Et saaksime olla koolis, peame harjuma kitsendustega

169-päevase eemaloleku järel on õpilased taas klassitoas. Mida saab iga kool ära teha, et kuri viirus kohe koolimaju ei sulgeks? Õpetajate Lehe vestlusringis osalesid Eesti koolijuhtide ühenduse esimees, Tartu erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht, Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur, Tartu Kivilinna kooli direktor Karin Lukk ja Sõmeru põhikooli direktor Virge Ong.

Kooliaasta künnisel valdas Eestit varasemast suurem ärevus. Kuidas valmistus teie kool uueks õppeaastaks? Millised soovitused edastasite kooliperele?

Tõnu Piibur: Oleme töötanud välja mitu lehekülge juhendeid, kuidas toimuvad tunnid, kuidas majas liikuda, pesta käsi jne. Kuid kõik saab alguse kõige olulisemast punktist: kooli tuleb ainult terve laps, haigena püsib ta kodus. Kui see on tagatud, kulgeb kõik nii, nagu on aastaid kulgenud.

Karin Lukk: Saatsime lastevanematele suunised. Alustame sellise süsteemiga, kus algklassid käivad kogu aeg koolis ja 5.–9. klass üle päeva. Algul oli plaanis, et käime koolis üle nädala, aga siis leidsime, et nii kaob rütm ära. Pigem üle päeva ja sel päeval, kui klass on kodus, teevad õpetajad distantsõpet. Moodsama nimega on see hübriidõpe. Teeme sel moel seni, kuni on näha, kas nakatumiste arv tõuseb või mitte.

Kui ei tõuse, saame kõik lapsed tuua kooli. Aga esmane on muidugi see, et haigena me ei tule kooli. Vanematelt tuligi kohe tagasiside, et defineeriksime, mida tähendab haige. Et kui hommikul on lapsel nina kinni, kas siis võib ta kooli saata.

Hajutame ka koolituleku aegu ja söömas käib üks vanus korraga.

Virge Ong: Oleme 197 õpilasega keskmisest suurem maakool. Otsustasime, et ei hakka juhiseid koostama. Alustasime 1. septembril, nii nagu varemgi. Vaid aktuse korralduses oli muutus – varem võisid sinna tulla kõigi, nüüd vaid 1. klassi laste vanemad.

Võtame kooliaasta algust rahulikult. Andsime olukorra hindamise õpetajale, sest me ei suutnud ise ka defineerida, mis asi on haigus. Õpetajal on valmisolek number üks. Meil on kehatemperatuuri kiirmõõtja, klassides on maskid. Kui kooli tuleb köha või nohuga laps, tegutseme kiiresti. Informeerime vanemat, saadame lapse koju.

On olnud küsimusi, kas laps peab väikese nohuga koju jääma. Või kas peaks lapse koju jätma, kui ta kolm korda aevastas.

Tuleb vältida ka pahatahtlikku kojujäämist. Kuid eeldasime, et kui lapsed pole 169 päeva kooli saanud, siis nad pigem tahavad tulla. Olen päri eelkõnelejatega, et kooli tuleb terve laps. Kui ei tule, siis tegutseme edasi.

Urmo Uiboleht: Tartu erakool alustas, nagu ikka, õppeaastat teistest varem. Oleme töörütmi juba saavutanud ja paljudele oma kogemust jaganud. Meie koolialgus sattus ajale, mil Tartus oli haiguspuhang, ja ärevus jõudis ka meie kogukonda. See andis hea õppetunni, et otsused tulebki teha kiirelt, lähtuvalt oma koolist, vaadata, millised on meie võimalused, ja vastavalt sellele reageerida. Ei saa oodata juhendeid terviseametilt või haridusministeeriumilt, tuleb lähtuda ikka enda võimalustest.

Kooliaasta algas tänavu teistmoodi. Suurim muutus oli see, et lükkasime edasi stardilaagri, kus koolipere oleks kokku saanud. Hindasime selle riski liiga kõrgeks. Ka laagrikohad öeldi üles, Tartu tekitas hirmu. Seepärast lükkus kooliaasta algus edasi nädala võrra. Alustasime aktustega, need olid väikesed. Aga mina ei mäletagi varasemast ajast sellist südamlikku õueaktust. Igast asjast tuleb leida midagi head.

