Enesejuhtimise rõõmud ja valud distantsõppejärgse tarkusena

18. sept. 2020 Maria Erss Tallinna ülikooli õppekavateooria dotsent - 1 Kommentaar


Haridusfoorumi kevadel tehtud uuringust selgus, et distantsõppe ajal olid noored väikeste lastega õpetajad lubamatult suure surve all.

Teiseks tuli välja, et õppijate enesejuhtimisvõimekuses on suured kvalitatiivsed erinevused,  mis nõuavad õpetajatelt ja lapsevanematelt teadlikult erisugust lähenemist.

Viimastel aastakümnetel on üle maailma toimunud nihe õpetamiselt õppimisele ning õpetajalt õppijale. See on toonud kaasa õppija vastutuse olulise kasvu oma haridustee ja tuleviku kujundamise eest, mida nimetatakse kord enesejuhtivuseks, kord agentsuseks. Või nii vähemalt väidetakse retoorikas (vt näiteks majanduskoostöö ja arenguorganisatsiooni memorandumit „Hariduse ja oskuste tulevik 2030“). Õppimine, eriti elukestev õppimine on saamas iga eluetapi loomulikuks osaks, mis viitab sellele, et inimene, nagu ka Tallinna linn, ei saa kunagi valmis: ükskõik kui palju teadmisi ja oskusi ta elu jooksul omandab, alati on vaja midagi juurde õppida, et kohaneda muutunud oludega. Seega võib õppimist käsitada kui kohanemismehhanismi (vt Ruus, 2018).

Samas heidavad õppimise retoorika kriitikud nagu näiteks hollandi haridusteadlane Gert Biesta sellisele õppimist rõhutavale hariduskäsitusele (ingl learnification of education) ette seda, et kui peatähelepanu läheb psühholoogilisele õppimise protsessile, siis nihkub tagaplaanile õppimise ja hariduse laiem eesmärk, ehk mida on vaja õppida ja milleks. Kui haridusarutelu keskendub üksnes õppimise tõhususe teemale, siis jääb kõrvale hariduse sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline aspekt (Wood, 2015). Mis saab aga sel juhul õppijate võimekusest ise oma eluteed kujundada? Ta satub võta või jäta valiku ette: kas kujuneda võtmepädevuste ja tulevikuoskustega edukaks õppijaks või selle poole mitte püüeldagi (Hobsoni valik [1]).

Viimase aasta koroonapandeemia ajal sunnitud distantsõppele üleminek testis kahtlemata nii õppijate, õpetajate kui ka lastevanemate enesejuhtimisvõimet võtme- ehk tulevikupädevuste kontekstis. Järgnevalt lühike ülevaade kevadise distantsõppe viimasel nädalal, 12.‒18. mail, Eesti haridusfoorumi[2] tehtud uuringust, mille eesmärk oli veebiküsitluse abil koguda veel värskeid muljeid eriolukorra ajal toimunud hariduseksperimendist kõikide kooliastmete õppijate, lastevanemate ja õpetajate hulgas. Küsimustik oli kättesaadav Eesti haridusfoorumi Facebooki-lehe kaudu, mida levitati lumepalli meetodil, ning sellele vastas üle ootuste suur arv õpilasi (672), lastevanemaid (513) ja õpetajaid (335) üle kogu Eesti. Kõige aktiivsemad vastajad olid põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased ja algkooli- ja põhikooliõpetajad ning lastevanemad. Kutse- ja kõrgharidusega seotud vastajaid oli vähe.

