Röövikust liblikaks ehk Milline võiks olla uus kaasav haridus?

Sadade teadusuuringutega on välja selgitud, et igal inimesel on kolm põhilist psühholoogilist vajadust ehk heaolu jaoks vajalikku tingimust.

1. Autonoomiavajadus – tunne, et ta toimib sisemisest motivatsioonist, st tegevused on talle huvitavad. Selle vajaduse rahuldamise eeldused on kaks järgmist.

2. Kompetentsusvajadus – tunne, et ta saab ülesannetega hakkama. Seda mõjutab võrdlus teistega ning tagasiside ja tunnustus.

3. Kuuluvusvajadus ehk head ja turvalised suhted kaaslastega.

Nii paradoksaalne kui see ka pole, on just erivajadustega lastel kaasavas hariduses, hoolimata õpetajate ja tugispetsialistide suurtest pingutustest, väga raske kogeda peamiste psühholoogiliste vajaduste rahuldatust. Kui lapsel on õppides raske ja ta tunneb end teistega võrreldes saamatuma ja rumalamana, on tal võimatu tunda end kompetentsena.

Laps ei pruugi õpitavast teemast aru saada, kuid üldjuhul saab ta aru, kui ta ei saa aru. Me ei saa lõplikult kaotada ära grupis inimloomusele omast enda võimete võrdlemist kaaslastega.

OECD 2017 PISA õpilaste heaolu-uuring näitas, et akadeemilise soorituse, kuuluvustunde ja subjektiivse heaolu vahel on statistiliselt oluline seos. PISA tulemustest teame ka, et koolikiusamine on probleem, mida kaasav haridus pole suutnud välja juurida. Erivajadusega laps võib olla nii kiusatav kui ka kiusaja.

On kindel, et autonoomiatunne ja koolirõõm saab õpilasel ilmneda vaid juhul, kui õpikeskkond talle sobib. Õpilane saab kogeda sisemist motivatsiooni, kui ta kogeb kompetentsustunnet, mõistmist ja aktsepteerimist, kui ta tunneb, et ta kuulub sellesse keskkonda, kus ta õpib.

Kui õpilane ei koge piisavalt eduelamust, ei saa küllalt tunnustust ning tema suhted kaaslastega pole head, siis pole ka võimalik, et tal oleks selles rühmas või klassis hea olla ning ta kogeks sisemist motivatsiooni ja tahaks õppida.

Et meie haridussüsteem on kaasav ja samas rühmas või klassis õpib koos väga mitmesuguste võimete ja vajadustega lapsi, tuleb lisaks üldinimlikele vajadustele arvestada, et õpilastel võib esineda ka lausa vastuolulisi vajadusi. On lapsi, kellele koostöö tõesti ei sobi, kes soovivad õppida üksi, vaikuses, väikeses grupis või üks ühele õppes oma õpetajaga. Need lapsed soovivad õppida omas tempos ja jõukohasel viisil.

Meie hulgas on nii nüüd kui ka tulevikus inimesi, kellele sobib lihtne töö, ja ka neil on õigus olla õnnelik. Neil õpilastel peab olema õigus olla need, kes nad on, survestamata neid olema keegi teine.

Abivajava lapse vanemal lasub otsustamiskoorem

Praegu on lapsevanemal õigus ja kohustus otsustada oma lapsele sobiva õpikeskkonna üle. Loogiliselt võttes on see õigustatud seni, kuni õpilasel koolis probleeme ei ole ja laps tunneb end hästi. Meie haridussüsteemis on aga tõsine probleem see, et koolil on isegi nõustamiskomisjoniga koostöös keelatud lapsevanema loata abivajavale lapsele lihtsustatud õppekava pakkuda või last antud klassist või koolist mujale klassi või kooli suunata.

Mõelgem, kui suur on kiiresti areneva tehnoloogiaühiskonna alateadlik surve olla edukas ning hea kohaneja ja suhtleja. Lapsevanematel on väga raske aktsepteerida olukorda, kus tema laps vajab teistest erinevaid õppetingimusi, lihtsamat õppekava või talle sobib paremini mõni teine rühm, klass või haridusasutus. Vanemad kardavad, et nendel lapsele pannakse silt – „erivajadusega“.