Mõned traditsioonid küll muutusid, üheksas klass ei toonud väikseid aktusele, aga sellest hoolimata oli tore. Pinge võttis maha see, et ütlesime: teeme kõik, et lapsed saaksid olla koolis, aga selleks tuleb teatud kitsendusi teha. Oleme juba kohanenud. Kooli tulemine ja söömine on läinud lihtsamaks. Otsustasime, et vanemad ei tule majja sisse ega pane pinalit lauale. Vastutus on lapsel, ta peab ise tundi jõudma.

Küsimus, kes on haige, on teravamalt kerkinud üles hoopis õpetajate puhul. Igal sügisel on ju haigestumisi nii õpetajate kui õpilaste seas, aga nüüd tuleb teha sümptomite korral kojujäämise otsus kiiremini kui varem.

Paljudel õpetajatel on sügisel kurk haige ja hääl ära. Kas ta peab kohe koju jääma ja distantsilt õpetama?

Tõnu Piibur: Eesti hariduses on praegu murranguline hetk, mida me ei oskagi kohe lahti mõtestada. Õpilane tohib öelda, et ta on haige ja kooli ei tule. Vastutus läheb täiel määral talle, õpilane vastutab enda õppimise eest ise ja teda toetab vanem.

Sama lugu on õpetajaga. Õpetaja vastutab enda töö eest – kui ta kuulutab end haigeks, võib ta mõne päeva pärast saada haiguslehe, aga ta peab olema tunnid ja õppesisu ette valmistanud. Ükski õpetaja ei saa töötada enam nii, et pole suuremas ajaperspektiivis ette valmistanud. Enam ei saa minna tundi vaid raamatu ja töövihikuga, sest võib juhtuda, et õpilasi polegi klassis. Enam pole võimalik minna kooli nii, et ükski osapool ei mõtesta oma õppimist või õpetamist lahti.

Karin Lukk: Meie mõtted liiguvad sama teed. Arutasime õpetajatega, milline peaks olema süsteem, et kõik toimiks tõrgeteta. Arutasime ka seda, mis siis juhtub, kui lapsed hakkavad kuritarvitama usaldust ja ütlema, et on haiged. Jõudsime järeldusele, et õpilane koos vanemaga võtab ise vastutuse.

Kui õpetaja tunneb, et on haiglane, on ta valmis kodus tegutsema ja videos juhendama, aga tunnis on keegi laste juures ja jälgib, et nad teevad kaasa. Leppisime kokku, et kohe ei pea haiguslehte võtma, vaid kodus töötades vaatad, mis suunas haigus kulgeb. Aga kindlasti peab õpetaja teavitama perearsti. Ka Tartu linnalt tuli selline juhis. Loodame, et süsteem hakkab toimima ja õpetaja on kogu aeg valmis tegutsema distantsilt. Lapsed käivad ju üle päeva koolis ja õpetaja peab iga päev midagi distantsilt juhendama ning püsib nii ka värskena.

Virge Ong: Ka meie arutasime, millal peab õpetaja koju jääma. Tõdesime, et kui hakkab tulema korraga distants- ja kontaktõpe, läheb õpetaja koormus veel mitu korda suuremaks ja ta peab sama tundi topelt tegema.

Karin Lukk: Meil tekkis ka mure, kuidas hübriidõppes toimetada. Kui me tegime distantsõppest kokkuvõtteid, tuli idee, et õpetajad võtavad paaridesse ja töötavad sama aine peal või siis klassiõpetajatena koos. Üks valmistab osa ainet ette, teine teise osa. See eeldab, et õpetajad on valmis aktsepteerima teise koostatud materjale. Soovitan ja julgustan ka teisi koole sedasama tegema.

Virge Ong: Seda on võimalik rakendada, kui on sama aine peal mitu õpetajat, aga väikses koolis pole.

Urmo Uiboleht: Koolid ongi erinevad ja ka Tartu erakooli üksused on erineva suurusega. Kuid sel õppeaastal on märksõna koostöö ja üksteise toetamine, valmisolek kiiresti ja paindlikult reageerida.

Virge Ong: Distantsõpe näitaski, et õpetaja on väga tubli, võimekas ja meeskonnatöö tegija ning otsib partneri, kui jääb ise hätta.

