Õpetaja olukord diktatuuri tingimustes

14. aug. 2020 Margit Korotkova õpetaja - Kommenteeri artiklit

Kiri eesti õpetajalt, kes soovib esimesel võimalusel Valgevenes ära käia

Scanpix

Õpetajad on diktatuuri hoidmisel suurepärane vahend – nende tagada on kasvatustöö koolis ja korralikke valimistulemusi tagama pidavad valimisjaoskonnad asuvad ka tavaliselt koolis.

„Kuidas olla diktaator ja kuidas olla õpetaja diktatuuri tingimustes?“ Kummalegi küsimusele head vastust ei ole, aga mõned tähelepanekud siiski. Valgevene sellesuvistest sündmustest on Eesti ajakirjandusse jõudnud peamiselt tänavaprotestid, millel on palju kaas- ja eellugusid.

Võitlus presidendi vastu, kelle jaoks olla president ei ole töö, vaid eluviis, on võtnud tuure üles juba käesolevast kevadest. Kuigi alguses hakkas kõik minema nagu tavaliselt. Kui keegi tahab hakata diktaatoriks, võib ta tõesti võtta eeskuju Lukašenkast, kes küll laseb toimuda valimistel, aga enne kõrvaldab kõik arvestatavad vastased. Näiteks vangi panna on hea mõte, põhjuse leiab alati. Ja mis eriti nutikas – saab ka tagantjärele tänitada, et näe, kurjategija läks poliitikasse, eks ta aimas, et kukub kinni, ja otsis võimalust olla pigem süümevang kui kurjategija.

Kuigi igal sündmusel on värvikaid nüansse, tegutseb Valgevene praegune riigipea üsna lihtsalt: loogika on nõrkadele, tugev ütleb ja teeb, mida tahab. Hea näide sellest on suhtumine koroonasse, mida küll polnud olemas, mis siis oli ravitav lõkkesuitsu ja traktorisõiduga, siis võideti see tähtsusetu asi suursündmusena, siis piirati epidemioloogilise olukorra pärast vaatlejate arvu valimisjaoskondades, aga samas planeeriti valimispäeva eelseid kontserte võimude toetuseks, vahepeal põdes president selle olematu asja aga ka ise läbi.

Diktatuuri tööriistad

Näiteks valimispäeva järgne internetiseisak olevat korraldatud välismaalt. Eelnevalt on aga kirglikult kirutud, kuidas välismaalt aetakse noori interneti kaudu segadusse ja ässitatakse võimu vastu üles. Kui aga Valgevenes internet praktiliselt kolmeks päevaks välja lülitati, teatas Lukašenka kõigutamatu rahuga, et seda tehti välismaalt.

Varem oli valgevenelaste seas norm mitte olla opositsioonimeelne, vaid lihtsalt apoliitiline. Sellistes oludes küll teati, et õpetajad esitavad koolides imelikke kiidulaule ja valimiskomisjonide liikmetena lähevad kaasa protokollidesse valede numbrite joonistamisega, aga see kõik oli nii tavaline, et ei väärinud mainimistki.

Majanduslik ja ideoloogiline ning ka ökoloogiline surutis rõhus küll aasta-aastalt tugevamalt, aga lisaks kõigele on valgevenelased väga head kannatajad. Sellest räägitakse anekdootegi. Näiteks, et rahvuslikuks monumendiks on pissiv poiss ja kui keegi küsib, miks ta ei pissi, vastatakse, et ta kannatab ära. Või et külla minnes leiavad sõbrad poodud valgevenelase, kes on aga elus ning sõprade imestuse peale ütleb, et alguses nöör soonis, aga kannatab ära.

Kui oleks valida, kus diktaator olla, siis saaks seda maad kohe kindlasti soovitada – nemad kannatavad mis tahes õuduse ilusti ära. Aga nüüd on läinud kannatusi paljuks isegi nii tublidele ärakannatajatele. Vana hea salaja kogunenud ning ükskord pahvatav vimm, täiesti uus koroona ja veel nipet-näpet – ning nüüd näib, et suur osa valgevenelastest on poliitikast huvitatud, nad tahavad valida ja tahavad, et nende hääl loeks.

Ehk oli õpetajate jaoks õnn, et juhtus olema suvevaheaeg, ehk oleks nad muidu pandud koolides kasvatustööd tegema ja riigitelevisiooni mängima. Õpetajad on diktatuuri hoidmisel suurepärane vahend – nende tagada on kasvatustöö koolis ja korralikke valimistulemusi tagama pidavad valimisjaoskonnad asuvad ka tavaliselt koolis. Nende poolehoidu ei pea ilmtingimata palgaga tagama, piisab, kui kõik muud tööd ümberringi on veel jubedamad – mehhaniseerimata.

