Kaks päeva suviseid arutelusid Paide vallimäel

Osalejaid oli seekordsel Paide arvamusfestivalil eelmistega võrreldes tunduvalt tagasihoidlikumalt, kuid arutelude tase oli hea.

Rahvast oli tõesti vähe, sest osavõttu piirati koroonaviiruse ohu tõttu. Paide keskväljakul ja selle lähitänavatel polnud arutelusid üldse märgata. Hõre oli ka Vallimäel. Näiteks hariduse ala polnudki – haridusest räägiti natuke teaduse alal. See oli muidugi pettumus.

Kuna kõik soovijad osaleda ei saanud, siis olid kohale tulnud peamiselt oma teema entusiastid. Näiteks matemaatika puhul selgus, et enamikule kohale saabunutest kooli ajal matemaatika meeldis. Käisin ka ühel inimõiguste arutelul ja erinevalt varasematest festivalidest ei väitnud seal otseselt keegi, et inimõigusi pole vaja – kõik olid nende poolt.

Ent kuigi vaidlusi oli vähem, ei saa öelda, et arutelude tase oleks olnud varasematest festivalidest madalam. Näiteks käisin huvi pärast kuulamas metsa- ja toidutööstuse teemat, sest Greta Thunberg, Rail Baltic, lageraie jms on metsa teema Eesti ühiskonnas ju kuumaks kütnud. Oma üllatuseks märkasin, et metsa ja toidu teemal mul selget arvamust polnudki. Uut infot oli seal nii palju, et lihtsalt kuulasin esinejaid ja konspekteerisin nagu üliõpilane. Võib öelda, et metsa teemal peetud arutelu kujundas oma uue infoga mul uut arvamust. Samas hariduse teemad pigem kinnistasid seniseid arvamusi. Näiteks süvenes mu seisukoht, et matemaatikat tuleb õppida suures osas katse-eksituse meetodil.

Matemaatika õppimise võlu

Selline oli Paide arvamusfestivali teadusalal läbi viidud ühe arutelu teema. Vestluse kõnejuht oli TÜ afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg, arutlesid Tartu ja Tallinna ülikooli õppejõud Karin Täht, Kati Aus, Grete Arro ning Jüri ja Marina Kurvits.

Andero Uusberg küsis kohe alguses, miks võlub matemaatika koolis väheseid, miks mõistetakse matemaatikat kui valemite, logaritmide jms omandamist, ehkki ka lihtsat palli, oda või kivi visates mõeldakse ju lennutrajektoor matemaatiliselt läbi – mudeldatakse seda olukorda.

Jüri Kurvits arvas, et oma osa võib siin olla tõsiasjal, et matemaatikatunnis ei tohi laps eksida. Üks viga neli, kaks viga kolm jne. Õpilane ei julge sellise hindamissüsteemi puhul lahendustega katsetada. Matemaatikast on tehtud õppeaine, mida ainult väga julged ei karda. Teised lähevad ärevile. Isegi häid hindeid saavad õpilased tunnevad matemaatikaärevust.

Kurvits selgitas, et õpetaja peaks keskenduma sellele, mida õpilane juba oskab, millest aru saab, kus ta on nutikas. Õpetaja võiks isegi vale vastuse puhul kiita, kui õpilane on jõudnud vastuseni mingi põhjendatud loogika alusel.

Kurvits lisas, et paraku ei tule osale õpetajatest mõttessegi, et õpilastel tuleks lasta matemaatikaga ka katsetada. Enamasti tuleb õpetaja tundi ja näitab tahvli ees klassile, kui hästi tema ise matemaatikat oskab, ning ootab, et õpilased teeksid seda järele. Õpilane peab paljundama õpetaja esinemist, aga see ei ole matemaatika õppimine, arvas Kurvits. Publiku hulgast küsiti tunnustavalt: „Kas tohib selle peale plaksutada?“

Grete Arro lisas, et mõned matemaatikaõpetajad on tahvli ees ka väga kiired: ühe käega kirjutavad, teisega järelt kustutavad. Õpilasi, kes sellisele tempole vastu peavad, on aga klassis ainult kümnendiku ringis. Kusjuures ka mõni matemaatikas tugev ei jõua õpetajaga sammu pidada. Ei ole kõik matemaatikud kiired! Jüri Kurvits lisas, et õpilastest ainult kümnendik saab uutest mõistetest iseseisvalt aru ja ainult kümnendikule on ka meie matemaatikaõpikud jõukohased.

