Sigadest, pärlitest ja autoriteedikriisist hariduses
Lugedes Hannah Arendti suurepärast raamatut „Mineviku ja tuleviku vahel“, ärgitas mind andragoogika üliõpilasena sulge haarama tema üsnagi üllatav etteheide täiskasvanute hariduse pakkujate suunas. Arendt kirjutab oma essees „Kriisist hariduse vallas“, et igaüks, kes tahab harida täiskasvanuid, tahab tegelikult nende järele valvata ning neid poliitiliselt tegutsemast takistada.
Samuti ütleb Arendt otsesõnu välja, et täiskasvanut ei saa harida. See avaldus pani mind sügavamalt mõtlema täiskasvanuhariduse missiooni ja eesmärkide üle: kas ajan siis andragoogiks õppides tühja tuult taga või sepitsen hoopis kurje plaane pahaaimamatute õppijate vastu?
Tung tähenduslikkuse poole
Mida võis Arendt nende sõnadega silmas pidada? Jättes mõtte täiskasvanud õppija järele valvamisest praegu kõrvale, võib peaaegu et nõustuda väitega, et täiskasvanut ei saa (vastu tema tahtmist) harida. Saab vaid toetada tema õppimist. Täiskasvanud õppija on nagu eksootiline liblikas, keda ei saa enda juurde tulema sundida ega meelitada. Saab tema jaoks olemas olla, kui ta ise tahab tulla, ja saab kosida tema soovi midagi õppida.
Küllap oleme kõik juba tüdimuseni kuulnud juttu sellest, kuidas muutunud ja üha kiirenevas tempos muutuv maailm nõuab ka inimeselt võimekust muutustega toime tulla. Ehkki paljukorratud, on see siiski tõsi. Muutustele sunnib meid ka üha ähvardavam ökoloogiline ja sotsiaalne kriis.
Täiskasvanut ajendab õppima tunne, et tal on midagi puudu, midagi pidurdab tema edenemist, ahendab võimalusi tööturul või isiklikus elus. Nagu pärlikarp, kes hakkab haigettegevat liivatera kiht kihi haaval katma, kuni sellest saab kaunis pärl, hakkab inimene uut õppides oma ellu lisama tähendust ja ilu. Kantiaanlikule arenguvajadusele ja -kohustusele lisandub tung tähenduslikkuse poole.
Vastutus maailma ees
Huvipakkuv on ka see, mida Arendt kirjutab autoriteedikriisi kohta hariduses. Uusaegse maailma probleemina näeb ta asjaolu, et haridus peab juba oma loomult toetuma autoriteedile ja traditsioonile, seda maailmas, kus nii autoriteet kui traditsioon on katkenud. Arendt osutab, et ehkki autoriteet nõuab kuulekust, viitab igasugune jõu rakendamine autoriteedi läbikukkumisele, seda ka hariduses. Mommseni sõnastuses on autoriteet enam kui nõuanne ja vähem kui käsk; nõuanne, mida on raske ignoreerida.
Arendti sõnul esineb hariduses autoriteet vastutusena maailma ees ja tugineb sellele. „Hariduse valdkond on see koht, kus me otsustame, kas armastame maailma piisavalt, et selle eest vastutada,“ ütleb ta.
Autoriteet on traditsiooniliselt põhinenud mudelil, mis on omane suhtele täiskasvanu ja lapse vahel ja põhineb täiskasvanu absoluutsel üleolekul lapsest. Täiskasvanute vahel on aga selline mudel kohatu ning on endaga kaasa toonud maailmast võõrdumise. Selge seose tõmbab Arendt nüüdisaegse maailma autoriteedikriisi ja tekkinud massiühiskonna vahel.
Massiinimese tunnusjooned: üksildane, kergesti erutuv, tarbimiskalduvusega, enesekeskne ja maailmast võõrandunud. Massiühiskond tahab meelelahutust, mitte kultuuri. „Kultuur seondub objektidega ja on maailmanähtus, meelelahutus seondub inimestega ja on elunähtus. Objekt on kultuuriline määral, mil ta suudab vastu pidada; objekti vastupidavus on objekti funktsionaalsuse otsene vastand,“ ütleb Arendt.
Meelelahutuseks loodud tooted viidavad aega ja on nagu teisedki tarbekaubad mõeldud lõpuni ärakasutamiseks, neil puudub võime jääda kestma. Massiühiskonnast meil pääsu pole, küll aga on meil valida, kuidas elame selles oma elu: kas tühjalt meelt lahutades, kiiresti kõike ära tarbides ja kärss maas viimast võttes või pärlina oma elu tähenduslikkuse kihte kasvatades.
Kolleegid!
Üksteise mõistmisel on väga tähtis osa MÕISTETEL. Täiskasvanu KASVATAMINE on tõesti peaaegu võimatu, täiskasvanu juures peame rääkima eelkõige ENESEkasvatusest. Nagu tänapäeval laiemalt levinud, tundis ka Arendt ilmselt vähe arengupsühholoogiat. Et kasvatuses on aeg enne murdeiga erilise tähtsusega, seda ei mõista isegi paljud meie tänased kasvatusteadlased.
ÕPETADA on täiskasvanut võimalik vaid tema ENDA soovil. Täiskasvanu puhul on valdav just ÕPPIMINE. Küll võib inimest sel teel nn koolitaja õigele teeotsale aidata…
Lapse (kuni 12-13. eluaastani) ja täiskasvanu õpetamine (kasvatusest rääkimata) on täiesti ERINEVAD asjad – meil kahjuks kõrvale heidetud teaduspõhine tõde.
Aga HARIDUS – ???