Suvevaheajal toimunud sündmustes oli nende ainus nähtav ülesanne jälgida miitingutel osalejaid. Miitinguid oli tõesti palju, inimesed rääkisid väriseval häälel, kuidas enam ei jõua. Noored olid lihtsalt lootusrikkad. Oodatud muutuste käivitajana nähti valimisi, mitte taolisi nagu tavaliselt, vaid teistsuguseid, kus osaleksid ka eemaldatud kandidaadid ja hääli loetakse ausalt.

Varastavad tulevikku

Infoajastu pakub rahumeelseks võitluseks kindlasti võimalusi ja nende ülesleidmist ja väljatöötamist ei jätnud rahumeelsed valgevenelased juhuse hooleks. Ausate valimiste jaoks tehti tõesti kõik võimalik – üleskutsed, laulud, häkatonid, veebiplatvormid … Sest teadagi, valimissedeleid ei loe ju riigipea üksinda üle, seda teevad valimiskomisjonide liikmed. Valimiskomisjonidest päris paljud asuvad koolides ja valimisi viib päris tihti läbi koolipersonal. Keegi ei öelnud kuskil otse, et valimisvõltsimiste eest vastutavad õpetajad, vaid lihtsalt oiati, et need inimesed õpetavad lapsi.

“Kui teil on midagi töö juures virutada, siis saate seda teha. Selline süsteem on välja kujunenud, et palk on madal ja kui õnnestub midagi pihta panna, siis elad kuidagi ära. Kuidas õpetajad elavad? Milleks nad elavad? Nende palk pole ju ka teab mis. Mida nemad saavad varastada – kriiti, tahvlilt? Selgub, et nad varastavad palju rohkem. Nad, nagu ma aru saan, varastavad meie tulevikku. Kuidas nad varastavad? Hääli. Valimised on võltsitud, nad varastavad hääli, nad varastavad meie laste tulevikku.” rääkis oma Youtube’i kanalil selle avameelsuse eest arreteeritud traktorist.  Õpetajaid nimetas valimiskomisjonide liikmetena ka igavene president. Valimiste favoriidist opositsioonikandidaat ütles valimispäeval ajakirjanike piiramisrõngas: „Kutsun üles valimiskomisjonide liikmeid, palun lugege õigesti, lugege õigesti, teie olete ju õpetajad, teie õpetate meie lapsi. Kuigi ma saan aru, et seal ei ole eeskätt õpetajates asi, aga ma väga tahan, et valimised oleksid ausad.“

Loomulikult ei ole teemal õpetajad ja valimised mingeid otseseid käsitlusi ei võimude ega rahva poolelt. Vaid üks noor õpetaja kirjeldab protsessi seestpoolt eksiilväljaandes ja väidab, et esiteks palju ei maksta ja teiseks valdavat enamikku õpetajaid usaldatakse vaid kooli ette valmistama ja olema kinniste silmadega vaatlejad. Hääli „loevad“ ametnikud. Ametnikel on aga kindlasti kasulik korrumpeerunud süsteemi säilitada. Halba valgust heidab see niikuinii koolidele ja õpetajatele. Koledate asjade toimumise koht on ikkagi kool.

Õpetajate ja koolide jaoks tegi asja eriti piinlikuks see, et tänapäeval pildistatakse, filmitakse ja riputatakse kõik üles. Kui tullagi tagasi soovituste juurde, kuidas ja kus hakata diktaatoriks, pole infoajastusse jõudnud rahvas kohe kindlasti parim valik. Valgevenes on IT-sektor üsna heal tasemel, näiteks loodi platvorm täiendavaks häälte lugemiseks, kuhu pidi registreeruma oma isikliku telefoninumbriga, märkides ka valimisjaoskonna, ning kuhu pidi pärast valimispäeva üles laadima foto oma märgitud valimissedeli ja passiga. Nii koondab platvorm valimistulemused alternatiivselt. Oleneb muidugi, kui palju liitujaid on. Ja neid kogunes kõvasti üle miljoni, mis on laias laastus kuuendik valijaskonnast ning tublisti üle kümnendiku elanikkonnast. Teine mastaapne algatus oli koondatud info valimiskomisjonidest ja nende liikmetest. Kah äärmiselt ebamugav nähtus, kui keegi tahaks diktaator olla ja oma legitiimsust valimiste abil teeselda. Aga ka äärmiselt ebamugav õpetajate jaoks, igaüks võib oma jaoskonna või oma kunagises koolis asuva jaoskonna liikmed kergesti üles leida. Ja neid kõigile teada olevaid valimiskomisjonide liikmeid sunnitakse siis protokolle võltsima. Internetis levinud salvestises, kus linnaosavanem käib valimiskomisjoni veenmas, et see oma numbrid ära muudaks, ei ütle samuti keegi, et tema vastas on õpetajad. Küll aga reedavad seda vastuargumendid: „Kuidas vaadata inimestele silma. Kuidas vaadata lastele silma. Nad on meie õpilased.“ Lõpuks ütleb linnaosavanem endale kindlaks jäädes, et kuulas eriarvamuse ära, talle sellest piisab ja kui keegi veel seda kuuleks, siis tema küll ei oskaks edasisi arenguid ennustada.