Meie vestlusest jääb mulje, et olete lähtunud otsuseid tehes talupojatarkusest. Kui palju peaks olema aga ülalt tulnud regulatsioone? Augustis vallandunud meedialaviinis süüdistati haridusministeeriumi, et koolijuhtidele pole veel ülalt suuniseid jagatud.

Virge Ong: Iga õpetaja on nii tark, et oskab ise otsustada ja tegutseda. Ja ka iga koolijuht on kogemustega ning suudab otsustada. Suuniseid lugesime ja lähtusime otsustamisel nendest. Aga mida pikemalt need sõnastatud on, seda keerulisem on otsustada. Meis, koolijuhtides, on talupojatarkust otsused ise vastu võtta.

Tõnu Piibur: Virge väljendas just minu mõtteid. Suuremates omavalitsustes adusime, et tehakse kavasid, aga need ei klapi kohapeal toimetamiseks.

Karin Lukk: Iga kool vaatab oma spetsiifikast lähtuvalt, mis on parim. Kõige rohkem segadust tekitaski augustis kehtinud 50% täitumuse nõue ruumides. Hakkasime esimesi kavasid tegema sellest lähtuvalt. Kui nõue ära kadus, andis ministeerium sellega märku, et kohapeal igaüks vaataks, kuidas on vaja. Tartu linn on andnud palju konkreetseid juhiseid. Selliseid, mis jätab koolile mänguruumi. On öeldud, et kui mingis klassis avastatakse haigus ja teised pole sellega kokku puutunud, saame nemad jätta kooli.

Võimalikult palju püüame võimaldada lastel koolis olla. Oleme vanematele öelnud: täpselt nii kaua, kuni olukord nõuab. Väga täpseks ei saagi ülalt tulevad suunised minna. Riik näeb suurt pilti ja saab anda laiemaid suuniseid.

Urmo Uiboleht: Mina ei oodanudki riigilt täpsemaid suuniseid. Iga kool toimetab vastavalt oma võimalustele. Optimeerime rühmad nii, et juhul kui midagi juhtub, ei pea kogu haridusasutust sulgema. See on kriisiplaan. Minul küll riigile etteheiteid pole. Autonoomsus ongi see, mis meid edasi aitab. Alt üles vaadates kaugele ei kanna.

Kas võib eeldada, et koolijuhi roll kasvab veelgi?

Urmo Uiboleht: Mõju kindlasti kasvab. Ilmselt tuleb paljusid otsuseid oma kogukonnas põhjendada, aga ka enda jaoks selgemaks mõelda, miks ja mida teeme, ning seda täpsemalt sõnastada.

Karin Lukk: Valmistumine sügiseks on näidanud, et kui varem oli probleem selles, et kool on konservatiivne koht ja muutused ei taha hästi tulla, siis praegune valmisolek on muutnud mõtteviisi. Nüüd on oluline aru saada, et kui me muutusi teeme, ei pea need olema kivisse raiutud. Loodan, et see mõtteviis tuleb ka koroonajärgsesse maailma. Muutused koolis võiksid aidata kaasa laiemalt muutustele ühiskonnas.

Virge Ong: Distantsõpe tõi esile olulisi väärtusi – üksteisest hoolimist, tähelepanemist. Tajun, kuidas minu kooli meeskond on varasemast hoopis tugevamalt kokku liidetud. Huvitav on ka see, et õpilaste silmis on tõusnud kooli väärtus mitu kraadi kangemaks. Lapsed on hakanud koolis käimist, õppimist ja õpetamist väärtustama. Kui kutsusime kevadel osa lapsi kontaktõppesse, tundsid teised huvi, miks neid ei kutsuta. Panime tähele ka seda, et nad oskavad hoida üksteisega distantsi.

Millist digikevade õppetundi tahaksite kindlasti vältida?

Virge Ong: Jõudsime arusaamisele, et kui digiõpe veel tuleb, siis peaksid tundi tulemiseks olema kindlad reeglid lastele ja vanematele. Vanem võis osutuda pigem segavaks kui abistavaks faktoriks. Sooviksime, et lapsel oleks kodus kindel õpikeskkond. Köök pole õppimise koht.

Õpetajad ütlesid, et oli hea, et ma ei jaganud täpseid juhendeid neile, õpetaja päev oli hommikul seitsmest õhtul üheteistkümneni. Nad said oma töid ja tegemisi ise jagada.

