiv teada, et õpilased oskavad heast õpetajast lugu pidada. Meil on siiski palju ka neid, keda võib nimetada vanamoodsa terminiga „koolmeister“, ja kuigi praegu võibki saada meisterõpetajaks, pole õpetajad just väga aktiivsed tohutule paberitööle aega raiskama. Tõesti, meistriks ei sünnita, alustada tuleb õpipoisiaastatest ja need peaksid 21. sajandil toimuma ülikoolis ja tähendama ikka viit aastat stuudiumi, enne kui iseseisvalt klassi ette astuda.

Õpetaja, kes lastega töötab, peab olema usaldusväärne intellektuaal, nagu Soomes tavaliselt öeldakse. On ju igal kodanikul õigus saada kvaliteetset „haridusteenust“ nagu ka professionaalset arstiabi. Seda nõuab seadus, et õpetajal oleks vähemalt magistrikraad.

„Ägedad“ hobiõpetajad

Ometi lugesin hiljuti järgnevat kuulutust: „Haridusalgatus Edumus kutsub spetsialiste panustama haridusse, õpetades ühes koolis ühele klassile ühe õppeaasta vältel ühte ainet. Spetsialistidest õpetajatele on programm vabatahtlik ja tasuta, kuid neid toetatakse nii õpetamiskoolituse ja juhtimisoskuste arendamise kui ka mentorite võrgustikuga.“

Varasemad kuulutused kutsusid õpetama kaks tundi ühes klassis ja ühe õppeaasta ning tegema õpetamisest hobi. Mõtlesin pikalt kuulutuse iga sõna üle ja oma praeguseks lõppenud pikast õpetajakarjäärist üldhariduskoolis. Tean, et kvalifitseeritud õpetajaid on praegu puudu paljudes koolides. Suvel nägid paljud koolijuhid suurt vaeva, et sügisel ikka keegi klassi ees seisaks. On MTÜ-sid, kes õpetajate leidmiseks oma abikätt pakuvad, juba möödunud õppeaastal sai õpetajaid lühemaks perioodiks laenutada.

Koolijuhid aga „laenutusteenust” eriti kasutada ei tahtnud, küllap teenuse hinna tõttu, eelkõige aga moest tõrjutud, ent siiski neis säilinud südametunnistuse pärast – laste ette päris igaüht tõepoolest saata ei saa.

Aga tagasi kuulutuse juurde. Pea iga lause selles tekitab küsimusi. Kes on see töötav spetsialist? Ja kas tema tööandja laseb tal lisatöökohta võtta? Kas arst, ärijuht või keegi teine? Veebist saab lugeda, et Edumuse õpetajad (küll ilma diplomita) on eelkõige ägedad spetsialistid eri valdkondadest, kes väga tahavad haridusse panustada. Neil on grupijuht, kes tagab grupi heaolu ning efektiivsuse õpetamisel, on nende esimene kontaktisik ning tugi.

Arusaadavalt tähendab ka sõna „äge“ praegu midagi muud kui kümme aastat tagasi. Mõtlesin sellelegi, milline on minimaalne haridus neil, kes saavad grupijuhilt ja TLÜ-st seitsme koolituspäevaga (56 tundi) õpetajaks. Ja kas neid ikka suudab nõustada ja neile kvaliteetse aineõpetuse tagada selline grupijuht, kellel on vähemalt paar aastat kogemust õpetajana, kas pedagoogiline haridus või „Noored kooli“ kogemus, avatud mõtteviis uuenduslike õpetamisviiside suhtes, positiivne ellusuhtumine ja arenguuskumus.

Kui pedagoogilise hariduse magistrikraad on samaväärne „Noored kooli“ kogemusega, kus osalejail enamasti seda kraadi veel pole, siis mõtlen üsna murelikult, kuidas õppetöö hobitegevusena välja näeb.

Kaks tundi ühes klassis, ühes koolis ja ühe õppeaasta jooksul võib õpetajat mängida küll, st harrastada oma „vastutustundlikku hobi”, aga ainet tundmata ei saa ka kahe tunniga hakkama. Ja kui palju neid kahe tunniga õppeaineid siis ongi?

Õnneks on praegugi Eestis perekondi, kust lapsed tulevad kooli kultuurihuvide ja avarama maailmapildiga, mistõttu võib üsna kergesti juhtuda, et asjaarmastaja õpetaja pannakse paika. Ka õpilane mõistab, et tema aeg on palju väärt, ja tahab seda „tulusalt“ kasutada. Ja lõpuks – ühe aasta (vaid kaks tundi nädalas) kannatab klass ära igasuguse õpetaja. Ent just need nn õpetajad, kes aastakese proovivad ja siis lahkuvad, et uutele hobikunstnikele ruumi teha, on õpilastele kõige vähem vastuvõetavad, sest igaüks üritab omamoodi loov olla ja eelmise õpetaja tegemistest üldjuhul midagi ei teata. Teisisõnu – süsteemseid teadmisi õpilastel tõenäoliselt loota ei ole.

