Aastast aastasse korduv küsimus: kust leida õpetajaid?

Suve lõpus saabus rõõmustav teade selle kohta, et sisseastumisavaldusi nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli õpetajakoolituse erialadele esitati tänavu varasemast märksa rohkem. See on hea uudis. Kui mõtlema hakata, ei meenugi enam aeg, mil koolid ei oleks olnud hädas õpetajate leidmisega. Noored õpetajad alustavad tööd parimate kavatsustega, kuid loobuvad juba mõne aja pärast – statistika näitab, et viie aasta möödudes on neist koolis umbes pooled. Eestis oli õpetaja keskmine vanus 2019/2020. õppeaastal 48 aastat, mis on teiste riikidega võrreldes üks kõrgemaid. umbes pooled meie üldhariduskoolide õpetajatest on vanuses üle 50, viiendik üle 60. Kvalifikatsiooninõuetele vastab 86% koolis töötavatest õpetajatest.

Kuidas koolid uueks õppeaastaks valmis on?

Turba kooli direktor Veikko Kõrv:

Alustasime kooliaastat tavapäraselt. Muidugi tuleb ka eriolukorraks valmis olla, aga karta ja üle muretseda pole mõtet. Samamoodi nagu pole mõtet ette muretseda, et äkki hakkab vihma sadama. Kui see juhtub, siis peab lihtsalt kummikud ja vihmavarju välja otsima.

Meil on lasteaed ja kool üks asutus, kokku 170 last. Kui eelmisel aastal tuli veel augustis üllatusi, siis tänavu olid kooliaasta alguseks kõik õpetajad olemas. Õpetajate vanus on seinast seina: on pensioniealisi, keskealisi ja noori, kes alles töö kõrvalt pedagoogiametit õpivad.

Koolis on ka mõned sellised õpetajad, kellega saab jäikade kvalifikatsiooninõuete tõttu vaid tähtajalisi kokkuleppeid sõlmida. On paratamatus, et teatud vanuses ja omandatud kogemusega tegeliku koolitöö kõrvalt teooriat õppida ei ole kõigi jaoks enam kuigi mõttekas. Ehkki reegleid on leevendatud, võiksid need olla veel paindlikumad.

Arvan, et kui õpetajal on mingil põhjusel jäänud see viimane samm tegemata, aga ta on koolis pikalt töötanud – koolijuht on rahul, vanemad on rahul, õpilaste tulemused on head –, on ebaõiglane, kui tuleb sellele ametikohale konkurss välja kuulutada või soovitada inimesel kooli minna, kuigi on näha, et tal selleks vajadust ei ole.

Noori õpetajaid on keeruline leida, sest paljudele tundub õpetajatöö raske. Minu hinnangul on kool töötamiseks suurepärane koht, küsimus on pigem selles, kuidas keegi õpetajaametit mõistab ja mõtestab. Põhiküsimus ongi prioriteedid paika panna.

Kui õpetaja peab kõige tähtsamaks õpetada oma ainet ja võtta läbi kõik, mis ainekavas kirjas, võibki töö talle väga raske tunduda. Selle peale ehk alguses ei tulda ning seda ei tähtsustata, et esimese asjana tuleb saada õpilastega kontakt ja luua head suhted. Kui seda ei ole, tekivad varem või hiljem raskused. Õpetajale tundub, et koormus on liiga suur, liiga palju tuleb tegelda tunnis korra loomisega, õpilased ei kuula ega taha õppida. Lõpuks juhtubki nii, et õpetaja käib üht, õpilased teist rada.

Salme põhikooli direktor Kalmer Poopuu:

Meie koolis on sel õppeaastal 81 õpilast ja 17 õpetajat, neist suurem osa vanuses 55–60.

Viimased kaks töölepingut sõlmisin 24. augustil. Suvel kuulutasime kahe õpetaja leidmiseks välja konkursi, kuhu esitati viis avaldust, kellest ainult üks vastas nõutavale kvalifikatsioonile. Edasi helistasime kõigile tuttavatele õpetajatele ja küsisime, kas keegi teab soovitada mõnd õpetajat, kes Saaremaale plaanib tulla. Pika otsimise peale siiski leidsime. Füüsikaõpetajat otsisime ka, sest meie loodusainete õpetaja annab nii keemiat, füüsikat, bioloogiat kui ka geograafiat ja tema koormus on 27 tundi nädalas. Paraku on reaal- ja loodusainete õpetajat kõige raskem leida.