Karin Lukk: Kui taas päris distantsile minna, tuleb igal juhul vältida isolatsiooni. Me ei taibanud kohe, kui palju vajavad kõik suhtlust. Õpilased tahavad olla rohkem õpetajatega koos video vahendusel ja õpetajad olla omavahel ja juhtkonnaga. Inimesed vajavad rohkem kontakti kui koolimajas olles.

Urmo Uiboleht: Kui peaks viltu vedama, siis koolimajasid enam ei sulgeks. Aprillis oli maja külm ja kõle. Nüüd jätaks kütte sisse ja maja toimima, et saaks hajutatult töötada. Ja ka see tarkus, et materjalid ja koosolekud poleks eri veebikeskkondadesse hajutatud – et hüplikkust oleks vähem.

Tõnu Piibur: Meie kooli õppetundi nägite äsja ise, kui ma Zoomi vestlusest ära kadusin, sest ühendus kadus. Kooli internet ei kannata mingisugust kriitikat. Koolis olles ei saa ma teiega korralikult vestelda, aga kodus saan. Õpilased ongi teinud oma kodudest head õpikeskkonnad, tehnika on parem kui Tallinna koolides.

Võtame ühe sidevahendi ja katsume selle abil võimalikult palju ära teha. Aga mitte nii, et eesti keele õpetaja on ühes ja matemaatikaõpetaja teises keskkonnas. Saame mõelda sellele, et me ei eksiks õppekeskkondade virvarris ära. See ei puuduta ainult distantsõpet, vaid igapäevast koolis käimist. Kas me oleme igal päeval ühes keskkonnas?

Urmo Uiboleht: Kohaneme muutustega ja võtame muutust kui väga olulist väärtust, mis aitab meil jõuda kaugemale. 21. sajandi oskused jõudsid poole aastaga oluliselt lähemale, kui arvata julgesime. Ja ärme kritiseeri ega otsi kogu aeg vaenlasi, oleme koostöistes kollegiaalsetes suhetes kõigil tasandeil. Ei pea otsima süüdlasi, see aitab palju paremini edasi.

Tõnu Piibur: Peaksime lõplikult kaotama ära suhtumise, et sina õpid ja mina õpetan. Riigi ja rahvana me õpime koos, õpivad lapsed, vanemad, ministeerium, omavalitsused.

Karin Lukk: Meie õpetajad tegid hea kokkuvõtte kevadest: õpilased nägid, et õppimise protsessis on eksimine normaalne ja inimlik, sest õpetajad eksisid mitmeski asjas ega jõudnud kõigi asjadega kiiresti kohaneda. See, et kõik õpivad, paistis kevadel kenasti välja.

Virge Ong: Vanem nägi, millist tööd teeb tegelikult õpetaja. Polegi nii, et kell kaheksa läheb kooli ja mis ta seal siis ikka nii väga teeb, aga juba kell kaks läheb koju. Vanem sai aru, et õpetaja on ka inimene.

KOMMENTAAR

Kes on terve laps?

Karmen Joller, Eesti perearstide seltsi juhatuse liige:

Haridus- ja teadusministeerium ei kooskõlastanud õpetajatele saadetud juhendeid arstidega, mistõttu pole neis sisalduvad tervisenõuanded kahjuks adekvaatsed. 

Kuldreegel on, et kui laps haigestub, ei peaks ta minema lasteaeda ega kooli. Ühendust tuleb võtta perearstikeskusega, kes suunab lapse COVID-testimisele.

Kui testi vastus on negatiivne, võib laps enesetunde paranedes kooli või lasteaeda minna, nii nagu varemgi. Oluline on see, et laps tunneks end piisavalt hästi osalemaks igapäevategevustes. Vahel jääb pärast viirushaigust püsima kerge köha või nohu – see ei ole vastunäidustus lasteaias/koolis käimisele, kui laps ennast muidu hästi tunneb. 

Kui COVID-test on positiivne, siis tohib laps lasteaeda/kooli minna 14 päeva pärast esimeste sümptomite tekkimist eeldusel, et palavikust on möödas vähemalt 72 tundi. 14-päevases isolatsioonis peavad püsima ka kõik lapse pereliikmed, samuti need, kes on olnud temaga lähikontaktis. 

