Cambridge’i õppima Puhjast lahkumata?

Üha enam mainekaid ülikoole viib üliõpilaste värbamise ja ka õppimise internetti. Äkki on see hea võimalus Eesti ambitsioonikatele noortele?

Inglismaal näiteks võtab juba üle 80 protsendi ülikoolidest uusi tudengeid vastu interneti kaudu. Peamine põhjus on see, et suur osa Inglismaa ülikoolide tudengitest on välisüliõpilased, kes eelistavad oma tulevase ülikooliga tutvuda interneti kaudu kodumaal, sest lennukipilet Inglismaale on kallis. Kui aga saabus viirusekriis, mis pani terveteks kuudeks piirid kinni ja katkestas lennuühendused, siis kasvas internetipõhine tudengite vastuvõtt Inglismaal lausa plahvatuslikult – ligi kakskümmend korda.

Pole kahtlust, et meiegi noored, kes soovivad õppida mõnes mainekas välisülikoolis, peavad harjutama ennast mõttega, et vastuvõtukatsed tuleb teha internetis ja võib-olla tuleb seal ka õppida veebi kaudu. Haridus- ja noorteamet on pakkunud ka meie ülikoolidele võimalust proovida digitaalsete sisseastumiseksamitega ja mitmed neist võtsidki tänavu sügisel mingi osa uutest üliõpilastest vastu interneti teel. Selline on praegune suundumus.

Jah, internet oli eriti populaarne viirusekriisi ajal, kuid praegu pole sugugi kindel, et see kõik uuesti ei kordu. Kuid igasugused raskused toovad ka ootamatuid võimalusi. Nagu ütles Marcus Aurelius, takistus võibki osutuda teeks. Teiste sõnadega – internetipõhine vastuvõtt ja õpe võivad anda Eesti noortele teatavaid eeliseid.

Virtuaalsed avatud uste päevad

Mainekad ülikoolid muutuvad üha virtuaalsemaks. Suure välistudengite osalusega ülikoolides muutuvad üha populaarsemaks näiteks aastaringsed virtuaalsed avatud uste päevad. Varsti ei ole ilma nendeta võimalik tulevasi üliõpilasi üleski leida. Need avatud uste päevad on avatud muidugi kogu maailma üliõpilaskandidaatidele. Õppekohta otsivad noored suhtlevad siis aktiivselt seal ülikoolis juba õppivate tudengite kui sõnumitoojatega, kasutades spetsiaalselt selleks loodud keskkonda The Access Platformi (TAP). Üliõpilased jagavad seal tudengikandidaatidele oma kogemusi üliõpilaselust ning annavad suunavaliku soovitusi. Mõnelegi kandidaadile on oluline ka näiteks võimalus esindada oma ülikooli spordis ja sellegi kohta saavad nad TAP-i kaudu infot. Kui õppimine ja vaba aja harrastused on tasakaalus, kajastub see ka õpitulemustes. Tänavu sügisel huvitasid välismaiseid üliõpilaskandidaate sisseastumistingimuste ja õppimisvõimaluste kõrval muidugi ka viirusepuhanguga seotud piirangud ülikoolis.

TAP-iga liitunud ülikoolides toimub veel vaid 18% värbamistegevusest traditsiooniliste meetoditega. Z-generatsiooni noortele sobib sotsiaalvõrgustike stiil. Neile meeldib selles ülikoolis juba reaalselt õppivate üliõpilastega suhelda, et saada vastuseid kõigile enda jaoks olulistele küsimustele. Tähtis on ka emotsionaalne side, mis TAP-i kaudu toimuva suhtluse käigus ülikooliga tekib. Endale kõige paremini sobiva ülikooli ja eriala valik võib olla noorele üliraske ja emotsionaalne side mõne ülikooliga muudab selle otsuse langetamise mõnevõrra kergemaks.

TAP-i abil saab üliõpilaskandidaat enda valitud ülikoolis kõik sisseastumiseks vajalikud formaalsused korda ajada kodumaalt lahkumata ehk siis Inglismaale sõitmata. Piltlikult öeldes saab meie noor astuda Cambridge’i ülikooli Puhjast lahkumata. Võimalus kandideerida mõnda Inglismaa, Ameerika või Austraalia ülikooli kohale sõitmata peaks ju noortele huvi pakkuma.

On mindud kaugemale – üha rohkemates mainekates ülikoolides saab õppida oma lapsepõlvemaalt lahkumata. Näiteks Cambridge’i ülikoolis Inglismaal alanud õppeaastal kontakttunde ei toimugi. Kogu õpe toimub virtuaalselt. Väidetavalt läks viiruse aja lõpuks umbes kolmveerand enamiku ülikoolide õppetööst internetti. Järgmise õppeaasta kohta ei oska siiski keegi veel midagi öelda. Interneti osakaal õppes võib nii suureneda kui ka väheneda.

Inglismaa noortele mõjus internetipõhine õpe rängalt. Nende ülikooli astumise soovi pärssis ka asjaolu, et paljud perekonnad sattusid viiruse ajal, mis oli ühtlasi Brexiti aeg, majandusraskustesse. Ka juba ülikoolis õppivatel noortel oli õppimise kõrvalt raske leida tööd, et oma õppimist finantseerida. Umbes kolmandik nendest bakalaureuseüliõpilastest, kes lisaks õppelaenule teenisid endale ise elamis- ja üüriraha, jäi viiruse ajal hoopis tööta või vähendati nende töötunde, või ei saanud nad oma väljateenitud töötasu tükk aega kätte. Umbes kolmandik kõigist sealsetest üliõpilastest väitis, et kriisi tõttu on neil tekkinud rahalisi raskusi, 22% üliõpilastest väitis, et ka nende vanematel oli vähem võimalusi nende õpinguid toetada.