Väikese kooli probleem ongi, et mõnel õpetajal on tunde liiga palju, osal ei ole võimalik täiskoormust kätte saada. Mõni soovibki väiksema koormusega töötada, teistele oleme andnud lisatööülesandeid, näiteks pikapäevaõpetajana. Kolm õpetajat – töö- ja tehnoloogiaõpetuse, muusika ja vene keele õpetaja – annavad tunde mitmes koolis, mis teeb tunniplaani koostamise hästi keeruliseks.

Kui noor õpetaja Saaremaale tööle tuleb, on tema esimene valik Kuressaare linn, kus samuti õpetajaid otsitakse. Väikese kooli eelis on väiksemad klassid: on suur vahe, kas sul on klassis 24 või kümmekond last. Samas ei tohiks õpilaste arv langeda alla kriitilise piiri, sest liiga väikeses klassis kannatab õpilaste sotsiaalne suhtlemine.

Olen olnud pikalt Salme vallavanem ning selleks, et õpetajaid leida, hoidsime oma vallas õpetaja palga Saaremaa keskmisest pisut kõrgema. See kompenseeris õpetajatele linnast siia käimise. Nüüd oleme üks suur vald ja reeglid kehtivad igal pool ühtemoodi. Maapiirkonnas, kus üldine palgatase ongi madalam, on õpetaja töötasu igati konkurentsivõimeline. Huvijuhi, haridustehnoloogi ja ringijuhtide palk ei ole aga võrdsustatud õpetaja palgamääraga. Näiteks ringijuht, kes annab rahvatantsutunde või juhendab laulukoori, saab õpetajast märkimisväärselt vähem palka, kuigi tema töö on samuti väga oluline.

Jõgeva põhikooli õppejuht Anneli Jäme:

Oleme uueks kooliaastaks hästi valmis ning õppetöö algab koolimajas nagu alati, püüame kontaktõppel võimalikult kaua vastu pidada. Ka kõik õpetajad on olemas.

Meie eelis on hea rongiühendus Tartuga, samuti see, et teeme koostööd Tartu ülikooli õpetajakoolituse osakonnaga, võõrustades üliõpilasi ning pakkudes neile praktikakohti. Isegi kui me sealt uusi õpetajaid ei saa, siis vähemalt reklaamime oma kooli – sõna levib.

Juba mitu aastat on olnud keeruline leida muusikaõpetajat. Üks põhjus on kindlasti see, et muusikaõpetaja töö on hästi mahukas ja kooride elushoidmine suur väljakutse. Koolis on 666 õpilast ja kaks muusikaõpetajat, kellele pakume täiskoormust.

Kokku on koolis üle 50 õpetaja, nende seas nii noori kui ka väga staažikaid. Meie jaoks ongi hästi oluline hoida uuendused ning traditsioonid tasakaalus.

Meil ei ole muret, et noored õpetajad kooli püsima ei jää. Arvan, et see ongi maa- ja linnakoolides erinev. Meie oleme pigem maakonnakool, kuhu õpetajad tulevad ja jäävad.

Hästi palju sõltub see, kas õpetaja tahab kooli jääda, kollektiivist ja majas valitsevast õhkkonnast. Inimeste omavahelised suhted on kõige tähtsamad.

Õpetajatöö ei ole lihtne, sest ühiskonna ootused suurenevad iga aastaga. Üks proovikivi on suhted lastevanematega. Märkamatult kipub kodu vastutus libisema kooli vastutuseks ja sellega on mitte ainult noorel, vaid ka kogenud õpetajal keeruline toime tulla. Väärtuste vundamendi laob ikka kodu, kool saab sellele toetudes noore inimese kujundamisel abiks olla. Kool ei saa ega peagi võtma kodu rolli ega vastupidi.

Tallinna Õismäe gümnaasiumi direktor Kaja Toomsalu:

Saame alustada kooliaastat rahuliku südamega, õpilased alustavad õppetööd koolis ja õpetajad on olemas.

Koolis on 800 õpilast ja 60 õpetajat, kellest kolmandik on pensionieas või hakkavad pensioniikka jõudma. Alla 40-aastasi õpetajaid on paarkümmend. Õpetajate kaader on püsiv, töölt lahkutakse kas pensionilemineku või elukohavahetuse tõttu.