Publikust küsiti, kas äkki ei peakski matemaatikas hindeid ära kaotama, et see õppeaine lastele huvitavamaks muutuks. Vastus oli, et tagasisidet ei tohi mingil juhul ära kaotada, kuid seda tuleb anda praegusest hindamissüsteemist erinevalt, õpilase pingutustele ja saavutustele keskendudes.

Publik arvas veel, et matemaatika valivad siiski pigem arad kui julged õpilased. Põhjus on see, et matemaatikas on olemas ühesed ja õiged vastused, millele keegi vastu ei vaidle. Seevastu näiteks kirjanduses tuleb ära arvata õpetaja maitse-eelistusi, tema eetilisi tõekspidamisi, vaja on tunda tema mõttestampe jne. Seega peab õpilane ületama kirjandustunnis palju suuremaid ohtusid ja lahendama keerukamaid dilemmasid kui matemaatikatunnis.

Matemaatika ei erine kirjandusest

Publiku viimase repliigiga seoses märgiti, et matemaatikas tuleks pidada niisamasuguseid arutelusid nagu kirjanduses. Nimelt on psühholoogid avastanud, et nii matemaatilise kui ka kirjandusliku arutelu ajal aktiveeruvad õpilase aju samad piirkonnad. Matemaatika on arutlemise, mitte numbrite teema. Mõnegi matemaatikaülesande lahendamine eeldab nii suurt loovust, et seda võib vabalt võrrelda kirjandi kirjutamisega. Nii matemaatika- kui ka kirjandustunnis võrreldakse ju mõtteviise ja loogikaid.

Karin Täht märkis, et Eesti õpilased on õppinud matemaatikat väärtustama. Pärast distantsõpet jättis vaid paarkümmend protsenti õpilastest matemaatika riigieksami tegemata. Nad teadvustasid endale, et matemaatikat on elus vaja. Samas aga matemaatikat ei naudita. Matemaatikat ei õpita matemaatika enda pärast. Bakalaureuseõppesse matemaatikaõpetajaks õppima ei tulda. Magistriõppesse tullakse aga matemaatikaõpetajaks õppima olude sunnil, sest juba õpetatakse koolis matemaatikat, ehkki bakalaureusetasemel õpiti midagi muud.

Marina Kurvits lisas, et matemaatika õpetamisel on vaja lahti saada ettekujutusest, et õpetaja saab oma teadmisi õpilastele edasi anda. Ei saa. Õpilane peab looma oma teadmised ise ja see on võimalik proovides, katsetades – tegutsedes, mitte õpetajat vaadates ja kuulates. Kahjuks arvavad aga õpetajad, et katsetamine võtab palju aega ja nii ei jõua ainekava läbi võtta.

Jüri Kurvits lisas, et ka katsetades jõuab väga palju teemasid läbi võtta, sest katsetamine läheb raskelt ainult alguskuudel ja hiljem võidetakse see aeg tagasi. Samas oli ta nõus, et teemasid on matemaatikas ikkagi liiga palju, eriti gümnaasiumis.

Identiteet: reaal või humanitaar?

Publiku hulgast sai kriitikat arusaam, et inimesed jagunevad humanitaarideks ja reaalainete inimesteks. Mõnele on see lausa identiteedi küsimus, et tema on humanitaar. Kahjuks langetatakse lapse kohta otsus, et temast saab humanitaar, tihti juba kuskil neljandas klassis. Tegelikult on matemaatika oskusaine, see ei eelda mingit erilist sünnipärast reaalainete annet, vaid lihtsalt järjekindlat õppimist. Paljud humanitaarid on hiljem olude sunnil matemaatika vajalikul tasemel ära õppinud. See on olnud võimalik. Lisaks on reaal- ja humanitaaralad tänapäeval omavahel tihedalt põimunud. Filoloogiat õppima asujad peavad tegema sisseastumiseksami ka matemaatikas.

Kati Aus märkis, et me kõik oleme tegelikult reaalid ja humanitaarid korraga. Rohkem arenevad aga välja need oskused, millega me piisavalt tegeleme. Kui keegi matemaatikat korralikult ei õpi, siis ei tee see temast veel humanitaari.

