VII Eduard Ahrensi konverents Kuusalus
Lauritsapäeval, 10. augustil tähistati Kuusalu pastoraadis Laurentsiuse seltsi kümnendat tegevusaastat konverentsiga „Kooli poole“.
Selts on olnud mitmekülgselt tegus, ent tähelepanuväärseim saavutus on kindlasti 2017. a avatud mälestusmärk (autorid Aivar Simson ja Paul Mänd) eesti kirjakeele loojale Eduard Ahrensile. Selts on korraldanud konverentse, kus on käsitletud keele- ja kultuuriteemasid. Viimastel aastatel on aktiivselt tegeldud 2014. a tulekahjus kannatada saanud Kuusalu pastoraadi taastamisega.
Konverentsi sissejuhatuse tegi seltsi esimees Sulev Valdmaa, kes näitas kaadreid Ahrensi mälestusmärgi avamisest. Kuusalule ja kogu Eestile tähenduslikul sündmusel ütles Mati Hint televisioonile antud intervjuus, et see päev oli suurejooneline, pidulik ja vajalik, ainult et ükski Eesti valitseja ei saanud aega kohale tulla. Sellel konverentsil oli kuulajate seas ka riigikogu esimees Henn Põlluaas ning arvukalt õpetajaid üle Eesti. Osalesid ka ammused koostööpartnerid Eesti Keele Instituudist, Tormise seltsist, Eesti emakeeleõpetajate seltsist ja emakeele seltsist. Konverentsi juhtis EKI direktor Tõnu Tender.
Õppekirjandusest ja muust
Avaettekande tegi hiljuti doktorikraadi kaitsnud Pille Arnek Avita kirjastusest, kes tutvustas oma uurimuses kogutud „Tähelepanekuid kirjaviisi muutustest vanadel hauatähistel“. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel oli visa ja pikaldane nagu kõikide uuenduslike ettevõtmiste puhul tavaks, kuid ometigi sai uuest kirjaviisist alus praegu kasutatavale eesti keelele ja koolihariduse levikule 19. sajandil.
Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Jüri Viikberg tõi huvitavaid näiteid loendamisest vanas kirjakeeles ja murretes ning pani kuulajaskonna kaasa mõtlema, kuidas siis ikkagi mõista vanadel aegadel öeldut ja kirjapandut. Eks ole ju palju keelekasutuses muutunud, kuid mida tähendab „üks kolmat, kaks kolmat“, teavad ehk ka nooremad keelekasutajad.
Ärkamisaegsest õppekirjandusest oli korraldatud näitus ja pikema ettekande rahvakoolidele koostatud õppevarast tegi Marga Lvova, Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi peavarahoidja. On oluline teada, et katekismusest osati liikuda edasi: esimene eestikeelne matemaatikaõpik ilmus juba 1806 ja Otto Wilhelm Masingu õ-tähega „Täieline ABD raamat“ pärineb aastast 1823.
Imekspandav, kui targalt olid koostatud Põlva pastori Johann Georg Schwartzi eestikeelsed „Koli raamatud“ (1852–1861), kuigi eestikeelsest terminoloogiast tollal kõnelda ei saanud. 1859 ilmus esimene atlas ehk „Maa Kaardi-Raamat“. Carl Robert Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu“ (kolm osa, 1867–1876) esimene osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis.
Keeleõpe ja -õpetaja
Katrin Kalamees-Ruubel analüüsis oma doktoritöö põhjal eesti keele õpetamist eesti koolis saja aasta jooksul. Tähelepanuväärne on nii õppesisu kui õppeaja muutumine eri ajalooperioodidel. Eestis on pikka aega tegeldud keelekümblusega jpt tegevustega eesti keele omandamiseks neile, kelle kodukeel pole eesti keel, kuid eesti keele ja kirjanduse õpe eesti õppekeelega koolides pole pälvinud piisavalt tähelepanu. Kõige rohkem eesti keele ja kirjanduse tunde – 2450 – oli eesti üldhariduskoolis 1979/1980. õppeaastal, praeguste õppekavade kohaselt on õppeaega 1995 tundi.
Tallinna kirjanduskeskuse direktori Maarja Vaino ettekanne kandis pealkirja „Eesti kirjandusest loobumise programm“. Pole ju saladus, et laste ja noorte lugemishuvi ja seetõttu ka lugemisoskus on langenud. Nii lugemishuvi kui oskust on vaja hakata arendama lapsepõlves ettelugemisega. Hoopis omaette küsimus on, kuidas valida kirjandust üldhariduskooli õppekavadesse lapse arengut ja Eesti kultuurikeskkonda silmas pidades. Gümnaasiumis on oluline tutvustada ka eesti kirjanduse kujunemislugu kasvõi põhiautorite tasemel, sest neid tundmata jääb inimese kultuuripilt puudulikuks. Kui ei loeta, ei õpetata eesti kirjandust, võib tunde veelgi vähemaks võtta ja jõutaksegi kultuurikatkestuseni.
Allakirjutanu kõneles koolipidamisest Ahrensi ajal ja tänapäeval. Aleksander I püüdis juba 1804 hakata edendama rahvaharidust ning rakendama ühtluskooli põhimõtet eesmärgiga tõsta Vene impeeriumi majanduslikku võimekust. Pöördeliseks said kaks talurahvaseadust: 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal. Et Liivimaa seaduses sätestati kooliolud väga täpselt, arenes ka koolivõrk seal kiiremini.
Ahrensi seisukohad kooliküsimustes on leidnud erinevat tõlgendamist, kuid ilma koolipidamiseks tingimusi loomata on hästi toimiv koduõpetus kehvast koolist kindlasti parem. Eriti oluline on alati õpetajaharidus, mis praegu tähendaks mitmete vahepeal „kaduma läinud“ koolituskursuste – eelkõige pedagoogika ja eesti kooliajalugu – taastamist. Konverents lõppes Maria Valdmaa ja Mikko Perkola kontserdiga „Aberdene 1662“ Kuusalu kirikus.
Oli meeleolukas ja eesti keelt, kirjandust ning koolikultuuri väärtustav päev. On, millele kodus edasi mõelda.