Murekohaks on olnud matemaatika, aga siin on aidanud välja oma kooli pensionärist õpetajad. Kui nemad loobuvad, on raske, sest mitu matemaatikaõpetajat töötab praegu suurema koormusega kui 30 tundi. Suure koormusega töötavad ka inglise keele õpetajad.

Õpetajad on öelnud, et neile meeldib meie koolis töötada. Kollektiiv on sõbralik, lapsed tublid, lapsevanemad mõistvad. Kaheksa õpetajat on meie kooli vilistlased. Noored õpetajad tunnevad koolis teiste kolleegide toetust, sõbralikkust ning kindlustunnet. Meie koolist on mitmed lõpetanud läinud õpetajaks õppima.

Parksepa keskkooli direktor Ilmar Kesselmann:

Koolis õpib sel aastal 311 õpilast, esimeses klassis alustas 31. Kõik õpetajad on olemas, nende keskmine vanus on üle 50. Meil on ka mõni hästi staažikas õpetaja. Arvan, et kuni lapsed ja kolleegid märku ei anna, et aeg on täis, võib õpetaja julgelt edasi töötada, sest koolides otsitakse häid õpetajaid tikutulega.

Kõige raskem on leida loodusainete õpetajat, kes peab olema universaalne ja suutma õpetada bioloogiat, geograafiat, füüsikat, keemiat. Ainult ühe aine õpetajale põhikoolis täismahuga tööd ei leia. Õpetaja jagamist teiste koolidega ma aga ei poolda. Õpetajal, kes käib mitme kooli vahet, ei teki oma kooli tunnet, ta on lihtsalt tunniandja. Paar õpetajat siiski sõidavad mitme kooli vahet, aga mulle meeldib, et nende põhileping on meie koolis.

Seda, et nõudmised ja ootused õpetajale on aastate jooksul kasvanud, ma ei ütleks. Õpetajaamet on alati olnud üks vastutusrikkamaid ameteid riigis. Õpetaja peab olema teatud tasemel, et teda saaks nimetada õpetajaks – ennast vormis hoidma, kursustel käima, pidevalt juurde õppima ja ennast täiendama. Oma kooli õpetajate kohta julgen öelda, et nad on tõesti head. Iga õpetaja on omanäoline ning see, milliste vahendite ja meetoditega ta õpilastega tulemuseni jõuab, on tema oskus ja looming.

Et koroonaviiruse tagasitulekuks valmis olla, hakkame osas klassides aeg-ajalt läbi viima ka distantsõppe tunde, et õpilased sellega rohkem harjuks. Minu jaoks tähendab kool siiski tavaõpet.

Soov minna õpetajaks õppima on kasvanud

Tallinna ülikooli õpetajakoolituse peaspetsialist Kerli Prass ütleb, et sel aastal esitati haridustöötajate õppekavadele kokku 1194 avaldust ehk 300 avaldust rohkem kui eelmisel aastal. See näitab, et üha rohkem on neid, kes näevad end õpetajaametis.

„Jätkuvalt on suur huvi alushariduse pedagoogika eriala vastu, eriti sessioonõppesse, kuhu laekus 35 õppekohale 329 avaldust. Samuti oli rohkem soovijaid klassiõpetaja, sotsiaalpedagoogi ja koolipsühholoogi erialale. Ka aineõpetajate puhul on mitmel erialal näha väikest tõusu. Näiteks eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale tuli sel aastal 47 avaldust (2019. aastal 27), võõrkeeleõpetaja erialale 46 avaldust (2019. aastal 31).

Märgatava tõusu on teinud ka mitme aine õpetaja eriala, kuhu esitati 41 avaldust möödunud aasta 23 asemel. Tegu on paindliku õppekavaga, kus nominaalõppeaeg on kolm aastat ning üha rohkem rakendatakse individuaalseid õppeplaane, mis arvestavad õppija tausta.