Publik ei olnud selle väitega päris nõus. Üks naisterahvas ütles, et tema kooliajal erinesid reaal- ja humanitaarainete õpetajad üksteisest väga palju ja nende identiteedist võis rääkida küll.

Kokkuvõtteks märgiti, et eelkõige oleneb matemaatika õppimine õpetajast. Ühe õpetaja käe all on matemaatikat õppida väga huvitav, teise õpetajaga aga igav. See tähendab, et ülikoolides tuleb panna suurt rõhku matemaatika õpetamise tänapäevastele meetoditele, et need koolidesse jõuaksid.

Mis nad tulevad meie õue peale!

Arvamusfestivali põhiseaduse alal peeti huvitav pop-up-koolitund inimõigustest ja meediapädevusest „Eelarvamustest valeuudisteni“. Vestlust vedas Andres Jõesaar (BMF) ning kuulajatele jagasid ülesandeid ning selgitusi Irene Käosaar integratsiooni sihtasutusest, Leena Nissilä Soome kooliametist, Siim Ruul Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumist. Kaasa lõi ka Soome Instituudi inimesi.

Algusest peale oli tunne, et selle pop-up-koolitunni korraldajad soovisid rahvast segadusse ajada. Näiteks küsiti, kas sõnavabadust on või ei ole vaja piirata. See küsimus on ju lõks, sest põhiseadus ja mitmed muud seadused on sõnavabadust juba ammu piiranud: keelatud on sõna abil vaenu õhutada, kaasinimesi ahistada jne. Aga tõsi, vahel on raske tõmmata piiri, kus lõpeb avalikustamine ja algab ahistamine, ning kus tuuakse tõde päevavalgele ja kus õhutatakse vaenu. Ka on tunded väga individuaalsed. Irene Käosaar näiteks märkis, et ta natuke solvub, kui teda keskealiseks nimetatakse. Ta eelistaks kuulda, et on tegus, optimistlik, osavõtlik ja äge.

Teine küsimus oli: „Kas eesti keelt ja kultuuri peab kaitsma iga hinna eest?“ See küsimus tekitas tunde, et peame hoidma Koidulat, Vildet, Tammsaaret jt. Tegelikult keel ja kultuur arenevad ning küsida oleks tulnud: „Kas toetate eesti keele ja kultuuri arengut iga hinna eest?“ Sellisel juhul oleks olnud palju parem tunne jaatavalt vastata.

Eriti ajas publiku segadusse ajalooõpetaja Siim Ruul. Ta jutustas loo, kus oli neli tegelast, kes kõik käitusid valesti, ning küsis, kes neist tegelastest on kõige kõrgema moraaliga. Oli väga põnev jälgida, kui vastandlikke arvamusi publiku hulgast esile tuli. Selgus, et õigeid ega valesid vastuseid ei olnudki. Siim Ruul selgitas, et klassis selliseid lugusid arutades näevad õpilased väga piltlikult, et klassikaaslaste moraalsed hoiakud on väga erinevad, ning nad võtavad seda edaspidi juba kergemalt. Leena Nissilä lisas, et selliste arutelude toel saavad õpilased teada, missuguseid stereotüüpe ja klišeesid neil on ja missugused väärtushoiakud klassis valitsevad.

Siis anti meile ülesanne, kus pidime kaitsma seisukohta, mida me ise õigeks ei pea. Sellest kujunes kulunud klišeede tulevärk ja päris lõbus oli. See ülesanne õpetas meid muidugi teiste inimeste hoiakuid mõistma.

Leena Nissilä ütles, et on väga hea, kui õpilastele pakutakse elavaid näiteid mitmesuguste moraalsete situatsioonide kohta. Need võivad olla võetud elust endast, kirjandusest, filmist. Peaasi, et õpilane saaks ennast mõne tegelasega samastada ja nii olukorda analüüsida.

Irene Käosaar tunnistas, et selle pop-up-tunni eesmärk oli tõesti ka segadust tekitada ja seda stereotüüpide kõigutamise nimel. Stereotüüpe on aga palju. Näiteks eri rahvuste kohta stiilis venelane joob ja sööb sibulat, soomlane käib Tallinnas mürgeldamas, roma varastab jne. Siis sobib õpilaselt küsida, kas ta mõnd venelast tunneb ja kas see joob ja sööb sibulat. Tavaliselt ta ei tee seda.