Hea, kui vaatlejaid üldse koolimajadesse lasti, vahel vaatlesid nad binokliga eemalt. Taolised valimispettustest rääkivad ja kohati naljakadki materjalid levivad internetis, neid paljundatakse videoblogides, levitatakse sotsiaalmeedias. On omamoodi kahju nendest üle keskea naistest, kes riietuse, soengu, meelelaadi ja tehniliste oskuste poolest elavad eelmise sajandi kaheksakümnendate alguses ja naeruväärsete põhjendustega akrediteeritud vaatlejaid vaenavad. Ja kes niimoodi internetti üles riputatakse. Nagu osalejad sketšis. Ja igaühel on võimalik vaadata, kes on tema piirkonna või endise kooli valimiskomisjoni liikmed.

Valgevene vähemalt osaliselt õpetajatest mehitatud valimisjaoskonnad pani raskesse olukorda ka valimispäev ise. Õhtuks olid jaoskondadesse kogunenud tohutud järjekorrad, inimesed ootasid tunde. Ja mis seal enam kaotada, paljude valimisjaoskondade juurde jäädi tulemusi ootama. Kui riik ei viitsi enam korralikult valetadagi, on need, kes selle valetamisega kaasa peavad minema, seda võrra veel lollimas seisus.

Reputatsioon kaalukausil

Pikkade järjekordade tekkes süüdistati opositsiooni, kes oli niigi kuulutatud välismaalt juhitavateks nukkudeks. Just opositsioon olevat vannutanud inimesi minema valima teisel poolel päevast. Mis on absoluutselt tõsi – igal miitingul rõhutati mitte osalema eelhääletusel, mida on kõige mugavam võltsimiseks kasutada, ning valima minema soovitatavalt teisel poolel päevast, ilmselt tuvastamaks võimalikult palju juhtumeid, kus kellegi eest on juba hääletamas käidud. Samas teatati eelhääletusel osalenuteks rekordilised üle 41 protsendi, mida keegi eriti ei uskunud ja mis samas iseenesest oleks pidanud tähendama väikest koormust jaoskondadele.

Neid, kes kuulasid opositsiooni nõuannet eelhääletamist vältida ja päeva teisel poolel valima minema, poleks pidanud eriti palju olema, kui Lukašenka poolt peaks kehtima ametlikud 80 toetusprotsenti. Ei kujuta ette, kui palju õpetajate autoriteeti selline tuim valetamine maksma läheb. Valimispäeval oodati iroonilise põnevusega tulemusi, kus osavõtuprotsent ületab saja, sest suurele eelhääletusel osalenute protsendile lisandus veel valimispäeva reaalne väga kõrge valimisaktiivsus. Millega siis kohapeal pidi ikkagi hakkama saama valimisjaoskond, kus ühes olid isegi sedelid otsa saanud – vassimise, järjekordade, ühiskondliku survega.

Keskvalimiskomisjoni välja kuulutatud valimistulemustes jäid inimeste häältest järele vaid pilpad. Valimissedelite, protokollide ja valimisjaoskondadega trikitamist oli täis terve internet. Sest nüüd on kõik huvitatud poliitikast. Ka varasematel aastatel on Valgevenes olnud proteste ja protestimeeleolusid. Midagi on sel aastal aga kindlasti teisiti. Tsiteerides Svetlana Tsihhanovskajat valimisjärgsel hommikul: „Me oleme juba võitnud, sest me oleme võitnud oma hirmu, me oleme võitnud oma apoliitilisuse, me oleme võitnud apaatia ja ükskõiksuse.“

Mida rohkem oli materjali internetis, seda vähem usuti Lukašenka kaheksakümmet protsenti … ja ehk ka õpetajaid. Et praeguste tänavaprotestide ajal ei näita kõik näpuga õpetajate poole, näikse tulevat pigem sellest, et kõigi pilgud on pööratud tulevikku. Või on erakordse miilitsaterrori ajal väga palju muret olevikuga. Kui aga meenutatakse, kuidas vägivald tänavatele jõudis, mainitakse ka õpetajaid.

