Keelekaste: I-täht, punktiga ja ilma
Tähestikutähti vaadates peame möönma, et neist kõige lihtsama ja tagasihoidlikuma ilmega on i – tühipaljas kriips, peal diskreetne täpike. Olid ajad, kui ei olnud seda täpikestki; vanad kreeklased ja roomlased kirjutasid i-d ilma punktita (ı), kusjuures kreeklased teevad seda tegelikult ju siiani. Türgi tähestikus on i ja ı aga eri tähed, üks ees- ja teine tagavokaali märkimiseks.
Punkt meie i peal pärineb keskajast, täpsemalt 11. sajandist, ja sarnanes oma algusaegadel pigem vildaku rõhumärgiga. See lisati i selgemaks eristamiseks teistest (käsitsi kirjutatud) tähtedest. Kirjutage paberile väiketähtedega näiteks sõnad „inimihu“ ja „viiul“, aga ärge i-dele punkte pange. Tähed i, n, m ja u sulanduvad ühtlaseks jadaks, nii et „inimihu“ ja „viiuli“ asemel võime sama hästi välja lugeda „uuuuhu“ ja „vuul“. Või võtame ladina sõna inimici ‘vaenlased’, mis võib punktideta i-de ja ülekäe kirjutatud c korral moonduda sõnaks „uuuuu“. Niisiis teeb väike täpp, pealiskaudse vaatleja silmis pelk tüpograafiline iluasjake, ära suure töö – aitab tähti üksteisest eristada, nende vahele piire tõmmata, tagades teksti parema loetavuse.
Punkt i-l, olgugi diskreetne, mängib keskset rolli nii mõneski fraseologismis. Meil öeldakse, kui keegi midagi lõpule viib või ära otsustab, millelegi joone alla tõmbab, et „pani i-le punkti“ või „pani i-le täpi“. Räpina ja Tartu kandis olla öeldud, et „vot kes pand i-le pää otsa“ – kes targema või tabavama lause ütles. Inglise keeles manitsetakse to dot the i’s and cross the t’s – panema i-dele punktid ja t-dele kriipsud ehk olema põhjalik ja pöörama erilist tähelepanu pisiasjadele.
Uusi kirjagarnituure, lihtsamalt öeldes fonte loovad tüpograafid teavad hästi, kui oluline on oma i-dele punktid ja t-dele kriipsud lisada, seda nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses. Uut fonti looma asudes on tilluke i neile sageli lähtekohaks, sest sellest saab kogu kirjamärkide komplekti üks põhidetaile, suure hulga ülejäänud tähtede ehituskivi. Saksa maalikunstnik ja graafik Albrecht Dürer ütles juba 16. sajandil ühes oma kirjatähtede kujundamist puudutavas traktaadis, et „kuigi tähestik algab A kirjutamisega, võtan ma (mitte asjatult) esimesena ette I joonistamise; sest peaaegu kõikidele ülejäänud tähtedele antakse kuju selle tähe järgi, olgugi et alati on vaja midagi juurde panna või ära võtta“.
Märkamatuks ei saa jääda i-tähe sarnasus hüüumärgiga. Kes pakub, et nende kahe vahel on mingi põhjuslik seos, ei ole valel teel. Nimelt usutakse, et keskaegsed käsikirjade ümberkirjutajad lisasid mõnikord lause lõppu ladina hüüdsõna io, mis väljendas muu hulgas rõõmu, umbes nagu meie „hõissa“. Pikkamööda liikus o-täht selles sõnas i alla ja muutus üha väiksemaks, lõpetades punktina – ! Vahel arvatakse ka, et tänapäevase hüüumärgi täpike ei ole mitte kahanemispille neelanud o, vaid hoopis lühendipunkt; et sõna io hakati lause lõpus tähistama lühendiga i. ja punkt nihkus tasapisi esitähe alla.
Liikvel on veel üks teooria: hüüdlause algusse kirjutati i, mis märkis lühendina ladina sõna interiectio ‘hüüdsõna’, hüüdlause lõppu aga kirjutati seesama i tagurpidi. Ja seda tagurpidist i-d teamegi meie nüüd hüüumärgina. Hüüdlause alguse õigetpidi i, meie tänapäevast arusaamist mööda tagurpidi hüüumärk, on säilinud näiteks hispaania kirjas.
Muuseas, kui hakata mõne vanema kirjutusmasina klahvistikult hüüumärki otsima, siis võib otsima jäädagi. Seda peeti sageli üleliigseks, sest paberile sai lüüa punkti, liikuda tagasi ja lüüa punkti kohale apostroofi – nõnda tuli kokku säästuhüüumärk. Kokkuhoidu silmas pidades polnud vanadel kirjutusmasinatel ka nulli ja ühte. Esimese asenduseks kasutati suurt o-d, teise tarvis väikest l-i või suurt i-d. Nii et peale selle, et suurel i-l tuleb aeg-ajalt tähistada Rooma number ühte (I), on ta pidanud märkima ka araabia number ühte. Moodsamate kirjutusmasinate ja tänapäevaste arvutite klahvistikel on olemas nii hüüumärk kui ka number üks, sageli ühelsamal klahvil, sest nad lisati samal ajal – eks ikka i-le punkti panemise vaimus.