Matemaatikaõpetaja õppekava, kuhu laekus 26 avaldust, on samuti jagatud kolme aasta peale, et töötavatele õpetajatele õppimine võimalikult mugavaks teha. Varasemast suurem huvi oli ka gümnaasiumi loodusteaduste ainete õpetaja eriala vastu, kuhu laekus 19 avaldust, mis on kaks korda rohkem kui eelmisel aastal. Nii loodusteaduste ainete õpetaja kui ka mitme aine õpetaja on sisuliselt koonderialad, mille lõpetanuid vajatakse eriti maakoolides.“

Kerli Prass lisab, et üle poole magistriõppes õppijaist moodustavad koolis töötavad õpetajad. Üha rohkem on õppijate seas ka n-ö karjääripöörajaid, kes on otsustanud valida uue eriala. „Eelmisel aastal võtsime näiteks vastu kunstniku, juristi, sotsioloogi ja teiste erialade inimesi. Kõik õppekavad seda ei võimalda, aga kuna huvi on, püüame seda teha üha rohkem.“

Tartu ülikooli vastuvõtutalituse juhataja Tuuli Kaldma sõnul on avalduste arv Tartu ülikooli õpetajakoolituse õppekavadele eelmise aastaga võrreldes paarisaja avalduse võrra kasvanud: bakalaureuse- ja magistriõppekavadele esitati kokku 2096 avaldust. Võrdluseks: 2019. aastal oli avaldusi 1855, 2018. aastal 1319. Kõige suurem konkurss oli eripedagoogika ja koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala bakalaureuseõppe sessioonõppesse (7,5 ja 10,4 avaldust õppekohale), kuid ka õpetajakoolituse magistriõppekavadele oli kandidaate piisavalt.

„Ehkki avaldusi oli rohkem, ülikool õppekohtade arvu ei suurendanud ja seega jäi vastuvõetute arv samaks,“ selgitab Tuuli Kaldma. „Saime kõik õppekohad täidetud, ainsana jäi mõni koht täitmata matemaatika-informaatikaõpetaja õppekaval, kuhu eelmisel aastal võtsime tavapärasest rohkem vastu. Rõõmustav uudis on, et gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõppe õppekavale laekus tänavu 42 avaldust, mis on kaks korda rohkem kui mullu. Kui eelmisel aastal võtsime vastu 18, siis sel aastal 31 kandidaati. Samuti võtsime põhikooli mitme aine õpetaja erialale vastu kuus inimest rohkem kui eelmisel aastal. Seda sai teha matemaatika-informaatikaõpetaja kohtade arvelt, kus tänavu vastuvõtt nii hästi ei läinud. Varasemast rohkem sisseastumisavaldusi esitati ja võtsime üliõpilasi vastu ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale.“

Tuuli Kaldma sõnul on magistriõppesse tulijate keskmine vanus kasvanud, see on üle 30 ja tasapisi kasvab. Õppijate seas on nii neid, kes juba koolis töötavad, samuti neid, kes on otsustanud vahetada eriala.

Milliseid teemasid käsitletakse õpetajakoolituses?

Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi koolipedagoogika õpetaja ja haridusteaduste doktorant Triin Ulla loeb bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilastele mitut üldpedagoogilist ainet, mis sisalduvad õpetajakoolituse üldmoodulis. Näiteks ülddidaktika, õppe diferentseerimine, aga ka õpilase toetamine koolikeskkonnas. Viimane käsitleb laste sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, mis on tema lemmikteemad. „Mulle ja kolleegidele tundub, et 24 EAP-st õpetajakoolituse moodulis on vähe, see võiks olla mahukamgi, et saaks teemadega veelgi rohkem süvitsi minna,“ tõdeb Triin Ulla.

Paistab, et huvi õpetajakoolituse vastu kasvab, ka sisseastumisavaldusi esitati tänavu varasemast rohkem. Mis on selle põhjus?

Üks põhjus on ilmselt see, et koolijuhtidelt nõutakse üha enam õpetajate vastavust kvalifikatsiooninõuetele. Lisaks arvan, et pikalt kestnud koroonaaeg pani inimesed oma töö jätkusuutlikkuse peale mõtlema. Olin ise ka kahes vastuvõtukomisjonis ja nägin mitmeid n-ö karjääripöörajaid, kes on leidnud uue kutsumuse ja tulnud õppima 40-aastaselt ja vanemaltki. Ootame neid õppijaid väga, sest nad tulevad õppima avatud meelega. Töötaval õpetajal on mõnikord hoiak, et ta teab ja oskab juba kõike. Samas on juhtunud, et mõni koolis töötav õpetaja ei saagi magistriõppesse konkursiga sisse, sest nõudmised ja õpetajakoolituse latt on läinud aasta-aastalt järjest kõrgemaks. Kui veel mõni aeg tagasi võis valitseda suhtumine: kui kuhugi mujale sisse ei saa, siis õpetajaks saan ikka. Praegu see enam nii ei ole.

