Tahan. Suudan. Teen

28. aug. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - Tahan. Suudan. Teen kommenteerimine on välja lülitatud
Vändra gümnaasiumi viienda klassi lapsed uurisid distantsõppe ajal iseseisvalt neid huvitavaid teemasid ja said suurepäraselt enesejuhtimisega hakkama. Andra Sherilynil valmis näiteks karantiiniaja kokaraamat, mille leiab leheküljelt https://karantiiniajakokaraamat.weebly.com/.

4. ja 5. novembril toimub ERM-is esimene suur ettevõtlus-, ettevõtliku ja karjääriõppe konverents, mille keskmes on ennastjuhtiva ja väärtust loova noore kujundamine. Konverentsi eelhäälestuseks pakume teemakohaseid mõtisklusi ja soovitusi, kuidas igaüks saab hea enesejuhi kasvamisele kaasa aidata.


Erika Veide, haridus- ja noorteameti üldhariduse ettevõtlusõppe koordinaator:

Ühel õhtul tulid sõbrad lastega külla. Mu kuuene poeg ja tema sama vana sõbranna kadusid mängutuppa. Ühel hetkel tuli tüdruk oma emale teatama uudist: „Ma mängisin lastetoas trummi ja mul tuli kõik esimese korraga välja. Saan aru, et peaksin nüüd trumme õppima hakkama, aga ma ei taha!“ Ennastjuhtiv õppija, kes võtab initsiatiivi, määratleb vajadused, valib ja rakendab strateegiad ja hindab ise tulemusi – kuidas selliseks saada, või on ta äkki sisimas juba olemas?

Mugav on mõelda õpetajast kui vastutajast, aga õpetajad vahetuvad, kuid õppija jääb. Mäletan, kuidas minust sai õpetaja – püüdsin seletada põhikooli klassikaaslastele vene keelt, sest see oli minu tugevus. Klassiõde õpetas matemaatikat. Elus ei ole alati nii, et üks on õpetaja ja teine õppija, vaid ühel hetkel olen õppija ja teisel õpetaja. Üha enam mõistan ja tunnetan, et need asjad käivad käsikäes. Ega need õpetajad muidu nii targad olekski, kui neil ei oleks olnud võimalust õpetada!

Aga kui kogu haridustee olen suunatud ja juhitud, keegi vastutab ja kontrollib lasteaiast gümnaasiumi või kutsekoolini ning alles tööl avastan, et tööandja ei uuri ega kontrolli mu teadmisi, vaid teda huvitab sooritus? Kui ma ei ole harjunud haarama initsiatiivi, määratlema vajadusi, valima ning rakendama strateegiaid ning hindama tulemust, siis olen ise õnnetu ja tööandja on kimbatuses. Sealt tulevadki jutud helbekestest, kes oleks nagu iseseisvad, kuid samas on suured käsutäitjad.

Usun, et ennastjuhtiv õppija on meis olemas, kuid teda on kerge panna sõltuvusse. Kui oleme väsinud, siis magame. Uni võib saada häiritud ja enam ei piisa uinumiseks väsimusest. Kõige lihtsam on võtta unerohtu, kuid pärast pikemat tarvitamist on tohutu raske rohuta taas ise und leida ja ei tundugi enam loomulik väsinuna magama jääda. Nii kasutab ka iga kasvav õppija, kes kord tajub, et vastutus ja kontroll, valikud ja initsiatiiv võib tulla väljastpoolt, seda mugavust, jääb tihti lõksu ning kui ta saab veel kamandava abikaasa ja ülemuse, polegi tal vaja mugavustsoonist välja tulla.

Heidi Uustalu, „Ettevõtliku kooli“ arendusjuht:

Jagan Mati Heidmetsa seisukohta, et kool on inimeseks kasvamise koht, mitte teadmiste edastamise masin, ja seetõttu on oluline, et oleks ja püsiks aineteadmiste ning üldpädevuste tasakaal.

Tasakaalu püütakse saavutada mitmel moel, aga kõige olulisem on, et kool ei oleks vaid soorituskeskne ja peatähelepanu ei kuuluks teemade läbimisele, kõige ära õpetamisele. Päriselus ei loe raamatutarkus, vaid see, kui iseseisev, tegutsemisaldis ja hakkaja sa oled – neid omadusi läheb vaja nii peaprokuröril, ettevõtjal kui ka emal.

