Hariduslike erivajadustega laps vene lasteaias

Lugu sai alguse põhikooli uuringust. Nimelt leidis osa õpetajaid, et vene õppekeelega lasteaedades palju kiidusõnu ära teeninud +1 õpetajat rühmas ehk katseprojekt „Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas“, mida praegu koolidesse laiendatakse, ei sobi hariduslike erivajadustega koolilastele. Argumendina toodi välja, et hariduslike erivajadustega lapsel on niigi õpiraskusi, eestikeelne täiendav õpetaja oma eestikeelse aineõppega suurendab lapse õpikoormust ning ajab ta tõenäoliselt täielikku segadusse.

Ometi ei ole lasteaedadest tulnud tagasisidet, mis oleks hariduslike erivajadustega lastel tekkinud õpiraskustele või mõnele muule probleemile viidanud. Aga mida me üldse teame hariduslike erivajadustega laste õpetamisest ja kasvatamisest meie venekeelsetes lasteaedades? Kuidas nad seal (meile vähe tuntud „vene lasteaias“) erivajadustega hakkama saavad?

Paljusid probleeme aitab ennetada õppekava

Minu meelest välistab suure osa hariduslike erivajadustega laste probleemidest meie lasteaedade õppekava. Tekkida võivaid probleeme ennetatakse, sest õpetamise ja kasvatamise esimene põhimõte õppekavas on lapse individuaalsuse ja tema arengupotentsiaali arvestamine. Õppekavas ei ole eraldi räägitud hariduslikest erivajadustest, iga lapse vajadused on ju erisugused. Õppekava ei käsitle ka seda, mis keeles laps räägib – peaasi et lapse enesekohaseid oskuseid arendatakse ja need arenevad. See – minule sümpaatne – lasteaia riiklik õppekava peab nüüdseks juba 12 aastat lapse eripära arvestamist ülitähtsaks ning suunab õpetajaid samuti seda tegema. See teeb kokku tervelt neli lendu hästi toetatud vilistlasi! Kõigis, ka vene lasteaedades.

Hariduslike erivajadustega laste õpetamise ekspert ja kogenud logopeed Jelena Ivanova töötab juba mitukümmend aastat väikeste vene lastega Narvas. Ivanova rõhutab, et just hariduslike erivajadustega laste õpetamine ja kasvatamine Narva lasteaedades – ning tema arvates Kirde-Eesti vene lasteaedades üldse – ei erine mitte millegi poolest eestikeelsete lasteaedade praktikast.

Samamoodi nagu igal pool mujal Eestis („Eesti“ algab üldiselt pärast Sillamäed) hoolitseb erivajadustega lastele sobivate õppetingimuste loomise eest kohalik omavalitsus, nagu ette nähtud, koostöös Rajaleidja ja spetsialiseeritud partneritega. Nagu igal pool mujal on ka Kirde-Eesti lasteaedades erirühmad teatud tüüpi erivajadusega laste jaoks. Nii nagu teisteski linnades ja valdades vähendatakse ka seal laste arvu tavarühmas, kui rühmas on erivajadusega laps. Üldiselt püütakse erivajadustega lapsi integreerida tavarühmadesse, kui selleks vähegi eeldusi on. Ivanova jutust jäi eriti kõlama, et paljusid lasteaialapsi on nende arengus edasi aidanud tasandusrühm. Oma kogemusele toetudes ütleb ta, et õigel ajal märgatud erivajadus ja lapse arengu toetamine tasandusrühmas aitavad nii palju edasi, et enamik lapsi saab koolis ka tavaklassis hakkama, mis on lapse edasise arengu seisukohalt erakordselt tähtis. Näen, et Ivanova on lasteaednike ja oma spetsialistidest kolleegide töö tulemustega rahul.