Kas õpetajakoolituse sisu on aja jooksul muutunud?

Õppesisu ei ole drastiliselt muutunud, vaid läinud täpsemaks ja veelgi tõenduspõhisemaks. On palju uuringuid selle kohta, kuidas inimene õpib ja kuidas teda selleks kõige paremini motiveerida. Kui võrrelda praegust teadmist saja aasta taguse kasvatusteadusega, kasvõi Johannes Käisi õpetusega, see niivõrd ei erinegi – alustalad ja põhimõtted on jäänud samaks. Õpetajakoolituse teeb keeruliseks tõsiasi, et kõik inimesed on koolis käinud ja võtavad tihti eeskujuks isikliku kogemuse. Keegi ei tule õpetajaks õppima puhta lehena. Et teadmisi puhta lehena vastu võtta, on vaja pingutada, et oma varasemaid uskumusi pidurdada.

Õpetajakoolitusse on tulnud juurde teemasid, mida varem ei käsitletud. Üks neist ongi õpetaja enda uskumused: kuidas need mõjutavad laste uskumusi, kuidas uskumused laiemalt mõjutavad õppimist – need teemad on õppijate jaoks huvitavad ja inspireerivad. Samuti räägivad need nii mõndagi õpetaja enda kohta. Mõne õpetaja puhul võibki tekkida vastuolu tema enda uskumuste, senise kogemuse ja tõenduspõhiste seisukohtade vahel. Aga vastuolud tulevad õppimise puhul isegi kasuks.

Kõige parem on õpetada täiskasvanuid, kes on valmis eksima; kõige raskem neid, kes arvavad, et õppeprotsess peab kulgema veatult. Et midagi ära õppida, peabki tegema vigu ja neid ka analüüsima, sest ainult nii tekivad ajus järeldused sellest, mis viib õnnestumiseni, mis ebaõnnestumiseni.

Kas nõustute, et teooria ja praktika alati ei kattu?

Ma sellega ei nõustu, küll aga olen kogenud, et tihti tullakse sellise uskumusega õppima. Õpetasin viis aastat Mustamäe humanitaargümnaasiumis. Läksin sinna ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, olles muuhulgas psühholoogi taustaga. Juhtus nii, et süsteemset teooriat teadmata tegin klassis vaistlikult mitmeid asju, mis toimisid. Hiljem Tallinna ülikooli tööle tulles ja õpetajakoolituse olulisemate teooriatega süvitsi tutvudes sain aru, et kogu see teoreetiline baas, mida me ülikoolis õpetame, töötab selgelt ka klassis.

Paljude õpetajate mure on, et õpilased ei oska õppida ega suuda keskenduda.

Jah, seda põhjustab praegune aeg, mil nutiseadme nauding töötab keskendumisele ja süvenemisele vastu. Aga selleks me siin instituudis olemegi, et anda õpetajale teadmisi, kuidas õpilaste õpioskusi ja keskendumisvõimet toetada. Selleks on terve hulk meetodeid ja vahendeid, mis on õpetajakoolituse väga oluline osa. Pean õpilaste eneseregulatsioonioskust äärmiselt tähtsaks. See on lai mõiste, mis hõlmab nii käitumist, tundeid, teistega läbisaamist kui ka suutlikkust end tunnis kokku võtta.

Mis on need karid, mille tõttu õpetajad oma ametist loobuvad?

