Kas me ei muretse üle?
Teen juba aastakümneid teatris lastelavastusi. Praegu on mul oma tööd väga keeruline teha, sest teatrisse kardetakse tulla. Õnneks leidub veel vapraid lasteaia- ja kooliõpetajaid, kes julgevad lapsed teatrisse tuua. Palju on neidki, kes mokaotsast kurdavad või siis hõisates teatavad, et neil ei ole lubatud sellel poolaastal lastega kuhugi minna. Ja seda isegi neis paikades, kus ühtki koroonaviirusesse nakatunut ei ole. Selline olukord teeb kurvaks ja paneb mõtlema, kas tõesti on inimestel juba poole aastaga jõudnud välja kujuneda harjumus teatris mitte käia või kammitseb neid tõepoolest hirm.
Imestada ei ole siin midagi, sest ajakirjandus külvab paanikat päevast päeva. Ootame ja loeme igal hommikul uudiseid: mitu nakatunut täna oli ja kus? Kas me ei suudagi siis enam muule mõelda?
Arvan, et hoopis suurema tõenäosusega kui teatrist võib nakkuse saada mujalt. Teame ju kõik suurepäraselt, et koolis kehtestatud eraldioleku nõue ununeb õpilastel niipea, kui nad kooliuksest välja saavad, ning lapsed puutuvad kokku ja suhtlevad omavahel, nagu nad seda kogu aeg on teinud.
Teatri suur eelis on, et saalis istutakse ühe koha peal. Ei hüpelda ega kisata. Täpselt on teada seegi, kes millisel toolil istub. Teatrid teevad omalt poolt kõik, et haigestumisriski vähendada. Loomulikult ei lasta saali tõbiseid ja neid enam teatris ei kohtagi. Mäletame varasemast, kuidas saalist kostev köhakoor näitlejaid ja publikut segas, nüüd enam mitte.
Ma ei saa lahti mõttest, et ühtpidi püüame lapsi kaitsta, teisalt aga käitume mõtlematult. Praegu saadetakse paljudes koolides lapsed vahetunni ajaks õue. Keegi ei malda garderoobist jopet võtma minna ja õue minnakse samades riietes, millega oldi klassiruumis. Õues joostakse end higiseks, nõrgemad saavadki nohu – selline hajutamine küll kellelegi kasuks ei tule.
On tekkinud omamoodi mugavuskäitumine. Mis nii viga elada, kui koolist kojusaamiseks piisab vaid korra köhatamisest ja vähegi kehvema enesetundega ei pea tööle minema! Lisaks on noorte ja kahjuks mitte ainult noorte seas hakanud levima hoiak, et paneme pidu nii kaua, kui veel saab, varsti keeratakse niikuinii kõik kraanid kinni.
Aga räägime kultuurist. Me ei saa jätta lapsi mitmeks järgnevaks aastaks ilma teatri-, kino-, muuseumi-, kontserdi-, näituseelamustest, nagu ka raamatukogudest, huviringidest, treeningutest. Juba kurdavad ka muusikakoolide õpetajad, et uusi õpilasi tuli sel sügisel kooli palju vähem. Või sulgedagi kõik need asutused?
Loomulikult saab ka nendeta hakkama, küllap leitakse uusi väljundeid, sest loodus tühja kohta ei salli. Mis asemele tuleb, ei tea.
Mida siis teha? Kas kolidagi aastateks metsa ja loota, et viirus sinna ei jõua? See on ilmselt üks võimalus.
Kuulan imestusega, kuidas inimesed räägivad, et pesevad nüüd iga päev hoolega käsi – kas nad tõesti varem ei pesnud? Ühest pudelist joomine on noorte seas kahjuks endiselt väga levinud.
Kõiki ei pea ka kallistusega teretama, jäägu see ikka väga lähedaste jaoks. Ehk ongi need esimesed asjad, mis peaksime iseendale ja lastele selgeks tegema. Loomulikult tuleb iseennast, lähedasi ja eriti oma lapsi hoida, aga ärme muretse üle.
Meisse elama asunud hirm on võtnud meilt võime oma peaga mõelda. Lihtsam tundubki käske ja keelde järgida. Käitume nagu silmaklappidega hobused, kes piitsalaksu peale kihutama hakkavad, nähes vaid üht ettenäidatud suunda. Hakkame vaikselt kaotama oma mõtlemisvõimet ja otsustamisjulgust, mille üle oleme alati nii uhked olnud.