Venekeelseid logopeede ei jätku

Mitte ainult Ida-Virumaa, vaid kõigi vene keelt emakeelena kõnelevate hariduslike erivajadustega laste jaoks on väga oluline abistaja logopeed, kes valdab just selle keele logopeediat. Logopeed on kommunikatsioonipuuete spetsialist, kes toetab selle valdkonna probleemidega inimesi, kirjutab pedagoogikateaduste doktor Pille Häidkind. On täiesti selge, et kui lapsel on ükskõik milliseid (logopeedilisi) kommunikatsiooniprobleeme, peaks ta kõigepealt ikkagi õppima ära suhtlemise oma emakeeles. Seega vajavad paljud meie lapsed kõnelema õppides ikkagi venekeelse logopeedi abi. Venekeelseid logopeede valmistatakse aga ette Venemaal.

Isegi kui omavalitsused oleksid logopeedide ametikohtade loomisega heldemad, poleks neid ametikohti kerge kõrgel tasemel spetsialistidega täita. Aga sellealaseid baasoskusi peaks olema ka tavalistel, lasteaedades vene keeles töötavatel pedagoogidel.

Eesti vene keelega töötavad logopeedid saavad väljaõpet tänu koostööle Peterburi pedagoogilise ülikooliga. Kuigi Tartu ülikoolil ja Narva kolledžil, kus lasteaiaõpetajatele logopeedilist täiendõpet pakutakse, on selle kooliga kujunenud sisukas koostöö, on selle korraldus mitmel ülikoolidest sõltumatul põhjusel keeruline: järjepidevus kipub kaduma. Spetsialiste ei jätku.

Lapsed jäävad abi ja toetuseta oma arengu kõige otsustavamal ajajärgul. Hiljem ei ole see abi enam nii efektiivne, võtab rohkem aega ja kõigi osapoolte jõupingutusi ning toob kaasa riske, mida hilinenud toetus põhjustab: lapse areng on aeglasem, kui see olla võiks – ja see mõjutab kogu ta tulevikku. Ning mis seal salata, me ei ole veel päriselt lahti saanud tavalisest aeglasema arenguga lapse alaväärtustamisest ja alavääristamisest, kiusamisrisk on endiselt olemas … Halveneb ka lapse hakkamasaamine talle tavalisest keerulisemas multikultuurses keskkonnas, mis eeldab temalt head suhtlemisoskust eesti keeles ning on meile kõigile väga tähtis.

Lapsed õpivad eesti keeles rääkima, mitte suhtlema

Kõigepealt eesti keele õppimisest. Vene õppekeelega lasteaias õpivad lapsed enamasti laule ja luuletusi, kuulavad muinasjutte, teevad näitemänge ning suhtlevad õpetajatega ja omavahel oma emakeeles, nad õpivad vene kultuuri selle kõige laiemas mõttes. Igas vene lasteaias õpetatakse lastele ka eesti keelt. Enamikul eesti keele õpetajatest aga pole eesti keel emakeel. Isegi mitmetes keelekümbluse rühmades on see nii, Kirde-Eestis kindlasti. Kas üldse on oluline, et eesti keele õpetaja emakeel on eesti keel? Lasteaias kindlasti on, kinnitab Ilona Kuningas, kes töötab teist aastat eestikeelse õpetajana venekeelses lasteaias Kohtla-Järvel. Lapsed õpivad eesti keeles rääkima ja laulma, isegi lugema, aga suhelda ei oska.

Lastevanemad toetavad laste eesti keele õppimist suure tuhinaga, lapsed on motiveeritud ja õpivad hoolega, omandavad kogu ettenähtud programmi. Lasteaias eesti keelt õppinu suudab eestlasele end arusaadavaks teha. Ta oskab küsida näiteks: „Kas ma tohin teie väikest koera silitada?“ Aga kahjuks ei saa laps aru, kui eesti emakeelega jõnglane talt küsib: „Kas võib su kutsule pai teha?“ Ükski sõna ei kordu! Kust peab laps teadma, mida „kutsu“ tähendab? Meenub hoopis sarnane sõna „kutsu!“ (kutsuma) … Milline segadus!

Lapsele jääb arusaamatuks ka lihtne lause „Pane palun tossud jalga“, sest tossude nimi on kirjakeeles „jooksujalanõud“ või „spordijalanõud“. Vaevalt, et eesti peres keegi lapsele „Pane palun jalanõud jalga“ ütleb. Nii ju ei räägita, ja lause ei ole ka ilus. Tean enda kogemusest, et „Pane palun uks kinni“ jääb samuti lapsele arusaamatuks, sest on teada, et uksi suletakse. Sarnaste näidete jada tundub kahjuks lõputu.