Et see nii oleks, peab õppimine olema lapse jaoks ettevalmistus elueksamiks, mitte eksamite eluks. See tähendab, et õppimine on eakohane, parajalt pingutust nõudev, eluline ning juhendatud pidev teekond paremaks, osavamaks, targemaks saamisel. Seda põhimõtet on ettevõtlikud koolid püüdnud rakendada aastast 2006.

Missugune see siis on? Ja mis imeloom see ennastjuhtiv õppija on ning kuidas ta selliseks kasvab? Mõned kogemusel põhinevad mõtted, kuidas koolis hea enesejuhi kasvamisele kaasa aidata.

  • Rohkem keskendumist põhiküsimusele: missugust inimest me vajame – milliseid teadmisi, oskusi, hoiakuid on selleks vaja ning ja kuidas teda õpetada ja kasvatada, et see nii ka läheks?
  • Ära tee lapse eest ära seda, mida ta on võimeline ise tegema. Luba pusida, katsetada, eksida, kaaluda. Sekku, kui teisiti enam ei saa. Õppimine peaks toimuma nagu siis, kui laps käima õpib – toetades, innustades, julgustades.
  • Rohkem pikaajalisi ja koostöiseid elulisi ülesandeid. Õpitakse igal pool, mitte vaid klassiruumis, vaja on huvitatud õppijat. Õppija vajab tagasisidet, mitte nii väga numbrit. Oluline on õpetada tagasisidet andma ja ka vastu võtma ning enda sooritust hindama. Abiks on hindamismudelid.
  • Testimine (sh enesetestimine) ei ole saatanast, see on võimalus leida üles vead, saada tagasisidet, mida peab muutma, et õppimine oleks tõhusam.
  • Valikute võimaldamine, sest kuidas muidu vastutamist õppida, kui ise otsustamises kaasa rääkida ei saa.
  • Veel võtmesõnu: usaldus, kohanemisvõime, head suhted ja, last but not least, eeskuju – inimeste mõjutamise ainus viis.

Võimalusi on palju, aga eelkõige on vaja mõtteviisi muutust: kas läbida õppekava või arendada õppijat.

Kersti Kivirüüt, haridus- ja noorteameti üldhariduse sotsiaalaine valdkonna ja karjääriõppe peaspetsialist:

Ennastjuhtiva ja väärtust loova õppija selja taga on ennastjuhtiv ja väärtust loov õpetaja.

Hoiakutest tõstan esile suhtumise õpetaja rolli. On oluline, et tundi ette valmistades on silme ees, mida teevad õpilased, aga mitte õpetaja. Miks see nihe on oluline? Õppijakeskne planeerimine tõstab teravamalt fookusesse õppija teadmiste, oskuste, hoiakute kujunemise ning esitab suuremaid väljakutseid õpetaja metodoloogilisele pagasile. Isejuhtiva ja väärtust loova inimese kujundamisel on õpetaja õpikeskkonna looja ning toetab õppijat õpikogemuse lahtimõtestamisel.

Teine väga oluline hoiak on tingimusteta hoolimine ja õpilastest lugupidamine. Isegi kui teise poole hoiak on üdini hoolimatu ja lugupidamatu. Isiklik vimm ei ole hea nõuandja ning teise käitumist saab muuta vaid iseenda hoiakuid muutes. Et kõige tõhusam kaitsekiht isikliku haavatasaamise vastu on professionaalsus, võib oskuste pikast nimekirjast olulisematena nimetada suhtlusoskuste, eriti peegeldustehnikate valdamise.

Keskkonnas, kus õppijal on aktiivne ning õpetajal juhendav-toetav roll, on väga oluline jätta aega ning ruumi õpikogemuse analüüsiks. Maksimaalse efekti saavutamiseks tuleb õpetajal mängu panna kogu oma sotsiaalsete oskuste raskekahurvägi (märkamine, kuulamine, õigete küsimuste esitamine, turvalise ja sõbraliku õhustiku loomine). Asjatundlike oskuste taga on loomulikult tõenduspõhised teadmised. Et õpetada kellegi teise koostatud materjali, ei ole vaja kõrgharidust. Ennastjuhtiva ja väärtust loova inimese kujundamine eeldab õpetajalt väga häid teadmisi inimese füüsilisest, vaimsest ja emotsionaalsest kujunemisest.

Loomulikult vajab õpetaja selles vastutusrikkas töös palju tuge. Programm „Edu ja tegu“ pakubki ettevõtlus- ja karjääriõppe koolitusi, materjale ja võrgustikuüritusi. Hoidke kodulehel https://ettevotlusope.edu.ee/ silm peal!