Leena Nissil lisas, et Soomes tehti projekt, milles said inimesed „laenata“ endale vestluspartneriks teisest rahvusest inimesi. Pärast mõningast suhtlemist said nendest sõbrad, ehkki stereotüüpne mõtlemine seda ette ei näinud.

Nissilä märkis, et uuringute järgi on juba 11-aastasel lapsel algsed lihtsakoelised klišeed. Seega tuleb nende vastu võidelda juba algklassidest.

Homopropaganda!

Siim Ruul märkis, et inimesi on päris raske ümber veenda, sest nad ripuvad visalt oma väärtushoiakute küljes. Näiteks tema isa armastas alustada juttu väljenditega „Ma pole rassist, aga …“ Ma pole homofoob, aga …“. Kui Siim Ruul suureks kasvas ja isa oma loogiliste küsimustega segadusse ajas, siis ütles isa: „Vaidlema oled sa õppinud, aga õigus sul ei ole!“

Kas homoteemat ikka võib koolis arutada? Arutlejad leidsid, et kool on just kõige turvalisem koht sellel teemal rääkimiseks, sest õpetaja on ju vahekohtunikuna kogu aeg juures ja aitab inimlikku joont hoida. Mõnigi kodu ei pruugi kooliga võrdselt sellisteks aruteludeks ohutu koht olla. Lisaks pakub kool õpilastele lugemismaterjale, mille abil lapsed saavad teemasse ka iseseisvalt süveneda. Koolis saab õpilane ka mõisted paika. Ta saab teada, et seksuaalkasvatus ei ole homopropaganda, inimõigused ei tähenda seda, et võõrad tulevad ja võtavad sinu õigused ära jne.

Ka rahvusteemade arutamiseks on kool kõige parem koht, eriti siis, kui koolis on eri rahvustest õpilasi. Nissilä ütles, et Soomes on koolijuhid mures, kui neil pole koolis piisavalt erineva rahvusliku ja religioosse taustaga õpilasi, sest nii jäävad soome lapsed hinnalisest kogemusest ilma.

Meil räägitakse päris palju multikultuurilisusest. Leena Nissilä aga kasutas sõna „interkultuurilisus“. Ta selgitas, et multikultuurilisuse puhul võivad rahvusrühmad elada ühiskonnas omaette isoleeritud saartena, kuid interkultuurilisuse puhul peavad nad ühiskonna teiste kultuuriliste gruppidega suhtlema. Interkultuurilisus tähendab aga ka seda, et eestlane peab venelasega ka lõimuma, mitte ainult venelane eestlasega.

Mis saab Eesti metsast?

Kuna Greta Thunberg on teinud paljudest noortest aktiivsed keskkonna ja sealhulgas ka metsa eest võitlejad, siis otsustasin kuulata sel arvamusfestivalil ka keskkonna säästmise teemat ja seda teadlaste esituses pealkirja „Mullast kullaks“ all. Seal räägiti puidu ja toidu nutikast teaduspõhisest kasutamisest. Teemat avasid Mart Loog Tartu ülikoolist, Aavo Sõrmus toidu ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskusest, Rando Värnik maaülikoolist, Henrik Välja metsa- ja puidutööstuse liidust, Tarmo Tüür Eestimaa looduse fondist.

Nad olid Eesti looduskeskkonna pärast mures, kuid samas oli märgata ka optimistlikke noote. Mingil määral muutusin ka ise optimistlikumaks. Näiteks oli meeldiv kuulda, et Est-Fori taolisi tselluloositehaseid Eestis edaspidi ilmselt enam ei rajata. Nimelt selgitati sellel arutelul üsna veenvalt, et tselluloosi tootmise asemel on vaja puitu fraktsioneerida ehk suhkruteks ja ligniiniks lõhustada, sest see tehnoloogia säästab loodust ja on tootjale ka kasumlikum. Ainuüksi vett kulub fraktsioneerimise puhul kümme korda vähem kui tselluloosi tootmisel ning sedagi vett saab 80 protsendi ulatuses taaskasutada. Kasumlik on fraktsioneerimine aga sellepärast, et ligi 90% puidust kasutatakse ära ning saadud ligniinist saab toota põhimõtteliselt kõike mida naftastki: ehitusmaterjali, vaike, värve, autotööstuse biokomposiite, keemiatööstuse vaheprodukte, vatti meditsiinile, biolagunevat kilet jpm. Puidusuhkruid saab aga kasutada toidutööstuses – kasemahl on ju igati joogikõlbulik! Suhkrutest saab ka etanooli.