„Päris“ õpetaja vastutab oma õpilaste teadmiste, turvalisuse ja tuhande muu asja eest, seda hobi korras teha pole võimalik. Ja kui suur siis on see panus? Ühe õpetaja töö maht 35 koolinädala puhul on maksimaalselt 70 tundi, ent teame sedagi, et olenevalt nädalapäevast, kuhu tunnid tunniplaani on paigutatud, jääb enamasti ka osa tunde aktuste jt ürituste tõttu ära. Haigestumisigi tuleb arvestada.

Ja kui võtta kuulutusest arv 100, saame kokku 7000 tundi. Esmapilgul üsna palju, ent kui arvestada ühe klassi keskmiseks nädalakoormuseks kas või ainult 32 tundi, siis katab 35 x 32 = 1120 tundi ehk kogu aastane „kampaania“ vaid umbes kuue kooliklassi tunnid.

3. augusti Delfis kirjutas Moonika Org oma senisest heast kogemusest: „Leppisime kohe alguses kokku, et me ei pretendeeri professoriteks ega ole kõiketeadjad. Läbi tundide vaatasime koos lastega, mida teha, ja pinget ei olnud. See õpetaski, et hakka pihta ja küll kõik välja tuleb.“ Monika on Telia Eesti personalispetsialist ja Edumuse IT-õpetaja Tallinna humanitaargümnaasiumis. Küllap IT-valdkonda saavadki hobiõpetajad kenasti tutvustada, kuid kindlasti oleks nende potentsiaal parim valikainete õpetamisel. Ja kindlasti võibki Edumusest alguse saanud hobi kujuneda õpetajatööks põhitegevusena, selleks on vaja vaid juurde õppida, aga kindlasti rohkem kui seitse päeva.

Õigus professionaalsele õpetajale

Miks ma selle esmapilgul vaid kriitilisena tunduva arvamuse üldse kirjutasin? Mitmel põhjusel. Mul pole midagi külalisõpetajate vastu, olen neid ka oma tundidesse kutsunud. Lastel on huvitav kuulda, mida võõrkeeltega elus peale hakata, või vaadata, kuidas sünkroontõlk töötab. Paraku ei saa külalisi vastutama panna süsteemse õppetöö eest, seda ei suuda ei Edumus ega teisedki programmid.

Tean ka erandeid, kus näiteks üks napi jutuga mees annabki oma kaks tundi füüsikat enne põhitööle minekut kahel hommikul ära. Õpilased on rahul, sest insener seletab lihtsalt ja õpetab sellepärast, et oma poissi peaks ta kodus nagunii „üle õpetama“. Kirjutasin eelkõige murest õpilaste pärast. Õppimiseks ette nähtud aeg on pöördumatu ressurss. Raisatud aega ei saa tagasi ei õpilased ega ka õpetajad. Viimased peavad plaanima väga läbimõeldult, et riiklikku õppekava tulemuslikult rakendada.

Loomulikult ei saa hobiõpetajalt nõuda optimaalset ajakasutust ega oma õpilasi arvestavat õppesisu ja metoodikat. Ja ainekava tundmata tundi minna ei tasu, tervet õppekava ei hakka ilmselt keegi kahe tunni andmiseks lugemagi. Ja kõigepealt peaksid ka asja korraldajad suutma eristada mõisteid õppekava ja ainekava.

Teine põhjus oli soov pöörata tähelepanu õpetajate töö ja elukutse väärtustamisele.

Kuna Eestis puudub praegu õpetaja vertikaalne karjäärimudel, siis võiks selle luua. Kui noor inimene läheb ülikoolist kaasa saadud õpetajakutsega kooli tööle, siis praegu on ainuke samm karjääri edendamiseks hakata otsima võimalusi saada õppejuhiks või koolijuhiks. Paljudes riikides on õpetaja riigitöötaja, kelle karjääriredel on üsna pikk, ja sedapidi tasub edasi püüda küll. Enamasti alustatakse ülikoolist magistrikraadiga tulles palgaga „vaid“ 2000 eurot, edasi hakkavad lugema tööaastad, täienduskursused, kolleegide koolitamine ja mentorlus, õppevara koostamine, lastevanemate õpetamine jne. Umbes 15–17 aastaga on võimalik jõuda maksimumpalgani. Lisatasusid makstakse kõikidel redelipulkadel vastavalt konkreetsele tööpanusele kooli tegevustes, sh suvevaheajal. Kui arvestada õpetaja tööeluks 25–30 aastat, siis tasub algajal õpetajal kaugemale tulevikule mõelda küll.

Eestis ei ole vaja tingimata kümmet või enamat astet, kuid õpetaja haridus, kogemus ja tööpanus peavad palgas ja karjäärimudelis kajastuma. Alustame sellest, et kui õpetajal on ainult bakalaureusekraad, siis olgu ta õpetaja kandidaat 90 protsendiga õpetaja palgast. Niipea kui saab nõutava magistrihariduse, saab ka 100 protsenti ja edasi hakkaks tasu tööaastatega tõusma. Õpetaja palk on õnneks Eestis küll pidevalt ja pisitasa tõusnud, ent hästi läbi mõeldud karjäärimudel on kindlasti vajalik. Ehk toob see juurde noori, kes soovivad õpetajatöö koolis oma elu kutseks ehk missiooniks valida. Ehk ka eneseteostuseks ja kutsekindluse kujunemiseks.