Muutusevajaduse tunnistamine ja sellega leppimine võib võtta vanematel aastaid, kuid see tähendab, et nende lapsed on aastaid õnnetud ning ka nende õpetajad ja kaasõpilased kannatavad. Kui lapsel on koolis väga halb, teeb ta sageli põrgulikult halvaks ka teiste olemise. Kuna lastel on kriitilise arengu perioodid, võib nende arengus olla hiljem juba liiga hilja olnut heastada.

Mõtleks loovalt!

Kui seadus ei piiraks meid – kui me ei piiraks end ise mõttega, et vanem peab otsustama ja me peame kindlasti siin ja praegu kohandama erivajadusega lapsele keskkonna sobivaks, isegi siis, kui see on ebamõistlikult energiamahukas ja kulukas ning tegelikult teostamatu, vaid otsiksime lapsele sobivat keskkonda, suhtudes loovalt, võiksime leida haridusmaailmast mitmesuguseid võimalusi.

Meie haridussüsteemis on väga erinevaid haridusasutusi. „Pilt on seinast seina, üldistusi, mida sobiks kõigi (või vähemalt enamiku) eesti koolide kohta, on raske leida. /…/ Ajad on muutunud, järgmine sihiseadmiste laine võiks olla diferentseeritum ning koolide isikupära rõhutav, seda lausa kujundama innustav.“ (M. Heidmets, ÕpLeht 21.02.2020)

Ehk ei peaks mõtlema vaid kriteeriumites: tavakool ja erikool, tava- ja eriklass, erivajadusega laps ja tavaline õpilane. Mõtleks lastele ja nende vajadustele ning ka õpetajate vajadustele. Kui me saaks otsida probleemile lahendust laiemalt kui vaid see üks klass ja kool, kus laps praegu õpib, päästaksime paljud lapsed hirmsast kooliajast ja õpetajad klienditeenidaja staatusest, kes peavad teenindama kliendi nõudmisel neid tasuta (kohandades iga päev õppematerjale, meetodeid, hindamist jne).

Õpilastel peaks olema võimalus õppida oma huvidele, võimetele ja vajadustele võimalikult hästi vastavas keskkonnas. Sest veel kord – õpilane saab kogeda autonoomiatunnet ja subjektiivset heaolu vaid siis, kui õpitav materjal on talle huvitav ja jõukohane. Pole raske ette kujutada, kui halvasti võib end tunda näiteks tõeliselt humanitaarhuviline laps reaalkoolis, keskmiste võimetega õpilane eliitkoolis või ahistava võõrasisaga laps kodulähedases koolis, kui vanemad seda siiski tahavad. Nad pole seepärast erivajadustega lapsed, kuid neist võivad saada erivajadustega õpilased.

Kaasava hariduse seadused vajavad muutmist

Praegused seadused ei arvesta lapse, õppegrupi ja organisatsiooni vajadustega, vaid ühe vanema soovide ja nõudmistega. Uue kaasava hariduse seadused peaksid aitama kaasa kiirele õpilase vajadustele vastava õpikeskkonna loomisele. Ka distantsõpe ja üha kaootilisemaks muutuv maailm tõstab päevakorrale kaasava hariduse seadustega seotud probleemid.

Tartu ülikooli haridusinnovatsiooni magistrandid Kupper, Õun, Tatomir, Simso (2020) ütlesid väga tabavalt, et kaasav haridus peab arenema. Sarnaselt magistrantidega leian, et ministeerium võiks kaasata teoreetikuid ja praktikutest võrgustikuliikmeid, et mõelda, millised võiksid olla kaasava hariduse uus arenguetapp ja seadused, mis selle sündi toetaks. Kuna areng tähendab kvalitatiivset muutust, siis ülekantud tähenduses võiks kaasava hariduse röövikust saada liblikas.