Arutelus märgiti, et Eesti on praegu puidu fraktsioneerimises üks eestvedajaid kogu maailmas. Nimelt rajab Graanul Invest Imaverre katsetehast, kus puitu just nimelt suhkruteks ja ligniiniks lõhustatakse. Tehas teeb tihedat koostööd mitme ülikooliga, kus uuritakse, mida saaks Imavere puidusuhkrutest ja ligniinist toota. Kui leitakse häid lahendusi, siis saab eksportida ka uusi teadmisi ja tehnoloogiaid, mitte ainult tooteid.

Kütust hakkavad tootma mikroorganismid

See arutelu andis ka lootust, et traditsiooniline tööstus hakkab üldse taanduma ja keskkond muutub puhtamaks, sest tulekul on sünteetilise bioloogia ajastu ehk selliste rakkude ja mikroorganismide konstrueerimine, mis eritavad meile vajalikke aineid keskkonda saastamata. Alles kümmekond aastat tagasi oli see tehnoloogia väga kallis, kuid nüüd on juba jõukohane paljudele ettevõtetele. Näiteks Tartu ülikooliski tegutseb ettevõte OÜ Rakuvabrik, kus on pandud rakud üht meditsiinile vajalikku valku tootma. Selleks viiakse raku sisse vastavalt kodeeritud geen.

Kuid professor Loog usub, et sünteetilise bioloogia meetoditega saab toota ka alternatiivi põlevkivile ja sel viisil looduskeskkonda säästa. Maailmas on juba näiteid sellest, kuidas keeruline tööstuslik keemiline süntees on asendatud sünteesiga mikroorganismides. See on revolutsiooniline pööre, mida on nimetatud ka suunatud evolutsiooniks.

Sööge kaerahelbeid ja herneid

Tervisliku toidu teema puhul rõhutati, et eestlane peaks sööma vähem loomseid ja rohkem taimseid valke, sest loomakasvatus saastab tugevalt looduskeskkonda ja keskmine eestlane sööb ka liiga palju liha. Eestis läheb ligi 70% taimekasvatuse saadustest loomakasvatusse ehk liha tootmiseks. Üllataval kombel sai sellel arutelul kriitikat ka meie vana hea nisu. Nimelt saastab ka nisu kasvatamine loodust – nt põhjavett. Ja Eesti ekspordib nisu samuti loomatoiduks, sh ka Araabia maade kaamelitele. Leiti, et Eesti peaks võtma eeskuju Soomest, kus on hakatud palju rohkem kasvatama valgurikast kaera, uba ja hernest, ning seda mitte looma, vaid inimeste toiduks. Eesti liigubki tasapisi samas suunas, sest meie toidutööstuses tegeleb praegu ligi sada teadlast uute tervislikumate toiduainete väljatöötamisega. Paraku toetavad Euroopa Liidu aegunud põhimõtetega põllumajandustoetused siiski traditsioonilist loomakasvatust.

Holland jälle eeskujuks!

Üks huvitav moment selles arutelus oli ka Eesti põllumajanduse võrdlus Hollandi omaga. Märgiti, et Hollandis on pigem aiandus kui põllundus, sest paljusid taimi kasvatatakse kasvuhoonetes kivivilla peal nagu tehastes, kus automaatika annab igale taimele grammi pealt õige koguse toitaineid. Tulemus on see, et Holland ekspordib põllumajandussaadusi sada korda suurema summa eest kui Eesti, ehkki Hollandi territoorium on Eestiga enam-vähem ühesuurune. Lisaks põllumajandussaadustele ekspordib Holland muidugi ka oma teadmisi moodsast taimekasvatusest ja vastavaid tehnoloogiaid.

Kui seni on Eestis päris põhjalikult uuritud Hollandi haridussüsteemi, siis nüüd on ilmselt aeg süveneda sealsesse põllumajandusse.

Soovitan Greta Thunbergi austajatel arvamusfestivali vestlust „Mullast kullaks“ veebis järele vaadata.