Silja Enok, Vändra gümnaasiumi õpetaja:

Ennastjuhtiv noor on iseseisev ja arenev isiksus, kes iseenda ja oma ülesannetega toime tuleb. Ettevõtlik. Kõige lihtsam on teda tutvustada näite varal.

Distantsõpe tõi ettevõtlike õpilaste võimed hästi esile. Minu õpilastel oli võimalus uurida teemasid, mis neid huvitasid. Eesmärk oli õppida, kuidas teadmisi ja oskusi kasutades iseseisvalt uurimisküsimus püstitada, vastused leida ja teema huvitavalt kaaslastele esitada. Iga õpilane kogus materjali töölehele, kus õpetaja sai jooksvalt tagasisidet anda ja küsimustele vastata. Kaaslastele esitleti tööd oma isikliku õpimapi osana või iseseisva veebilehena Weebly keskkonnas.

Karantiiniaja tegevused jõudsid huviorbiiti Ramoni, Kritti ja Andra Sherilyni töödes. Selgus, et enamik tubaseid tegevusi oli seotud puhtuse pidamise või toidutegemisega. Janely huvitus, millest oleneb gerbera õieilu, Joosep valgustas lammaste poegimise, Karoli koerakasvatuse teemat. Säsilit ja Timmut huvitasid tsunamid ja tornaadod.

Kendra leidis kokandusest kümnendmurde, lühendeid, võõrkeeli, loodusõpetust, kunsti, kodundust, tervislikke eluviise ja liikumist. Jalgrattasõit  ja fotograafiahuvi olid abiks Ralf-Marcusele, kes vormistas tööks looduspildid. Ragnar ja Adeele koostasid reisijuhid Saaremaale ja Kuremäele.

Marii sai vanaema koolimälestustest teada, et 1950-ndatel polnud töövahendite seas suurt midagi peale kriidi ja isikliku tahvlikese ning valdav osa õpitust tuli meelde jätta. Kätriin sai teada, et vanaema alustas oma esimese võõrkeele õpinguid 71 aastat tagasi ja õpitu on senini meeles. Mia tutvustas distantsõppe ajal digikeskkondade kasutamise isiklikku kogemust.

Ennastjuhtiv ja väärtusi loov noor on iga päev meie kõrval. Ta tunneb huvi enda, perekonna, koduümbruse ja riigi vastu. Juba vanarahvas arvas, et mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas!

Kristi Luik, Rapla täiskasvanute gümnaasiumi õpetaja:

On vajadus mõelda loovalt ning ise midagi algatada, sest pidevalt on ootus, et keegi teeb sinu eest asjad ära või annab kätte valmismudelid, kartus eksida on väga suur. Ometi on eksimine loomulik ja selle kaudu õpitakse. Tunnustamine ja positiivne lähenemine on tähtis igas vanuses inimesele, samuti ühised arutelud, et teha vajalikud järeldused. Õpetaja on õppijale kaasteeline ja toetaja, mitte karm kohtumõistja. Kõigis õppeainetes tuleks anda loovaid elulisi ülesandeid, mis paneksid mõtlema, soosiksid koostööd ehk suhtlemist, probleemidele lahenduste leidmist ja tulemuse eest ka vastutamist. Õppeainete lõiming ja õpetajate koostöö on tähtsad. Iga õppur on erinev, seega personaalne õpitee ja lähenemine äärmiselt oluline.

Kui neid lihtsaid tõdesid järgida, pole siin midagi keerulist.

Jane Mägi, Kuressaare ametikooli juhtõpetaja:

Ennastjuhtiv väärtust loov inimene võiks olla ideaalpilt ja inspireeriv eesmärk iga õpetaja jaoks. Iseseisev ja vastutustundlik ühiskonnaliige, kes loob oma tegevusega uut väärtust sotsiaalses, kultuurilises või majanduslikus tähenduses, on ju suurepärane siht õppimisele ja õpetamisele. Tõenäoliselt ei kahtlegi selles keegi. Pigem on küsimus, kuidas seda saavutada ja õpetajatena sellesse panustada.

Viimasel ajal jõudsalt esile kerkinud disainmõtlemise põhimõtted võiks olla abiks ka koolis. Mis oleks, kui kõige muu hästi olulise kõrval võtaks disainmõtlemise ja väärtuspakkumise põhimõtted kasutusele õppeprotsessi loomisel ja läbiviimisel, mõtestaksime põhjalikult, mida ja miks teeme, kelle jaoks ja millist väärtust igas tunnis ja tegevuses pakume?


Ettevõtlusõppe programmi „Edu ja tegu“ toetab Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfond.