Laager aitab erivajadusega lapse perel hoolduskoormusest puhata
Eriti meeldib lastele käia rannas lustimas … 
… ja ATV-ga sõitmas. 
MTÜ Männirahu Mõttemaja juhatuse liige Remet Rander. 
Pikaaegse kogemusega kasvataja Aime Paeveer.
2015. aastal kuulutas sotsiaalkindlustusamet Euroopa sotsiaalfondi toel välja hanke raske ja sügava puudega lastele tugiteenuste pakkujate leidmiseks. Viis aastat kestnud projekt lõpeb aasta lõpus. Muude teenuste kõrval on lastel olnud võimalus veeta koolivaheajad laagris, näiteks Männirahu Mõttemajas Lääne-Harju vallas Keibu külas ja Harkujärve kiriku ruumides asuvas Inglitiiva lapsehoius.
MTÜ Männirahu Mõttemaja juhatuse liige Remet Rander on oma meeskonnaga osalenud sotsiaalkindlustusameti projektis „Raske ja sügava puudega lastele tugiteenuste pakkumine“ algusest peale ning korraldab juba viiendat aastat Eesti Diakoonia hankepartnerina Harjumaal tugiisiku ja transporditeenuse pakkumist. Lapsehoiuteenus on korraldatud nädalapikkuste laagritena. Ainuüksi suve jooksul on toimunud kümme vahetust, viimane, üheteistkümnes, on augusti viimasel nädalal.
Huvi laagrite vastu on Remet Randeri sõnul olnud äärmiselt suur, mida näitab, et siia on toodud lapsi mitte ainult Harjumaalt, vaid ka Saaremaalt, Põlvast, Rakverest ja mujalt. „Eriti suvekuud, mil lasteaiad ja koolid puhkavad, on aegsasti täis broneeritud, juba aasta alguses panevad vanemad lapsele koha kinni. Nõutud on ka kõik teised koolivaheajad. Mõni laps veedab laagris suve jooksul mitu nädalat, paljud neist on omavahel tuttavad. Tänavune aasta oli eriline, sest laagrit tuli teha ka eriolukorra ajal, kui vanematel oli vaja tööl käia, aga last ei olnud kuhugi jätta.“
Männirahu Mõttemajas on lapsed nädal aega järjest kohapeal. Tunne on siin nagu maal vanaema juures. Elatakse suures majas, mida ümbritseb avar aed õunapuude ja marjapõõsastega ning kus on palju ruumi joosta ja saab kiikuda, jalgpalli mängida, korvpalliviskeid harjutada.
Renoveeritud hubases majas on magamistoad, köök, vannituba ja suur elutuba, kus lapsed pika laua taga söövad ning õhtuti ja vihmase ilmaga telekat vaatavad või laua- ja arvutimänge mängivad. Elatakse kolmekesi toas, üks kasvataja magab väiksematega koos, teine suuremate laste eestoas, et keegi öösel omapead uitama ei läheks. Uksed, aknad ja värav on turvalisuse huvides kindlalt suletud.
Päevakava on paindlik ning kujuneb vastavalt ilmale, samuti laste võimetele ja vajadustele, mistõttu see on iga vahetuse puhul erinev. Midagi kella peale ja vägisi tegema ei pea. Hommikul kedagi üles ei aeta, kõik saavad une täis magada. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök tuuakse laagrisse kohale ning pärast lõunat võivad soovijad vaikse tunni ajal voodis leiba luusse lasta.
Vahetuses on korraga kaheksa-üheksa last, mitte kunagi üle kümne, sest laste järele vaatab kaks kasvatajat, kelle jaoks oleks koormus muidu liiga suur. Iga laps nõuab eraldi hoolt ja tähelepanu ning on lapsi, keda tuleb tõsta ja hügieenitoimingutes aidata, mis on kasvatajate jaoks ka füüsiliselt raske. Laagrisse võetakse vastu kõik soovijad, vaid mõni üksik on tulnud koju tagasi saata, kui ta kuidagi ei harju või tema käitumine on teistele või iseendale ohtlik.
