Teadlased pandeemia ajal ehk Kuidas me konverentsi pidasime

Teadlase töö üks tähtsamaid osi on teatavasti oma uurimistulemuste publitseerimine ehk teadusartiklite kirjutamine ja avaldamine. See kipub olema aeganõudev protsess. Tihtipeale on kiirem oma ideid levitada teaduskonverentsidel, kus võib kuulda kõige värskemaid teadusuudiseid. Nii on rahvusvahelised konverentsid lahutamatu osa teadlaskarjäärist. Mis saab aga siis, kui pandeemia on kogu maailmas lennuliikluse seisanud? Õnneks on olemas internet!

6.‒9. juulini toimus Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi ning rahvusvahelise inseneeriaorganisatsiooni IEEE ühisel korraldusel rahvusvaheline haridustehnoloogia konverents ICALT2020, millest võttis osa ligi paarsada teadlast ja praktikut üle kogu maailma. Tartus toimuma kavandatud üritus leidis pandeemiapiirangute tõttu aset veebi vahendusel videokonverentsina, nii et Taaralinnas kogunes vaid korraldustiim ja tehniline tugi. Rahvusvahelise meeskonna jaoks oli paras proovikivi panna programm kokku nõnda, et ükski ettekandja ei peaks oma ajavööndis lausa südaööl kaamera ette istuma. Nimelt on juba kahekümnendat korda toimunud konverentsil alati palju osalejaid lisaks Euroopale ka Aasiast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast.

Ettekannete ja diskussioonide teemad olid väga mitmekesised; märksõnadest jäid enim kõlama liitreaalsus, keeleõppeäpid, õpimängud, üldoskuste arendamine, avatud veebikursused, õpianalüütika ja robootika. Distantsõppe ajastul on need teemad kuumemad kui kunagi varem. Järgnevalt anname põgusa ülevaate kolmest peaettekandest.

Kharagpuri tehnoloogiainstituudi dotsent Kaushal Kumar Bhagat ja Põhja-Texase ülikooli professor Mike Spector käsitlesid oma ühises ettekandes õpilaste kriitilise mõtlemise arendamist koolis ning tehnoloogilisi lahendusi, mis võiksid seda toetada. Nad tutvustasid neljamõõtmelist (võime, kalduvus, tase, aeg) kriitilise mõtlemise mudelit ning näitasid, kuidas toorandmetest luuakse info ja sellest omakorda metainfo, mille baasilt tekib teadmine kui võime rakendada ja luua reegleid. Eksijäreldused „ma ei kujuta ette ühtki muud seletust, järelikult see on nii“ on aga kiired tekkima. Keerukatest nähtustest teadmiste omandamine ongi pikk ja keeruline teekond, mida õppetöös toetab uurimuslik lähenemine: märka midagi üllatavat ja ebatavalist, uuri asjaolusid ja sõnasta esialgne seletus, kogu tõendeid ja prognoosi tulemust, erista korrelatsiooni ja kausaalsust, selgita põhjusi teistele, märka vastuolusid, märka sõnastamata eeldusi ja kallutatust, kaalu eri vaatepunkte, seira ja vajadusel muuda järeldusi vastavalt uutele tõenditele.

Päriselu sarnaseid uurimuslikke õpikogemusi võimaldavad klassiruumi tuua digitehnoloogiad ja mängud. Autorid tutvustasidki kolmemõõtmelist virtuaalkeskkonda, milles õpilasega vestleb arvuti, vastates tema küsimustele. Näidistes said õpilased uurida monarhliblikate rände kohta või avastada vana India mündimängu võitmise reegleid. Kriitilise mõtlemise arendamine ei saa aga piirduda ühekordse õpitegevusega, vaid peab olema lõimitud kogu elukestvasse õppeprotsessi, rõhutasid Bhagat ja Spector.

Mannheimi ülikooli professor Dirk Ifenthaler kõneles oma ettekandes õpianalüütikast. Õpetajatel on ka arvutieelsel ajastul olnud kasutada palju andmeid, mille põhjal õpilaste õppimise toetada. Tänapäeval on meil keeruka arhitektuuriga infosüsteemid, millega saab andmeid koguda palju ja kiiresti – õppijate, nende õppimise ja konteksti kohta. Nende põhjal saab õppimist tagantjärele hinnata, pakkuda õppijale reaalajas tuge ning kavandada sekkumisi õpikeskkondade ja õppeprotsessi täiustamiseks. Samuti võib teha õpimudeleid tulevikuks, näiteks andmete põhjal prognoosida, missugune õpilane võib suurema tõenäosusega sattuda raskustesse ning vajada täiendavat tuge. Õpilasele pakub õpianalüütika võimalust mõista paremini oma õppimisharjumusi, saada oma õppimisele tagasisidet ning vajadusel kohandada oma õppimist. Õpetaja saab seirata edasijõudmist, võrrelda õpilasi, klasse ja kohorte, tuvastada riskiõpilasi ja planeerida sekkumisi.

