Lasteaed koroonalainel

Uue õppeaasta algus juba terendab. Nii maailmas kui ka Eestis taas hoogu koguv viiruselaine sunnib tagasi vaatama ja küsima, mida möödunud poolaastast kõrva taha panna.

„Ma väga loodan, et sellist olukorda nagu kevadel enam ei tule,” ütleb Rannamõisa lasteaia direktor Margit Toomlaid. „Aga kui sarnane olukord peaks siiski uuesti tekkima, ootame, et valitsus ja terviseamet võtavad selge seisukoha. See teeb töö lasteaias, samuti igal inimesel oma elu korraldamise lihtsamaks.“

Margit Toomlaid, kuidas Rannamõisa lasteaed märtsis alanud eriolukorra teatele reageeris?

Eriolukorra kehtestamine ei olnud meie jaoks dramaatiline sündmus. Infot oli tilkunud juba nädala jagu ja mul oli väike eelteadmine kujunenud ka välismeedia põhjal. Kohanesime sammhaaval, nii nagu ettekirjutused tulid.

Juba varem olid lasteaias lõppenud huviringid, tühistatud õppekäigud ja koolitused ning alles jäänud vaid tavapärane lasteaiarutiin. Hoolekogu andis meile õiguse välismaalt tulnud karantiini suunata. N-ö sundkarantiini oli vaja kasutada ainult ühel korral, enamasti jätsid pered välismaalt tulles ise lapse lasteaiast koju.

Gripihooaegadel on meil niikuinii välja kujunenud kindel kord: lasteaeda ei ole lubatud tuua oma mänguasju ja kaisuloomi, ventilatsioon on maksimaalselt töös, tavakäterättide asemel kasutame ühekordseid. Desinfitseerime tavalisest enam ja õues oleme rohkem – kui meie puhul üldse on võimalik veel rohkem õues olla. Vanemaid rühma ei lubata, laps antakse õpetajale õues üle. Kõik need meetmed on vanematele tuttavad, sest teeme nii igal aastal, kui gripihooaeg algab. Niisiis ma lihtsalt kordasin vanematele need asjad üle.

Oli küll riiklik soovitus jääda eneseisolatsiooni, kuid lasteaiad jäid avatuks, sest eesliinitöötajatel oli vaja oma lapsed aeda tuua. Meie poolest oleks võinud kõik 127 last kohale tulla, sest me olime tööl. Lapsed koju jätta oli vanemate enda otsus. Kogu selle aja jooksul käis lasteaias kokku umbes viis last, oli ka neid päevi, kui ei olnud ühtki.

Mida õpetajad eriolukorra ajal tegid ja kuidas te end tundsite?

Esimesel paaril päeval oli muretsejaid palju. Oli neid, kel oli endal mõni varasem terviseprobleem või kelle lähedasel oli nõrk tervis. Nendega oli jutt lühike, nemad läksid koju.

Esiotsa mõtlesime, et koduseid ülesandeid me lastele ei anna. Kuna paljudes peredes on ka koolilapsi, kes koduõppele jäid, oli see paljude vanemate jaoks niigi üsna keeruline ja dramaatiline aeg.

Otsustasime kohe alguses, et kõik töötajad käivad nädalas kaks korda lasteaias. Tuli kevad ja lumi hakkas sulama, nii et tegime ära kõik vajalikud heakorratööd. Me pole kunagi varem nii palju korda saatnud kui tänavu, isegi kümme aastat värvimata mängumaja sai üle värvitud! See oli teadlik otsus, sest oli näha: töötajad on mures, mis saama hakkab ja kas töökoht jääb alles. Inimestele oli vaja anda julgustav sõnum, et nad on vajalikud. Pedagoogid elavad ikkagi palgast palgani ja kõik tahtsid tööd teha. Kahe nädalaga tegime ära kõik füüsilised tööd ja kui kolmandal nädalal selgus, et eriolukorda pikendatakse, alustasime ka õppetegevustega.

See käis muidugi distantsõppe vormis.

Jah, kasutasime lastega suhtlemiseks ja neile ülesannete andmiseks paljusid kanaleid ja meetodeid. Viimased kaks nädalat tegid õpetajad ka arenguvestlusi. Kui oli näha, et olukord väga hull ei ole ja 2+2-suhtlemine toimib, hakkasid õpetajad lapsevanemaid ükshaaval arenguvestlusele kutsuma. Need toimusid õues.