Olen ise õpetaja tütar. Mu ema on väga hea õpetaja, kes töötas pensionipõlveni ja kauemgi. Temalt ma õpetajapisiku saingi. Tunnistan, et läksin kooli õpetajana tööle hasardist näha, kas õpetaja töö on nii raske, nagu räägitakse. Oli küll. Saan väga hästi aru alustavatest õpetajatest, kellelt oodatakse palju ning kes pannakse upu-või-uju-olukorda, kus nad peavad suutma toime tulla. Minu töönädal esimesel tööaastal oli keskmiselt 60 tundi, vahel ka rohkem. Esimene aasta oligi nagu üks lõputu ellujäämislaager, pidevalt oli tunne, nagu kirjutaksin igal õhtul ja öösel valmis magistritöö, mida lähen järgmisel päeval tundidesse kaitsma. Päevast päeva nii elada on äärmiselt kurnav. Arvan, et üks põhjus, miks õpetajad loobuvad, ongi liiga suur koormus ja sellest tekkinud ebaõiglustunne. Nüüdseks on olemas algatus „Alustavat õpetajat toetav kool“, millega liitunud koolides osatakse noort õpetajat märgata ega anta talle täiskoormust. Väga palju oleneb õpetaja hakkamasaamine koolikultuurist, just sellest, kas kooli juhtkond ja kollektiiv õpetajat toetavad.

Kas õpetajakoolitusse kuuluvad nüüd ka kaasava haridusega seotud teemad?

Jah, varem seda õpetajakoolituse osana ei õpetatud. Õpetajatel on kaasava hariduse vallas palju pingeid ja hirme, samas on õpetajaid, kes tulevad sellega suurepäraselt toime. Tegelikult ei ole see nii suur koll, nagu meedias tihti kirjeldatakse.

Huvitaval kombel on kaasavas hariduses kõige tõhusamad ikkagi vanad head üldpedagoogilised tööriistad: õpilase märkamine, tunnustamine, tagasisidestamine, kujundav hindamine, mida iga õpetaja oma töös niikuinii kasutab. Olen kaasava hariduse poolt ja arvan, et hädaldamine ei aita. Samas mõistan õpetajaid, kes on pandud olukorda, kus nad tunnevad, et kompetentsust napib. Siis tulebki jõudumööda oma teadmisi täiendada. Nii teadusuuringud kui ka meie instituudi õpetamiskogemus on väga selgelt näidanud, et kõige suurem takistus on ka kaasava hariduse puhul õpetaja uskumused: ma ei saa, ma ei peaks, see pole minu ülesanne. Tegelikult sõltub õpetajast väga palju ning õpilast märgata ja talle tuge pakkuda ei ole raske. Loodan, et ka tugisüsteemid arenevad edasi ning osatakse järjest paremini kasutada nii abiõpetajaid kui ka õpetaja abisid. Meie teeme omalt poolt kõik, et õpetaja saaks vajaliku ettevalmistuse ega kardaks kaasavat haridust rakendada.

Kuna noorte seas esineb üha rohkem vaimse tervise probleeme, kuid õpetajad ei oska neid alati toetada, käsitleme koostöös MTÜ-ga Peaasjad alates lõppenud õppeaastast õpetajakoolituses ka vaimse tervise alast ennetustööd.

Kas praegusel ajal antakse koolile liiga palju kanda?

Arvan, et kuna õpilane veedab suure osa oma elust koolis, peabki kool palju kandma. Ühtlasi on see kooli võimalus. Peaksime endalt küsima: kui nii palju lapsi on terve pika päeva ühes kohas koos, mida me saame nende potentsiaali toetamiseks teha?

Kodu ja kool võivad mängida lapse elu suunamisel võrdselt kaalukat rolli. Kui kodus on laps märkamata-hoidmata, mida tänapäeval tuleb kahjuks palju ette, saab kool inimliku märkamisega hoida teda ebasoodsale rajale sattumast. Kõige suuremas hädas on vägivaldsed lapsed, kes vajavad kõige rohkem abi ja tuge.

Mina valisingi õpetajaameti seepärast, et nägin koolis suurt võimalust õpilaste vaimset tervist toetada. Tahtsin näha, kas on võimalik kõiki õpilasi märgata, ning jõudsin arusaamisele, et on. Oma praeguste teadmistega oskaksin neid veel paremini aidata.

Kuidas veenda noori õpetajaametit valima?

Ma ei usu, et oleks palju kasu sellest, kui minna koolidesse õpetajatööst rääkima. Iga õpetaja on oma ameti parim tutvustaja ja propageerija ning õpetajaamet on just nii haarav, milliseks õpetaja ta ise teeb.

Pealegi on iga õpetaja unikaalne, mis on tema pluss. Õpetaja isiksus on tema ameti oluline osa, sest õpilased armastavad päris inimesi.