Küsisime kõigi osapoolte kogemuse kohta, kuidas tuli välja õppijate enesejuhitud õppimine, milliseid õppetunde saadi, kuidas oli õpe korraldatud, kuidas mõjus eriolukorras õppimine tervisele ja sotsiaalsetele suhetele ning millise abi toel (sh tehnoloogiate toel) olukorraga toime tuldi. Ilmselt mitte kuigi üllatuslikult andsid õppijad ja lapsevanemad oma kogemusele positiivsemaid hinnanguid kui õpetajad. Üle poole õpilastest (64%) ja lastevanematest (59%) leidis, et distantsõpe tuli hästi või väga hästi välja või kohaneti sellega edukalt pärast esialgseid raskusi, samas kui õpetajatest andis samaväärseid hinnanguid vaid 46%. Distantsõppele andsid kõrgemaid hinnanguid vanemad õpilased. Lausa 47% 17‒19 -aastastest õppuritest leidis, et distantsõpe oli parem kui tavaõpe. Samas leidis 22% lastevanematest, kelleks olid valdavalt nooremate laste emad, et pidi lapsi väga palju aitama ning seejuures tekkis parem arusaamine, mida õpetajatöö endast kujutab: „… oma töö tuli ikka esialgu täitsa kõrvale jätta ja pühenduda 100 protsenti lastele! Jaa, õpetamine on väga-väga raske töö, eriti veel enda laste …“

Noortel õpetajatel oli kõige raskem

Õpetajatele tähendas distantsõppega kohanemine välgukiirusel uute digioskuste omandamist, kohati ebanormaalseks paisunud ülekoormust, distantsõppeks sobivate ülesannete leidmist ja nõrkade õpilaste aitamist. Eriti keeruline oli õpetajatel, kellel olid endal kodus väiksed või kooliealised lapsed, sest korraga mitmes rollis olemine tähendas tihti tööd uneaja arvelt. Seega oli just noorema vanusegrupi (alla 40-aastaste) õpetajate stress kõige suurem. Õpetajate sõnul oli distantsõppes keeruline õpilaste motivatsiooni hoida ning pidev elektrooniliste kanalite kaudu suhtlemine ning stressis ja nõudlike vanemate küsimustele ning kommentaaridele vastamine oli väsitav. Muret valmistas ka inimliku kontakti puudus ning tehnilised probleemid interneti ja arvutiga, aga ka tervisemured. Ülemäärane arvutikasutus põhjustas noorematele õpetajatele liikumatusest tingitud vaevusi, nagu kehakaalu tõus ning vanematele õpetajatele pea-, silma- ja seljavalusid. Samas ütlesid paljud õpetajad, et närvid puhkasid mürast ja distsipliiniprobleemid peaaegu puudusid, kui mitte arvestada vanemate õpilaste spikerdamist ja mõne õpilase eemalehoidmist distantsõppest.

Õpetajad arendasid endas kõige rohkem digioskusi ning enesejuhtimisoskusi, nagu ajaplaneerimist ja distantsõppe tingimustes õppetöö korraldamist, mis nõudis ka oma suhtlemisoskuste lihvimist ning kannatlikkust. Seejuures eristusid õpetajad, kes arvasid, et distantsõppe vältel oli oluline õpilastele väga täpseid juhtnööre anda ja õppeprotsessi kogu aeg kontrollida, ning need, kes pidasid vajalikuks anda õppijatele rohkem vabadust ise oma aja ja õppimisviisi üle otsustada, et toetada õppijate enesejuhtimisoskuste arengut ja vastutuse võtmist oma õppimise eest. Lõpuks taandub enesejuhtimisoskuste arendamine usaldusele: kas õpetajad usuvad, et õppijaid ja nende vanemaid saab usaldada või mitte, kuigi õppijate valmidus vastutuse võtmiseks erineb. Ilmselgelt olid parema enesejuhtimisoskusega õppijad motiveeritumad ja edukamad kui need, kellel oli raskusi iseseisvalt ülesannetest arusaamisega, tööjuhendite lugemisega, oma aja planeerimise või tähelepanuvõimega.

Nii õpetajate, õppijate kui ka lastevanemate hinnangul saadi distantsõppega paremini hakkama suurtes linnakoolides võrreldes väikeste maakoolidega, kus kogeti rohkem probleeme kehva internetiühenduse, digivahendite ja haridustehnoloogide ja muude tugisüsteemide nappusega. Suured linnakoolid olid digiõppeks rohkem valmis, mis tõstatab teravalt regionaalsete erinevuste ja ebavõrdsuse küsimuse. Digiõpe polariseeris nii õpetajaid, õppijaid kui ka kodusid, sest loomulikult saadi paremini hakkama seal, kus olid olemas ressursid, eelnev kogemus digiplatvormide ja -vahenditega ning kodude toetus.