Kasvatajate kaader on Remet Randeri sõnul püsiv. Kasvatajate seas on kogenud õpetajaid ning sotsiaal- ja eripedagooge, kes käivad siin põhitööst vabal ajal, samuti üliõpilasi, kes alles ametit õpivad. Kasvatajal peab olema tervisetõend, läbitud esmaabikursused ja täidetud muud vajalikud nõuded.
Enne uue vahetuse algust tutvuvad kasvatajad kliendilugudega, mille vanemad on eelnevalt täitnud ja kus on kirjas oluline info lapse kohta: tema iseloom, soovid, harjumused, kas tal on mõne toidu suhtes talumatus, milliseid ravimeid ta võtab. Kui vanem soovib, paneb ta kirja ka lapse diagnoosi. Info on konfidentsiaalne ja jääb asjaosaliste vahele. Iga laagripäeva lõpus teeb kasvataja päeva kohta kirjaliku lühikokkuvõtte, kuidas päev möödus ja mis märkimisväärset juhtus.
„Lastele meeldib maal, sest siin on värske õhk ja männimets ümberringi,“ kinnitab Remet. „Nad saavad joosta, mängida, suvel metsa äärest metsmaasikaid ja mustikaid korjata ja ilusa ilmaga mere ääres käia, mis on laagrist viie minuti autosõidu kaugusel. Nendega, kellega saab, käime rannas ujumas ja liivamägedes ronimas, Nõva looduskeskuses ja paadiga merel, samuti sõidutan neid metsateedel ATV-ga, mis neile väga meeldib. Õhtuks väsitavad nad end nii ära, et lausa vajuvad voodisse. Talvel on jälle oma võlud. Kui on lund, lasen teed lahti ajada ja lume keset hoovi kuhja lükata, kust on vahva kelguga alla lasta. Olen lähtunud sellest, mida mulle endale meeldis teha, kui ma väike poiss olin. Tahan, et lastel oleks siin hea olla ja nad saaksid toredaid elamusi.“
Sotsiaalteaduste diplomiga mees lisab, et talle meeldib pakkuda võimalusi just lastele, kes neist muidu ehk ilma jääksid. „Mõne keerulisema lapse puhul olen mõelnud, et see nädal või paar, mis ta meie juures veedab, on nii lühike aeg võrreldes sellega, millega pere peab päevast päeva hakkama saama.“
On kujunenud nii, et liikuvamad lapsed käivad laagris Männirahu Mõttemajas ning liikumispuudega lapsed ja need, keda vanemad ööseks laagrisse jätta ei söanda, Inglitiivas, räägib staažikas kasvataja Aime Paeveer, kellel läheb selles ametis juba viies aasta. Ta on olnud kasvataja mõlemas, põhikohaga töötab aga Harkujärve lasteaias õpetajana.
Inglitiiva lapsehoid asub Harkujärve kiriku ühes tiivas kahel korrusel. Harkujärve kirik on ehitatud Aino Järvesoo rahast ja eestvedamisel. Aino Järvesoo soovis, et kirikust saaks laste- ja perekirik. Septembris tähistatakse tema 110. sünniaastapäeva ning võib julgelt öelda, et Harkujärve kiriku koguduse õpetaja Avo Üprus on suutnud Aino soovi täita.
