Head õpetajad ja koolirahvas!
1. septembril kohtute üle pika aja õpilastega, kellest paljusid nägite viimati märtsis. Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et nii oodatud pole see päev ammu olnud. Tänavune eriline kevad näitas muuhulgas sedagi, kui eriline roll meie elus on õpetajal. Veel kunagi pole ma kuulnud kõlavat nii palju igatsust kooli ja õpetaja järele.
Teeme kõik mis võimalik, et kooliaasta algaks võimalikult tavapäraselt, unustamata, et viirus pole meie elust kuhugi kadunud. Kui tavapäraselt see õppeaasta jätkub, sõltub juba meist kõigist. Ja õpetajast ehk veel eriti – keerulistel aegadel tõusevad esile need, kelle sõnal on kaalu. Ja õpetaja sõnal seda kindlasti on, tema öeldu mõju ulatub klassiruumist palju kaugemale.
Rõõmu teeb, et ka ühiskond hindab õpetaja tööd ja panust aina kõrgemalt. Õpetajaameti populaarsus kasvab noorte hulgas jätkuvalt: Tartu ja Tallinna ülikoolis esitati sel aastal õpetajakoolituse erialale rekordarv avaldusi. Neist noortest saavad peagi teie toredad kolleegid, teie kogukonna liikmed.
On olnud südantsoojendav näha, kui ühtehoidev see kogukond on olnud – kuidas tormilistel ja segastel aegadel Eesti õpetajad üksteist nõu ja jõuga toetasid. On hea teada, et sinu kõrval – kasvõi virtuaalselt – on toeks sinu head kolleegid ja mõttekaaslased.
Kevad oli meie kõigi jaoks raske ja keeruline. Tänan teid, head õpetajad ja koolirahvas, õpilased ja lapsevanemad, et tegite midagi, mis äratab imestust Eestist kaugemalgi – Eesti kooli koroona ei peatanud.
Jah, me ei oska veel öelda, kuidas kulgeb algav õppeaasta, kuid me läheme sellele vastu palju targemana ja kogemuste võrra rikkamana. Ja teadmisega, et saame hakkama.
Head õpetajad ja koolijuhid, õpilased ja lapsevanemad! Soovin teile ja meile sisukat uut kooliaastat, avatud meelt ja ühtehoidmist!
Haridusküsimusi arutatakse tihti nii, nagu poleks neil mingit seost ühiskondliku süsteemiga, mille kontekstis ja mille tarvis haridust antakse. See on üks pakutud vastuste ebarahuldavuse tavalisemaid põhjuseid. Mingil haridussüsteemil on mõtet üksnes mingi konreetse ühiskondliku süsteemi raamistuses. Kui tänapäeval haridus paistab manduvat, paistab muutuvat kaootilisemaks ja mõttetumaks, siis eeskätt sellepärast, et meil pole stabiilset ja rahuldavat ühiskonnakorraldust ja et meil on hägused ja lahknevad arvamused, millist ühiskonda me tahamegi. Haridusteemat ei saa arutada tühjuses: esitatud küsimused tõstavad teisi – ühiskondlikke, majanduslikke, rahanduslikke, poliitilisi – küsimusi. Ja seosed viivad neist veel viimsemate probleemideni: et teada, mida me tahame haridusvallas, peame teadma, mida üleüldse tahame; peame tuletama oma haridusteooria oma elufilosoofiast. Nii osutub vaadeldav küsimus religioosseks küsimuseks.
(1932)