Oma pika õpetajatöö põhjal võin öelda, et see ongi üks tänuväärsemaid elukutseid maailmas.

Kuid koolis saab edukalt töötada siis, kui õpetajal on põhjalikud erialateadmised, avar kultuuripilt ning soov õpetada. Selleks peabki kõigepealt õppima soovitavalt viis aastat ülikoolis. MTÜ-d akadeemilist koolitust teha ei saa, sest neid pole keegi ka atesteerinud. Õpetajaametit ei tohi devalveerida hobiks või meelelahutuseks. Mängida õpetajat koolis ilma teadmiste ja oskusteta on sügavalt ebaeetiline. Õpetamine nii kontakttundides kui distantsõppel peab olema professionaalne. See on meie laste ja noorte kodanikuõigus.


6 kommentaari teemale “Ebaeetiline mäng Eesti koolides – õpetajaamet devalveerub hobiks või meelelahutuseks”

  1. Lapsevanem ütleb:

    Milline tõrjuv suhtumine noorte suhtes? Kas kool ongi hääbuv nähtus, kus viimane 90-aastane õpetaja kustutab lahkudes tule? Miks arvab see arvaja pimesi, et need vabaat tahtest panustajad on ilma hariduseta? Kas selline eelarvamus pole mitte pahatahtlik?

    Peaks hoopis kiitma, et inimesed oma vabast ajast tahavad haridusse panustada.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Austatud LAPSEVANEM!

    Kas Teie oleksite nõus laskma end opereerida inimesel, kes pole ise kirurgiks õppinud? Õpetaja elukutse pole muide üldsegi lihtsam arsti elukutsest… Samas tuleb meie koolidesse pedagoogilist psühholoogiat, didaktikat, arngupsühholoogiat jne mittetundvaid (mitte õppinud!) inimesi – me ei anna enam aru, mis toimub meie koolides, kust on kadunud ka tuhandete aastate vanune PEDAGOOGIKA. Ebaprofessionaalsus tungib mujalgi meie ellu … See hukutab väikerahva!

    Aga artikli autor on väitekirja kaitsnud ja pikalt õpetajatööd teinud inimene – asjatundja!

  3. Henno ütleb:

    Vägagi õige artikkel. Jälle on keegi tõsise töö asemel mingi töö mängimise välja mõtelnud.
    Kuidas lugupeetud lapsevanem siis reageeriks, kui haiglasse hakatakse hobisüstijaid kutsuma. Kindlasti rikastav kogemus.

  4. Lapsevanem ütleb:

    Miks ikkagi halvustav suhtumine? Võrdlus meditsiiniga ka ei päde. Õpetajakoolitus on ainult üks õppeaasta, pole isegi magistrifa võrdväärne.

    Meil on tuhandeid õpetajaks õppinud inimesi, kes koolis ei tööta, aga saavad osakoormusega kooli ja haridusse panustada.

    Mina lapsevana soovin, et kool areneks ja vabaneks vananenud pedagoogika meetoditest.

  5. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Suur tänu selle artikli eest! Olgem ausad, programmid ja projektid, mis on siin mainitud, on olemas, kuna koolidesse tuleb liiga vähe inimesi, kes on õpetajakoolituse lõpetanud, ja kuna liiga palju õpetajaid, kes on saanud asjakohase väljaõppe, ei pea kaua vastu. Põhjusi on palju, aga peamine on ikka, et palk ja ametiga kaasnevad koormus ja vastutus ei ole kooskõlas. Ja nii peabki tunniandjate peale lootma.

  6. Liisi ütleb:

    21. sajandi inimene, keda kaasaegne haridussüsteem ette peaks valmistama, ei vaja enam üksnes laialdasi ainealaseid teadmisi. Nüüdisaegne õpikäsitus seab selle kõrval keskmesse ka õpioskuste, koostööoskuste ja enesejuhtimisoskuste arendamise. Lisaks sotsiaalsed oskused ja individuaalne heaolu. Kõikide nende oskuste arendamine aitab kaasa sidusa ühiskonna ning 21. sajandi tööturu vajadustele vastava inimese kujunemisele. Et anda nüüdisaegsele õpikäsitusele vastavat haridust, on traditsiooniliste pedagoogikateadmiste kõrval suur roll ka avaral silmaringil (mida pedagoogika valdkonna spetsialist ei pruugi omada), valdkondlikel praktilistel kogemustel, entusiasmil ja pealehakkamisel jms. On ainult tervitatav ja õpilaste õpikogemust rikastav, kui koolis tegutsevad ettevõtlikud ja asjalikud inimesed eri valdkondadest!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!