Ülikooli astumist lükatakse edasi

Nii tekkis paljudel Suurbritannia üliõpilaskandidaatidel küsimus, kas neil on üldse mõtet ülikooli astuda ja õppemaksu tasuda, kui kohale minna ei saa ning puudub traditsiooniline üliõpilaselu, mida internetikeskkond paraku ei asenda.

Umbes viiendik Briti õpilastest, kes olid enda jaoks juba plaanid teinud ja mingi ülikooli välja valinud, polnud lõpuks enam kindlad, kas nad ikka tahavad seda eriala õppida või soovivad pigem õpingute algust edasi lükata. Võtta näiteks õppimisest vaba aasta ja tegelda asjade normaliseerumiseni millegi muuga. Kahju muidugi noortest, kes elavad lisaks koroonale üle ka Brexitiga kaasnevaid probleeme, kuid meie noortele tähendab see, et konkurents Briti mainekatesse ülikoolidesse on selle võrra väiksem.

Koroona lõi Briti noori valusamalt kui meie omi. Inglastel kevadisi riigieksamid (nn A-level) ei toimunudki ja kasutati õpetajate tehtud prognoose. Need prognoosid olid siiski küllaltki usaldusväärsed, sest sealsed õpetajad oskavad üsna hästi oma õpilaste tulemusi ennustada – nad on teinud seda juba varem. Ainult siis, kui enamiku õpilaste eksamitulemused olid õigesti ära arvatud, tõsteti nende üksikute õpilaste tulemusi, kes mingil põhjusel eksami prognoosist halvemini tegid. Ikka võib ju eksam mingil põhjusel ebaõnnestuda ning ka ülikoolid polnud huvitatud lootustandvate õpilaste radarilt kaotamisest.

Aprilli algul läbi viidud Sutton Trusti uuringu põhjal ei olnud siiski peaaegu kolmveerand üliõpilaskandidaatidest õpetajate antud prognoosidega rahul. Noorte hinnangul sisaldasid need liiga tihti hinnangut õpilase vanemate silmapaistvusele. Üle poole keskkoolilõpetajatest väitis, et nad tahavad teha sügisel traditsioonilisi riigieksameid, kui õpetajate pandud prognoosid ei võimalda neil soovitud ülikooli minna.

Inglismaal olid riigieksamid suur probleem. Esiteks õpiti nendeks üsna puudulikult. Ainult 57% erakoolide ja 30% tavakoolide õpilastest sai koroona ajal koolist regulaarselt õppeülesandeid ja tagasisidet tehtud tööle. Ülejäänutele „algas suvevaheaeg juba aprillis“. Umbes viiendikul Inglismaa õpilastel ei olnud isegi isiklikku arvutit õppimiseks, puudus internet või isegi vaikne koht, kus õppida. Kooli toega õppimisele oli koroona ajal rahul vaid 68% sealsetest õpilastest. Õpilased ei saanud ka ootuspärases mahus näost näkku nõustamist ülikooli astumise küsimustes, mida nad sellel aastal oleksid vajanud rohkem kui tavalistel aastatel. Rahulolu ülikooli astumise nõustamisega oli vaid 57%, sest koolid pidid ju tegelema ka väga paljude muude pakiliste küsimustega.

Ka ülikoolis õppivatel üliõpilastel tekkis koroona ajal muresid. Enamasti kolisid nad ülikoolide kampustest koju, kus õppimise tingimused olid kehvemad. Nii väitis umbes 23% üliõpilastest. Neist 5% märkis, et neil puudus internet, ja 6% vastas, et neil polnud õppetööks sobivat tehnoloogiaseadet. Koroona ajal ülikooli pakutud täiendavate võimalustega oli rahul 77% üliõpilastest. Umbes kolmveerandil üliõpilastest oli õpitulemusi hinnatud elektrooniliselt ja ülejäänud väidavad, et kasutati vaid enne koroonaaega saadud hindeid.

Maailma mainekatele ülikoolidele appi?

Suures mures on ka Inglise ülikoolid. Kardetakse kodumaiste ja eriti välismaiste üliõpilaskandidaatide vähenemist ja saamata jäävast õppemaksust tekkivat eelarveauku. Seega oleks meie õpilastel sobiv aeg headele välisülikoolidele appi tulla ja üritada sinna virtuaalselt kandideerida – ehk siis kohale sõitmata konkurentsis kaasa lüüa. Virtuaalseid avaldusi hakatakse maailma tippülikoolides vastu võtma juba jaanuaris – seda aega ei tohi maha magada.

Eesti noortel oleks teiste tudengikandidaatide ees mitu eelist. Esiteks on meie õpilastel riigieksamitulemused olemas ning distantsõpe ka meil suuremas osas ikkagi kuidagiviisi töötas. Praegu pole välistatud, et paljudes maailma ülikoolides õpitaksegi distantsõppe vormis ja sel juhul saab ülikooli algusest lõpuni läbi teha kodukohast lahkumata. Diplomi saab lõpuks kätte Omniva pakiautomaadist, sest kõigis riikides ei ole veel digitaalseid ülikoolidiplomeid.

Eestlased on ikka abivalmis rahvas olnud ning nüüd on hea võimalus välisülikoole abistada ja sinna õppima minna.

Samas olgem realistid. Koroonaviiruse ja digitehnoloogia mõju ülikoolidele ei tasu üle hinnata. Vähemalt TAP-i keskkonna arendaja Nik Higginsi arvates oli Gutenbergi leiutise mõju koroonast kindlasti palju radikaalsemate tagajärgedega.