Lähikontaktseks loetakse inimest, kes elab haigestunuga koos, on olnud temaga vahetus kehalises kontaktis (nt kätelnud, kallistanud), puutunud kokku tema hingamisteede eritistega (nt on peale köhitud) või on viibinud vähemalt 15 minutit nakkushaigusega inimesest kuni kahe meetri kaugusel.

COVID-ist paranemist mitte ühegi testiga kinnitada ei saa, mistõttu kordusteste või paranemist kinnitavaid teste perearstid ei tee. 

Perearstid ei väljasta lasteasutusele ka tõendeid lapse tervise kohta, ei ägeda ega kroonilise haiguse puhul. Kui lasteaial/koolil on lapse tervise kohta küsimusi, tuleb need esitada lapsevanemale. Lapsevanemad saavad soovi korral alati nõu pidada perearstikeskusega. 

KÜSIMUS JA VASTUS

Milline on teie kooli retsept, et õppeaasta sujuks?

Merike Kaste, Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi direktor:

Kevadine distantsõpe oli kogemus, mida selle õppeaasta korraldamisel arvestasime. Õpetajad tegid ära tohutu töö, et viia õppetöö virtuaalõppe keskkondadesse, õpilased tegid ära suure töö, et neis õppida. Et see töö raisku ei läheks, toimuvad neljal päeval nädalas kontaktõppetunnid ja ühel virtuaalõpe.

Kui seni oli ühes perioodis õpetatavat ainet nädalas kolm kontakttundi pikkusega 75 minutit, siis sellel aastal on endiselt kolm kontakttundi (jaotatuna neljale päevale) pikkusega 60 minutit ja ühel päeval on kõik selle perioodi ained 45-minutise mahuna virtuaalõppes.

Õpetajad peavad oma ainekavades leidma selle osa, mida on vaja õpetada kontaktõppes, ja osa, mida õpetatakse virtuaalkeskkonnas. See annab õpilasele võimaluse liikuda sujuvalt kontakt- ja distantsõppe vahel ning saada kindlal ajal õpetajalt konsultatsioone.

Samas võimaldab see vähendada kontakte, koristada ja desinfitseerida koolimaja kolm päeva järjest.

Mariliis Oder, Kohtla-Nõmme kooli direktor:

Alustasime aruteludega, kus õpetajad rääkisid koolielust ja selle korraldamisest. Vaatasime üle meetmed, millega kooliperet kaitsta, juhindusime HTM-i ja terviseameti soovitustest ning vallavalitsuse korraldustest. Panime paika ka distantsõppe struktuuri, mis sätestab kindlad sammud, kui kontaktõpe peaks katkema.

Otsustasime jääda rahulikuks. Usume, et kõige olulisem on ennast hoida, mitte organismi liigse muretsemisega nõrgestada, ja olla aus – kui olete haige või olnud nakatunuga lähikontaktis, siis jääge koju.

Meie koolipere on pisike, 84 õpilast ja 60 lasteaialast. Meie maja võimaldab hajutatust, mis on üks peamistest abinõudest. Klassiruumides ja sissepääsude juures on desovahendid. Koolimaja ümbritseb kaunis loodus, püüame võimalikult palju õues viibida.

Kui järgime hajutatust, kätehügieeni ja veedame palju aega värskes õhus, oleme andnud oma panuse viiruse eemalhoidmiseks.

Distantsõppeks valmisolekut suurendame pidevalt – sellest õppeaastast kasutame Google Suite for Educationit, mis koondab mitmeid e-keskkondi distantsõppe efektiivseks korraldamiseks. Lõime igale õpilasele kooli e-postkasti; liitusime Stuudiumiga, mis võimaldab vanematega kiiresti infot vahetada, ning asenduste korral eelistame, et õpetaja (kui tervis lubab) loob e-tunni, mis annab võimaluse iseseisva õppijana tegutseda. Samuti alustame õpetajate digikoolitustega ja igal nädalal on koostööaeg. Peame oma õpilasi ja õpetajaid e-õppemeetoditega toetama ning distantsõpet pidevalt harjutama, et olla valmis ja tugevad. Meie plaan on e-õpet kontaktõppega kombineerida, muidugi koostöös lapsevanematega.

Oluline on märgata, reageerida ja üksteist kaitsta. Muidugi tuleb ka mõtted positiivsena hoida.