Õpetaja Ea töötas välja veebipõhise laste arengu hindamise mängu, mis inspireeris ka teiste rühmade õpetajaid. Mäng oli koostatud vanematele, kes lapsega koos mängides ja ülesandeid lahendades said vastused lapse teadmiste ja oskuste kohta. Nii saime koostöös lastevanematega ka laste arengu ära hinnata. See oli erakordselt äge kogemus. Tänu sellele, et vanemad osalesid aktiivselt oma lapse arengu hindamises, olid arenguvestlused sel aastal hoopis teise kvaliteediga. Vanematel omakorda tekkis täiesti uus arusaamine sellest, mida ja kuidas me õpetame, kuidas lapsed üldse õpivad ning milline on nende lapse areng.

Kas vanemad olid ise ka juures, kui lapsed veebi vahendusel õpetajate saadetud ülesandeid lahendasid?

Sõltus ülesandest, olukorrast ja lapsest. Õpetajad jagasid ülesandeid ja enda tehtud videoid Facebookis ja YouTube’is: näiteks lõi meie eripedagoog Learningappsi keskkonnas 21 arenguülesandega mängu ja jagas lastega linki. Tänapäeval saavad juba päris paljud lasteaialapsed interaktiivse veebimänguga iseseisvalt hakkama. Kui ma pärast vanemate hulgas e-õppe kohta küsitluse tegin, vastasid pooled, et laps vajas ülesannete juures abi, ning pooled, et laps sai ise hakkama. Hommikuringid olid meil Zoomi keskkonnas: vanem käivitas Zoomi ja edasi osales laps seal juba ise.

Nii et õpetaja sai lastele veebi vahendusel tere öelda ja lapsed said rääkida oma tegemistest nagu harilikus hommikuringiski?

Just, ja seda võimalust kasutasid paljud õpetajad. See kohtumisring ei toimunud küll iga päev ega alati hommikul, mõnikord oli see ka muul kellaajal. Ehkki jälgisime teadlikult suhtlemise ja ülesannete mahtu, läks see ikkagi natuke üle võlli. Nii et kui sügisel peaks sama olukord korduma, vähendame mahtu veelgi. Kolmandik vanematest arvas tagasisides samuti, et natuke paljuks läks. Samas oli veebiõppes osalemine vabatahtlik ning üks vanem lausa tänas, et lasteaed ei teinud seda kohustuslikuks.

Mida vanemad eriolukorra aegsest distantsõppest arvasid?

Osa peresid nautis seda aega, kuid keeruline oli neil, kelle peredes on ka koolilapsed. Peame kaitsma oma õpetajaid nakatumise eest, aga kaks kuud ilma suhtlemisvõimaluseta kodus olla ei ole hea. Sama käib laste kohta. Kui üks laps pärast eriolukorra lõppu lasteaeda tagasi tuli, ei rääkinud ta enam. Kui lapsel on väikegi erivajadus, on ülioluline, et ta saaks regulaarselt kollektiivis käia, teistega suhelda ja koos õppida.

Kas tuli ette ka arusaamatusi?

Oli üks juhtum, kus lapse ema töötas Rootsi-Tallinna kruiisilaeval ja isa käis iga päev Soomes tööl. Kui Tallink oma sõidud lõpetas, toodi laps lasteaeda. Selgitasin, et nii ei lähe, peaksite olema kaks nädalat isolatsioonis – olukord oli siis juba kriitiline. Meil on üks õpetaja 70-aastane ja ühe õpetaja lähedane sai vähiravi, nii et me ei saanud riskida. Sellest tuli pahandus ja üsna inetu kirjavahetus, mis päädis sellega, et vanemad võtsid lapse lasteaiast ära.

Üldiselt ei olnud suuremat paanikat, sest koju jäämine ja distantsõppe kehtestamine käis kiiresti ja sujuvalt.

Kuidas te juhina õpetajaid toetasite?

Lasteaed oli kogu aeg lahti ning kas mina või majandusjuhataja olime kogu aeg majas. Võimalus tööle tulla oli kogu aeg olemas ja inimesed kasutasid seda. See andis turvatunde, et nende töökoht ning sõbrad-kolleegid on alles.

