KEELEKASTE ⟩ Sõna- ja stiilimeistri lahkumine
Juunis lahkus suur sõna- ja stiilimeister, Jaan Krossi poolt praeceptor Estoniae’ks, Eesti õpetajaks tituleeritud Ain Kaalep. Sellest suvest jääb teda meenutama hulk sisukaid ja südamlikke järelehüüdeid. Justkui nende jätkuks sattusin nädalapäevad tagasi saunaahju vanu ajalehti toppides ühele 1977. aasta Edasile – ja selle sees ühele lühikesele, mõttelageda parteilise panegüürika ja sisutühjade viisaastakuülevaadete vahele pressitud intervjuule Kaalepiga.
Kaalep oli oma tõlkeluulekogumiku „Peegelmaastikud“ eest just saanud Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia ja lubanud sel puhul lehes ära trükkida ka paar näidet oma tulevasest tõlkeluuletuste kogumikust „Peegelmaastikud II“. Üks äratrükituist oli tšiili „antipoeedi“ Nicanor Parra hispaania keelest tõlgitud „Luuletused“, mis mõjub praegu, enesekriitika defitsiidi ja ülepublitseerimise ajastul, mil kvantiteet näib lämmatavat kvaliteedi, kuidagi iseäranis värskelt ja korralekutsuvalt: „Kirjutada luuletus / See lollus on andestatav / Mitmeid vabandusi võib leida. / Kirjutada luuletus masinal ümber / See on juba kahtlane lollus. / Aga tahta et luuletus trükitaks ära / Sellel ei ole enam nime.“
Luuletaja ja luuletõlkijana oli Ain Kaalep innukas eesti keele sõnavara rikastaja, uute tüvede looja. Mäletan, et esimene sõna, mida ma teadvustasin tehissõnana, millel on konkreetne teadaolev autor, oli Kaalepi „vandel“. Sõnade „etlema“ (1968), „teave“ (1971) ja „lõimima“ (2002) kõrval on see üks edukamaid Kaalepi loodud keelendeid. Ta kombineeris selle, kasutades nii-öelda Aaviku meetodit: võttis aluskeelendist „elevandiluu“ mõned foneemid, muutis nende järjekorda ja saigi tüve „vandel“ – sõna, mis on veetlev nagu esemed, mida nikerdasid elevandiluust vanad assüürlased, ja mille loomise üks ajendeid olnuvat asjaolu, et näiteks luule tõlkimisel olevat „elevandiluu“ kasutamatu.
1968. aastal sündinud „vandel“ tekitas algul ka mõningast vastuseisu – näiteks teine viljakas sõnalooja Manivalde Lubi leidis, et see meenutavat liialt vanilli ja mandlit, ning pakkus asemele oma sõna „elvis“ –, kuid kinnistus 1970. aastatega ning leidis koha 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatuski. Peagi anti selle sõna abil eestikeelne nimetus ühele linnulegi, vandelkajakale.
Minu tihedamad kokkupuuted Ain Kaalepiga jäävad aastatesse 2008–2013. Siis andsin Tänapäeva kirjastuse toimetajana välja Kaalepi luule koondkogu „Muusad ja maastikud“ ning tema reisimälestuste kogumiku „Kodu kõikjal kaasas“; need jäävad viimasteks Kaalepi enda koostatud autoriraamatuteks. Toonasest suhtlusest, mis käis mõnusalt vanaviisi, käsitsi kirjutatud kirjade ja lauatelefoni vahendusel, jäi Kaalep meelde alati sõbraliku, kuid ühtlasi nõudliku ja perfektsionistliku autorina, kelle saadetud corrigenda’dest üks seniajani motiveeriva mälestusena mu lauasahtlis puhkab.
Sellesse aega, täpsemalt 2008. aasta oktoobrisse, jääb ka „Muusade ja maastike“ pidulik esitlus Tartu kirjanike majas, millest mul on eriti eredalt meeles üks tähendusrikas hetk. Saali sisse astunud, juhtis Kaalep esimese asjana mu tähelepanu sellele, et punast veini serveerib valgete juustega tüdruk ja valget veini serveerib punaste juustega tüdruk. „Sellest saaks ju suurepärase soneti!“ jätkas Kaalep kõva häälega, et ka kõnealused linalakk ja punapea ikka tingimata kuuleksid. Järgmiseks nägin, kuidas too potentsiaalne sonett kirjutab end vaata et ise edasi: nimelt tõmbus valgete juustega tüdruk selle ootamatu tähelepanuavalduse peale näost punaseks, punaste juustega tüdruk aga hoopis kahvatas! Kaalep ise oma antiteetilise ahela jätkumist enam ei märganudki, tema oli juba läinud, pöördunud kellegi teise poole.
Ja nii ongi: meister võib ju olla lahkunud, aga tema sõnade jõud ja mõju ei ole kuhugi kadunud. Need jäävad.