Mida on meil distantsõppest õppida?

Kõigepealt seda, et peame oma õpetajaid rohkem hoidma ja mõtlema, kuidas nende töökoormust vähendada. Eriti tuleb tähelepanu pöörata noorte, lastega õpetajate toetamisele, kes peavad tihti valima töö ja laste vahel. Ilma toimiva lastehoiu süsteemita ja/või koormuse vähendamiseta ei saa korraga olla täiskohaga lapsevanem ja õpetaja, ilma et see tervisele hakkaks.  

Teiseks vajavad erineva enesejuhtivuse võimekuse ja oskusega õpilased erisugust pedagoogilist lähenemist. Haridusfoorumi uuringu põhjal eristus õppijate hulgas tervelt neli enesejuhtimise tüüpi.

  •  Iseseisvalt eesmärke püstitav loominguline enesejuhtimine (umbes ¼ vastanutest).
  • Etteantud eesmärke ja reegleid järgiv, teatud raamides edukas enesejuhtimine (kõige enam levinud tüüp).
  • Välist tuge vajav, välja kujunemata enesejuhtimine (iseloomulik noorematele ja HEV-õpilastele, aga esineb ka kuni ¼ põhikooliõpilastel ja 1/5 gümnasistidel).
  • Puuduv, pärsitud enesejuhtimine, negativistlik, alatähtsustav suhtumine õppimisse (igas kümnes õpilane, vihane vastuseis õppimisele, radarilt kadumine, motivatsiooni ja õpioskuste puudus).

Ehkki vanemate õppijate enesejuhtimisoskus oli parem, leidus ikkagi ka gümnaasiumiõpilaste hulgas viiendik neid, kel on raske end iseseisvalt motiveerida ning oma õppimist planeerida.Siit saame järeldada, et enesejuhtimist teatud raamides tuleb hakata harjutama juba lasteaiast ja algklassidest, et kooli lõpuks kõik sellega enam-vähem hakkama saaksid.

Kahjuks eristus veel üks rühm õpilasi – trotslikud õpilased, kes vastandavad ennast koolile. Just viimase trotsliku grupi puhul tuleb ehk enam tähelepanu pöörata mitte lihtsalt õppimistehnikate omandamisele, vaid ka aruteludele hariduse eesmärkidest ning nende põhjendustest, milles ka õppijatel oleks võimalik kaasa rääkida. Ehk peaksime pelgalt õppimise ja õpioskuste tähtsustamiselt tagasi pöörduma hariduse ja kasvatuse tähtsustamisele ning sisukatele individuaalse tähenduse otsingutele õpingutes?

Kasutatud kirjandus

Wood, A. (2015) What are schools for? An interview with Gert Biesta on the learnification of school buildings and education. Architecture and Education. May, 24. https://architectureandeducation.org/2015/05/24/what-are-schools-for-gert-biesta-on-the-learnification-of-school-buildings-and-education/

Ruus, V.-R. (2018). Paradigmavahetuse võimalikkusest kasvatusteadustes. Akadeemia, nr 3, 399‒430.

OECD (2018). The future of education and skills. Education 2030. The future we want. https://www.oecd.org/education/2030-project/about/documents/E2030%20Position%20Paper%20(05.04.2018).pdf


[1] Thomas Hobson (1544–1631) oli Londoni renditalli pidaja, kes pakkus klientidele valikut, kas võtta uksele lähim hobune või mitte ühtegi hobust.

[2] Eesotsas Marju Lauristini, Krista Loogma, Maria Erssi, Ene-Mall Vernik-Tuubeli ja Ene-Silvia Sarvega, kelle kokkuvõtet uuringust võib lugeda Eesti haridusfoorumi kodulehel pealkirja “Pilooturing: õpilaste, õpetajate ja lastevanemate toimetulek koroonakriisi aegses kaugõppes” all.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Enesejuhtimise rõõmud ja valud distantsõppejärgse tarkusena”

  1. […] Artiklis keskendub Maria uuringutulemustele toetudes enesejuhtimise apsektile. Artikkel on loetav SIIN. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!