Mina kasutasin seda aega oma töötajatega arenguvestluste pidamiseks. Kui muidu oleme püüdnud selleks leida päevast tunnikese, siis nüüd olid need vestlused kahe- või kahe ja poole tunnised.

Ühel hetkel hakkasime ka omavahel Zoomi kohtumisi korraldama. Harilikult toimub meil pedagoogiline koosolek kord kuus, siis oli kord nädalas. Umbes kolmandik koosolekust kulus pedagoogilistele teemadele, ülejäänud sellele, et kõik said oma tundeid jagada. Enamjaolt olid emotsioonid positiivsed, õpetaja on ju intelligentne inimene, kes suudab olukorraga kohaneda. E-õpe andis päevadele sisu ja mõtte, samuti lisas põnevust, sest asi oli uus ning tuli palju juurde õppida. Assistendid käisid tööl kaks korda nädalas, kokad ülepäeviti – meil oli valmisolek ka ühte kohale tulnud last toita. Töötajad ei jäänud isolatsiooniajal üksi.

Rannamõisa lasteaial on kindlad väärtused, millega olete järjepidevalt tegelenud – lasteaed on saanud hea lasteaia eksperdi tiitli ja väärtuskasvatuse karika. Kuivõrd see kõik kriisiajal kasuks tuli?

Selle aasta fookus oli meil juba varem ennastjuhtiva õppija kasvatamisel mitte ainult laste, vaid ka õpetajate puhul. Kevadisel arenguvestlusel pidigi iga õpetaja esile tooma, mida ta sel aastal õppis. Huvitava kokkusattumusena kasutas ligi neli viiendikku õpetajatest sõna „kannatlikkus“, ilma et nad oleksid varem omavahel sellest rääkinud. Üks õpetaja sai enda kohta teada, et suudab jääda rahulikuks ega lähe enam tühja-tähja peale närvi. Teine kinnitas, et on õppinud kannatlikkust: enne vaeb ja mõtleb, siis teeb järeldused ja tegutseb.

Ja selliseid kogemusi tuli järjest ja järjest!

Kui inimesed eriolukorra lõppedes tööle tulid, tegin tänuringi ja kinkisin igaühele väikese orhidee. Lugesin just hiljuti psühholoog Tõnu Lehtsaare mõtteid: et suuta kannatlik olla, pead aktsepteerima ka kannatust. Tegelikult oleme aastaid liikunud selles suunas, et selle olukorraga hästi hakkama saada.

Milline on lasteaia tulevikku vaatav kogemus eriolukorrast?

Sisulise töö seisukohast: kuna eriolukorra tõttu tuli lapsevanemad kaasata lapse arengu hindamise mängu, leidsime, et seda tasub teha ka edaspidi. Nägime, et vanemad on pädevad ja huvitatud oma lapse arengu hindamises osalema.

Avaramas plaanis: töötajate jaoks on oluline hoida teadmist, et neil on endiselt olemas töökoht ja kollektiiv. Samamoodi on lastel tähtis teada, et sõbrad on alles ja neid on võimalus Zoomi kaudu näha ja nendega suhelda.

On teil mõni õppetund sügiseks kaasa võtta?

Kogesime, et info konkreetsus, täpsus ja kiirus on see, mis võtab segaduse maha. Mida kiiremini ja täpsemini info liigub, seda parem. Meil oli info edastamise süsteem juba varem paigas ja selle taha midagi ei jäänud.

Kord nädalas, reede lõuna paiku saadame lastevanematele meilitsi infokirja, kuhu koondame lõppeva ja järgmise nädala info, et vanemaid teadetega mitte üle ujutada. Vanematele selline lahendus meeldib.

Lasteaiad olid küll eriolukorra ajal avatud, kuid lasteaiaõpetajaid tuleb hoida: kui nad nakkuse saavad, ei ole lapsi kellegi hoolde jätta. Seepärast tahaks peredele südamele panna, et nad välismaalt tulles püsiksid kaks nädalat karantiinis ning kui on puutunud kokku nakatunuga, ei tooks last lasteaeda. See on vastastikuse lugupidamise ja usalduse küsimus.