Õpianalüütika eeldus pole üksnes toorandmete kogumine, vaid selleks on tarvis ka pedagoogilisi teooriaid, millele analüüs toetub. Praeguseks USA-s, Ühendkuningriigis ja Austraalias läbi viidud uuringud näitavad aga paraku, et õpianalüütika ei toeta õppimist sellisel viisil, nagu ta võiks seda teha. Tänavu valminud süstemaatilisest kirjandusülevaatest selgub, et suurt ja terviklikku õppimise edukust tõhusalt toetavat õpianalüütika süsteemi pole veel kusagil kasutusel. Andmed on lünklikud; samad algoritmid annavad eri ülikoolides ja eri erialadel vastukäivaid tulemusi. Edasiminekut takistab nii tehniliste võimekuste kui personali puudus. Selleks, et meie kasutada olev infotöötlustehnoloogia õppimist maksimaalselt toetaks, oleks vaja välja arendada paindlikke andmekogumis ja -analüüsisüsteeme, mis sobivad eri asutustele. Tuleks määratleda nõudmised andmetele ja algoritmidele ning kaasata planeerimisse kõik olulised huvipooled. Läbi tuleb mõelda ka kvaliteedikontroll, arvestada andmekaitse ja eetikaga, tagada rahastamine ja juhtimine jne. Kui aga otsustajatel puudub tugev veendumus, et õpianalüütikast oleks kasu, siis ei tehta ka selle arendamiseks vajalikke investeeringuid.

Konverentsi kolmanda peaettekande pidas haridustehnoloogia valdkonna iduettevõtja Eestist, DreamApply kaasasutaja ning mitme rahvusvahelise haridustehnoloogia foorumi eestvedaja Märt Aro. Ta alustas teemaga, mis kevadise distantsõppe meenutuste valguses kindlasti paljusid kõnetab: suured avaliku sektori IT-arendused. Oli ju meilgi kuulda hääli, kes nõudsid, et koolidel olgu üks suur eestikeelne e-keskkond, kus toimuks nii videotunnid kui ülesannete jagamine, esitamine ja tagasisidestamine. Aro ettekandest selgus aga, et sellised suured monoliitse arhitektuuriga süsteemid võiksid jääda minevikku. Milles on siis probleem?

Selgub, et tellija pole peaaegu kunagi piisavalt kompetentne eesmärki ja lähteülesannet ammendavalt sõnastama. See annab hea võimaluse arendajatele, kelle eesmärk on müüa tellijale võimalikult palju töötunde. Kui eesmärk on sõnastatud ebatäpselt, saab hankel teha alapakkumise ning hiljem kaubelda raha juurde täienduste tegemiseks. Garantiiajad on lühikesed, aga tehnoloogia muutub ja areneb väga kiiresti. Iga muudatus nõuab lisaraha, kuid saurused ja mammutid kipuvad sellegipoolest evolutsioonile jalgu jääma.

Milles on lahendus? Suurte ja keeruliste tarkvaralahenduste asemel on vaja mikroteenuste koosvõimelist ökosüsteemi. Neid väikseid arendusi võiksid eest vedada idufirmad, kellele on ellujäämiseks loomuomane olla kiire ja paindlik ning lähtuda kasutaja vajadustest ja soovidest. Otsustajate ja reguleerijate ülesanne on piltlikult öeldes ette valmistada põld, kus need tuhat lille saaksid õitseda. Kuna Eesti turg on sisulise konkurentsi tekkimiseks liiga väike, peaksid asjast huvitatud riigid tegema rahvusvahelist koostööd. Sellekohaseid näiteid on olemas Põhjamaadest ning esimesi samme on astumas ka ÜRO. 

Viimasel konverentsipäeval jagati virtuaalseid auhindu parimate ettekannete autoritele ning tänati korraldustiimi, kes tegi ära tõepoolest mahuka töö. Ära ei jäänud isegi tavapäraste konverentside juurde kuuluv kultuuriprogramm – külalised said veebi kaudu nautida Puuluubi kontserdi otseülekannet, Karl-Alari Varma naljasõud, virgutuspause Tarbatu rahvatantsijatega, Eesti-teemalist mälumängu ning virtuaalset Tartu linnaekskursiooni. Usume, et Tartu ülikool kinnitas ennast senisest veel kõvemini nii hariduse kui tehnoloogia maailmakaardile. Neid lugejaid, kelles tema vastu sügavam huvi tekkis, kutsume aga uurima lisa meie haridustehnoloogia magistriõppekava kohta.