„Mis on teie eesmärk, mida te siin teete?“ küsib reporter arestimaja juurde lähedasi otsima kogunenud rahvamassis järjekordselt küsitletavalt. „No kuidas, kaks eesmärki,“ vastab see, „esimene eesmärk on kõige tähtsam, meil kadus sõber ära, kümnendast kuupäevast ei ole enam levis, helistasime miilitsasse, saime teada, et kinni peetud, edasi tulime siia /…/ ja väljendada solidaarsust nende inimestega, kes siin on.“ Siis mees otsib sõnu: „… eeskätt kõik õpetajad, et nad saaksid aru, et vaadata neile silma, et teie provotseerisite kogu selle korratuse, mitte OMON, vaid just nimelt teie. Õpetajate kohta tahan veel öelda, et vanaisa oli direktor peale sõda, vanaema õppealajuhataja, nad olid meile alati eeskujuks. See, mis toimub, ja see, mida teevad meie õpetajad, see on lihtsalt piinlik.“

Keegi ei tea täpselt, kui suur oli õpetajate roll valijate häälte varastamisel. „Häbi komisjoni liikmetele!“ kirjutasid Minski gümnaasiumiõpilased ja viisid koolimaja sissekäigule oma õpetajatelt saadud diplomid, tänukirjad ja medalid. „Meile ei ole vaja teie tänu, parem andke meile tagasi meie hääled,“ on kirjutatud järjekordsele loosungile koolimaja ees.

Minski tänavaprotestidega seoses toimuva vägivalla ulatusest saame me ilmselt alles hiljem mingigi pildi. Laialiajamise asemel paistab olevat taktika hirmutada võimalikult paljude inimeste viimisega kinnipidamisasutustesse. See hirmutamine näikse andvat vastupidist efekti, muuhulgas astuvad avalikult välja eri elualade esindajad – näitlejad, arstid jne. Õpetajate ühisavalduse koostajalt küsiti kohe: „Teeme kohe selgeks, kas need, kes kirjutasid selle pöördumise, ja need, kes võltsisid hääli valimiste ajal, on ühed ja samad inimesed või erinevad inimesed?“ Õpetajate esindaja vastab pikalt, kuidas kõik komisjonides ei ole õpetajad, küll aga osaleb valimisvõltsimistes piisavalt suur osa õpetajaid selleks, et kõigile jäädavalt varju heita.

Lisab, et väga suur osa nendest, kes valimispettuse läbiviimises osalesid, püüdsid teha kõik, mis suutsid, nutmise ja hüsteeriani keelduti alla kirjutamast. Õpetajate esindaja kinnitab, et praktiliselt kõik valimisjaoskonnad asuvad koolides ja paljuski on komisjonide esimehed just direktorid. Avaldus on tema sõnutsi koostatud andmaks võimalust avaldada oma seisukoht südametunnistusega õpetajatel, kes muretsevad õpetajate reputatsiooni pärast.

„On hakanud toimuma hirmsad asjad, noh, kuidas nüüd piinamistega võrreldes öelda, et hirmsad“, on saanud juba normiks tunnistada massilisi piinamisi kinnipidamisasutustes, „aga lapsevanemate ja kooli suhted on rasked. Lapsevanemad on valmistuvad massiliselt võtma lapsi individuaalsele õppele, keelduvad viimast lapsi 1. septembril kooli, sest ei suuda toimunut komisjonile andestada.“

Keegi ei tea täpselt õpetajate rolli ja kannatusi veerand sajandit kestnud ühemehevõimus ega ka seda, milline on praegu õpetajate meeleseisund ja kuvand ning milliseks see kujuneb.

Saame ehk  jälgida, kuidas hakkab kulgema  õpetajate käekäik riigis, mis diktatuurist ja selle tagajärgedest vabaneda püüab. Ja kindlasti tuleb jälgida, et me ise vaikselt millessegi sellisesse ei libise. Oht on alati ja kõigil. Ning siis on ühed, kes eesliinil, õpetajad miitingutel, valimisjaoskondades, koolitunnis. Pole ju antud artikkelgi kirjutatud selleks, et anda täpsemat ülevaadet olukorrast Valgevenes. Ammugi  pole see kirjutatud mõttega jagada näpunäiteid, kuidas hakata diktaatoriks või suuta olla õpetaja isevalitsejaga riigis. Artikli tagamõte on, et diktatuuri libisemist tuleb iga hinna eest vältida. Ja õpetajaskonnal on selleks lisaks kõigele ka paar head päris oma põhjust. Kes sellest aru sai ‒ dziakuj vialiki.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!