Lapsehoius on lastel mängu- ja tegutsemisruumi palju, mänguväljak on aga väiksevõitu: sinna mahuvad vaid ronimistorn, kiiged ja liivakastid. Enamik lapsi viiakse õhtul koju, mõni jääb ka ööseks. „Olen olnud tihti ka öökasvataja,“ räägib Aime, kes on ärksa unega ja kuuleb kohe, kui keegi ei maga. „Kui laps ei suuda uinuda, istun niikaua tema kõrval, kuni ta magama jääb. Meil on siin ratastooli- ja mähkmelapsi, samuti ettearvamatu käitumisega lapsi, keda tuleb kogu aeg jälgida, nii et kasvatajal peavad olema silmad ees ja taga. Kõik nad vajavad palju tähelepanu, aga mõned on sellised, keda ei saa hetkekski omavahele jätta. Lapsed õpivad siin küll ka koostööd tegema, suuremad aitavad väiksemaid, aga peab jälgima, et nad seejuures väiksematele kogemata haiget ei teeks.“
Päev kulgeb kasvataja Aime sõnul rahulikus rütmis. „Hommikul ärkame, peseme, sööme, käime õues. Tagant kiirustamist, et nüüd ruttu võimlema ja nüüd õue, ei ole, igaüks teeb, mida tahab. Mõnele meeldib joonistada ja värvida, teisega mängime täringumänge ja memoriini või paneme puslet kokku, ning on neidki, kes midagi ei tee. Siis tulebki lasta lapsel lihtsalt olla ja vajadusel teda pisut suunata. Päevad on erinevad: ühel päeval laabub kõik suurepäraselt, teisel tuleb ette jonnihooge ja asjade loopimist. Siis on hea lastele rahustamiseks raamatut ette lugeda, mis neile väga meeldib.“ Just sellised keerulised olukorrad on andnud Aime Paeveerile mõtteid näpumängude, kõnnisalmide ja harjutuste raamatu „Hällilaulust jooksumänguni“ kirjutamiseks, mis ilmus 2017. aastal.
Kasvataja kohustuste hulka kuuluvad ka hügieeni- ja hooldustoimingud, sest on lapsi, keda tuleb sööta, pesta, sondi või mähkmeid vahetada. „Tuttavad on öelnud, et nemad ei suudaks sellist tööd teha. Üks asi on aidata last, hoopis teine asi 17-aastast täismeest, keda samuti tuleb tõsta ja vajadusel puhtaks pesta. Õpetasin kunagi potil käima ühe 13-aastase poisi, kes ei olnud seda kunagi varem teinud.“
Jõudu ja motivatsiooni seda rasket tööd teha annavad laste edusammud. Kasvataja meenutab üht kõnetut poissi, kes hakkas siin esimesi sõnu ütlema. Teine poiss kartis kõiki ja kõike, igasugune füüsiline kontakt oli tema puhul täiesti välistatud. Ja siis ühel päeval võttis ta kasvataja käe ja pani endale vastu põske. „See on unustamatu hetk. Need lapsed on nii vahetud, nii tohutult kiinduvad, et võtavad su sõna otseses mõttes endale,“ tõdeb kasvataja Aime, kes suhtleb oma kunagiste hoolealustega praeguseni.
Jõudu annavad ka laste vanemad, kes on hoiuvõimaluse eest väga tänulikud. „Lapsevanem tuleb siia suure murega – sellise lapsega on muret palju – ja lootusega abi saada. Ja kui ta siis abi saab, näen, kuidas tal selg sirgu ja silm särama läheb. Mäletan, kuidas üks vanaema pisarsilmil ütles, et kuldaksin teid üle, kui saaksin, sest vahepeal tahaks natukenegi puhata, aga last ei ole kuhugi panna. Tihti on nende laste vanemad väga väsinud, kuid lapsehoiuteenuse aeg on piiratud, mitte vajaduse järgi. Seda aega oleks vanematel rohkem vaja.“
ESF-i projekt lõpeb 2020. aasta lõpus, mis edasi saab?
Ebeli Berkman, sotsiaalkindlustusameti puuetega laste tugiteenuste juht:
Oleme pakkunud viimased viis aastat raske ja sügava puudega lastele lapsehoiu- ja tugiisikuteenust (koos transporditeenusega) riigihanke kaudu ja koostöös teenuseosutajatega. Selle aja jooksul on loodud toimiv teenuseosutajate võrgustik ja praegu on teenuste osutajad olemas igas maakonnas.
Praeguse kava kohaselt teenuste osutamine 2020. aasta lõpuga sellisel kujul lõpeb, aga kuna projekti pikendati 2022. aasta lõpuni, jätkame ka projekti tegevustega. Kaheks aastaks on planeeritud ca 10 miljonit eurot, mida on oluliselt vähem kui varasematel aastatel on vaja läinud.