Kui laps on õppinud eesti keelt kultuurikontekstist väljaspool ning läheb nüüd õppima eesti kooli, kas tal on siis hariduslik erivajadus, mis seisneb selles, et ta kõnekeelt ei mõista?

Lahendus on eestikeelne õpetaja rühmas

Eestikeelse õpetajana vene lasteaias töötav Ilona Kuningas ütleb, et ainult keeletunnis eesti keelt õppinud lapsed ei saa tavaelus eesti keeles suhtlemisega hakkama. Keeleõppel puudub kultuuriline kontekst – see on Ida-Virumaa lasteaedade eesti keele õppe tõsiseim probleem. Ja võib-olla ka Lasnamäe, Maardu ja Mustamäe lasteaedade probleem. Selle vastu aitaks Kuninga sõnul „geniaalne lahendus“, mida juba kaks-kolm aastat nii Kirde-Eestis kui ka mujal vene lasteaedades kasutatakse – eesti emakeelega õpetaja venekeelse õpetaja kõrval. Ilona Kuninga sõnul õpivad tema rühma lapsed temalt eesti keelt suure innuga ning pole mingit vahet, kas laps on haridusliku erivajadusega või mitte. Mitme haridusliku erivajadusega, millega Kuningas oma rühmas iga päev kokku puutub, käib kaasas tähelepanuhäire. Tähelepanuhäirega lapsed õpivad tema sõnutsi eesti keelt sama kiiresti kui teised lapsed, kui mitte kiireminigi. Erinevus seisneb selles, et nad ei õpi sama kaua kui teised, vaid lühikest aega korraga. Õpetamine tulebki selliselt korraldada, et pakkuda erivajadusega lapsele teisi tegevusi vahele. Nõnda tehaksegi ning tulemustega võib igati rahule jääda. Ilona on selle üle uhke, et tema rühmas kevadel lasteaia lõpetanud lapsed oskavad eesti keeles juba päris korralikult suhelda. Ka hariduslike erivajadustega lapsed.

Kuningas rõhutab sedagi, et kahe õpetajaga rühmas saab lapsi eesti keele (ning ka kõige muu vajaliku) õpetamiseks jagada väiksematesse rühmadesse. Nii on kergem eesti keelt õpetada ja õppida, kui jõuab iga lapsega individuaalselt töötada, igale lapsele individuaalselt läheneda. Samal ajal tegeleb teine õpetaja vene keeles teise väikese rühmaga, siis vahetavad õpetajad rühmi, ja nii õppekorraldus käib. Selline õppimisviis sobib tavalisest paremini ka hariduslike erivajadustega lastele.

Ilona ütleb, et rühmale piisab täiesti ühest eestikeelsest õpetajast, kes küll alustab tööpäeva hiljem, kui lasteaiapäev algab, ning lõpetab oma tööpäeva enne lasteaiapäeva lõppu. Päeva jooksul teeb ta koostööd kahe venekeelse õpetajaga, kes päeva keskel vahetuvad. Koostöö sujub tema sõnul hästi. Pärast esimest aastat kolmeaastastega katsetades teab viimne kui üks, mida tähendab näiteks mäng „Rebane“, ning oskab seda sõna kontekstis õigesti kasutada. Samuti paljusid teisi toredaid sõnu! Aga võiks veel paremini. Õppevahendeid napib. Põrsas Peppa on tore, aga kui palju kordi sama multikat vaatama peab? Selliseid filme peaks olema palju rohkem, erinevatele tasemetele, erinevatel teemadel ja erinevate tegelastega. „Nagu näiteks „Maša ja karu““, ütleb Ilona.

Kokkuvõtteks tuleb välja, et geniaalne lahendus, mis töötati välja eeskätt vene kodukeelega lastele parema eesti keele õppe kindlustamiseks, toetab otseselt ka hariduslike erivajadustega laste paremat edasijõudmist oma emakeeles õppides.

Eesti emakeelega õpetajad vene lasteaedadesse – olgu olla, ja kohe!