Teenuste aastane maksimaalne maht on seni olnud ESF-ist 4918 eurot lapse kohta aastas, aga uuel perioodil väheneb see rohkem kui poole võrra, mis tähendab, et omavalitsuste panus peab märkimisväärselt suurenema.
2019. aasta lõpu seisuga oli Eestis 7587 raske ja sügava puudega last. ESF-i lapsehoiu või tugiisiku teenusel oli neist 37%, mis näitab, et mitte kõik selle sihtgrupi lapsed ei vaja seda teenust.
Sügisest 2020 plaanime üle minna uuele korraldusmudelile, mis tähendab, et suureneb kohalike omavalitsuste roll teenuste osutamisel.
Iga omavalitsus otsustab juba praegu laste teenusevajaduse üle, kuid uue korraldusmudeliga saavad omavalitsused teenuste osutamisel täieliku otsustusõiguse ehk SKA teenuste vajadust enam üle ei hinda. Omavalitsustel on võimalus suunata lapsed teenuseosutajate juurde, kus lapsed on harjunud teenuseid saama, olgu see siis koolivaheaja laager, igapäevane või nädalalõpuhoid, tugiisikuteenus koolis, lasteaias või kodus vm. Selline teenuste korraldamise skeem on loogilisem ja lihtsam nii lapsevanema, teenuseosutaja kui ka omavalitsuse jaoks.
Plaanitava korraldusmudeli eelis on, et omavalitsus saab raske ja sügava puudega laste toetuseks eraldatavast rahast tervikpildi. Lisaks omavalitsuse omavahenditele ja ESF-i rahastusele saavad omavalitsused igal aastal eraldisi ka tasandus- ja toetusfondist nii sotsiaalteenuste osutamiseks kui ka huvitegevuse toetamiseks.
Kõige rohkem on senini kasutatud ESF-i vahenditest tugiisiku teenust, aga väga suur osatähtsus on koolivaheaja hoidudel, mida nimetatakse ka laagriteks. Tänu neile saavad lapsevanemad igapäevasest hoolduskoormusest veidi puhata ning lapsed on turvaliselt hoitud ja tegelevad meelepärasega. Loodan, et sellised pikaajalised hoiuvõimalused jäävad lastele ja lapsevanematele alles ka siis, kui ESF-i raha kasutamine on piiratud.
Täpsuse huvides olgu mainitud, et selle teenuse eesmärk ei ole lapsevanematele puhkust võimaldada. Puhkus kui üks eesmärkidest kadus selle ESF’i teenuse kirjeldusest.
Teiseks, kui riik eeldab, et edaspidi KOV’ide panus suureneb, siis PEAB riik selleks ka raha KOV’dele eraldama. Seda on korduvalt analüüsinud nii Õiguskantsler kui Riigikohus — kui riik paneb kohustuse, siis peab riik ka rahastuse tagama.
Seega küsimus praegusele valitsusele: miks tegeletakse tühja-tähja ja lärmi tekitamisega, aga sisuliste teemadega (näiteks sotsiaalteenuste pakkumine, erivajadustega inimeste ja nende lähedaste toetamine)?
Ja veel. Sotsiaalkindlustusameti vastus on äärmisel eluvõõras.
Kuidas saab teha järelduse, et ainult 37% vajab ja ülejäänud ei vaja? Kas Sotsiaalkindlustusamet pole kursis (ei tahagi teada), et teenusepakkujatel pole reaalselt võimalik teenust pakkuda, sest teenuse hind on ebanormaalselt madalaks aetud?
Ja lisaks, need kes kasutavad, neil on teenuse maht septembriks läbi. Ehk siis aus ja sisuline oleks aru saada, et praegune teenuse maht (ka nende madalaks aetud hindadega) ei ole kaugeltki piisav.
Sellest Sotsiaalkindlustusameti vastusest jääb mulje, et need 37%, kes teenust saavad, neil on kõik hästi ja teenust piisavalt…