Kiiduväärt kirjutamisoskus hõlbustab meeldejätmist

25. sept. 2020 Opettaja - Kommenteeri artiklit

Tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja.
Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis.
Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides.
Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Illustratsioon: Tuomas Kärkkäinen

Kiiduväärt kirjutamisoskus hõlbustab meeldejätmist

Sellisele järeldusele tuli Satu-Maarit Frangou, kes kaitses väitekirja kirjutamismeetodite mõjust meie mälule. Lühiülevaate doktoritööst teeb Antti Vanas.

Kui oled vanem kui 11-aastane, siis mäletad käsitsi kirjutatud jutukest paremini, kui oleksid sama loo kirjutanud kas arvutiklaviatuuril või tahvelarvutil. Alates 11. eluaastast on kirjutamismeetodil oluline mõju kirjutatud teksti meeldejätmisele.

„Minu jaoks oli uurimistöö kõige huvitavam järeldus asjaolu, et kümneaastaste laste puhul polnud kirjutamismeetodil veel mõju tekstide meeldejätmisele,“ tõdes Lapi ülikoolis töötav S.-M. Frangou. Tema teadustöö käsitles kolme kirjutamismeetodi seotust mäletamisega. Uuringus osales 10–11-aastaseid lapsi, 16-aastaseid õpilasi ja ülikoolide tudengeid ühtekokku 172.

Osalejad kirjutasid etteütlemise järgi käsitsi, arvutiklaviatuuril ja puuteekraanil tekste. Nädala pärast tuli neil oma lugusid vabas vormis ümber jutustada. Kõikides jutukestes oli ühepalju olulisi üksikasju, mis märgiti üles sedamööda, kuidas uuringus osalejad neid meenutada suutsid.

Millest vanuselised eripärad meeldejätmisel võiksid tuleneda?

Uuring ei anna sellele küsimusele ammendavat vastust, kuid S.-M. Frangou kinnitab, et kirjutamismeetodite eri tasemel valdamisel võib olla mõju sellele, kui tugev mälujälg meile kirjutatust jääb.

„Kui mis tahes kirjutamismeetodi kasutamine automatiseerub, väheneb kirjutamisprotsessi koormatus ja ajul jääb enam varu teksti kavandamiseks või meeldejätmiseks,“ selgitab Frangou. Võib oletada, et 10-aastased on võrreldes vanemaealistega võrdsemalt kasutanud nii käsitsi kui klaviatuuril kirjutamist. Seetõttu on noorematel lastel kõik kirjutamisvõtted nn masinlikud ja kirjutusviis ei mõjuta teksti sisu meeldejätmist ega hilisemat mäletamist.

Täiskasvanud on seevastu juba kooliajast alates rohkem käsitsi kirjutanud. On väidetud, et käsitsi kirjutamine on meeldejätmiseks palju parem võte, kuna see on aeglasem ja annab kirjutajale aega mõelda ja teksti mällu talletada. Frangou tulemused seda väidet ei toeta. Täiskasvanud kirjutavad puuteekraanil aeglasemalt ja mäletavad kõige kehvemini just tahvelarvutil kirjutatu sisu.

Frangou soovitab kõikide kirjutamisvõtete võrdset harjutamist igas vanuserühmas.

Enamikus Soome koolides on pimekirja õpetamiseks kasutusel Ville õpetusprogrammi arvutimängud. Frangou juhib tähelepanu seigale, et kõikides koolides seda kahjuks ei kasutata, sest õpetajad pelgavad pimekirja õpetamist, kuna ei valda seda ise.


Vahetegemist koolitee alguses tuleb vältida

„Olenemata sellest, kuidas põhihariduse valikuvabadust korraldada, saavad võimalusest valida kasu pigem parematest kodudest pärit õpilased. Ülejäänutele langevad osaks selle kehvemad küljed,“ väidab Turu ülikooli vanemteadur Jenni Tikkanen. Ülevaate uurimustööst on teinud Antti Vanas.

„Kui võrdleme Soome koolisüsteemi muu maailmaga, siis võib öelda, et meie kool on veel üsnagi tasakaalus ja võrdseid võimalusi pakkuv,“ teeb oma doktoritöös järelduse Jenni Tikkanen, kuid lisab, et vahetegemisest on märke just suuremates linnades.

„Praegu on oluline peatada ühiskonnas levima hakanud ebavõrdsus laste haridustasemes. Eel- ja põhikooli uuendades tuleb lähtuda eeldusest, et need ei süvendaks ebavõrdsust,“ leiab pedagoogikadoktor Tikkanen.

Põhikoolidevahelised erinevused kasvavad, sest koolid võistlevad õpilaste pärast, pakkudes süvaõppega eriklasse (alates 3. ja 7. klassist). Uuringud kinnitavad, et võimalust valida eriklassidega kooli kasutavad just heal järjel olevad pered ja niimoodi ebavõrdsus vaid kasvab.

Mõningal määral paistab konkurentsiolukord välja ka koolidirektorite hoiakutest. Enamik Tikkaneni uurimistöös osalenud direktoritest pidas kooli kõige olulisemaks ülesandeks õpilaste kodusest taustast tulenevate erinevuste ühtlustamist. Üle 10% vastanutest pidas olulisimaks tööks panustada kõige võimekamate õpilaste arengusse.

„Võib ju mõelda, kas koolijuhi roll pole mitte nihkunud firma tegevjuhi oma suunas. Kui suunata rohkem tähelepanu andekatele õpilastele, siis loob see koolile konkurentsieelise, sest nii kooli maine kui ka õpilaskond on seotud vanemate koolieelistustega,“ arutleb Tikkanen.

Oma väitekirjas vaatleb Tikkanen, millist mõju on hariduselule avaldanud viimaste aastakümnete muutused ühiskonnaelus ja kuidas on need mõjutanud noorte valikuid. (Väitekirja allikad toetuvad Governance of Educational Trajectories in Europe ehk GOETE-uuringule.) Uuringusse olid kaasatud lisaks Soomele veel seitse EL-i maad. Soomes korraldati küsitlused Helsingis ja Turus aastatel 2010–2011. Vastanuid oli ühtekokku 1046: 624 õpilast, 318 lapsevanemat ja 104 koolidirektorit.

Koolid segregeeruvad ja sama on täheldatav õpilasrühmades. Tikkanen sedastab, et varasemate uuringute kohaselt võib koolisisene eristumine olla veel palju suurem, kui see on koolide vahel. Süvaõppega klassidesse on tahtjaid rohkem, kui on pakutavaid kohti. Konkurents hinnete ja sissepääsukatsete alusel loob võistlusolukorra, milles on edukamad jõukamate perede lapsed. Ka õppeedukus on otseses sõltuvuses lapse sotsiaalsest päritolust ja uuringud näitavad, et see seos üha tugevneb.

Üks väga oluline koolide eristumise põhjus on vanemate haridustase, kuivõrd sellega seostub vanemate asjatundlikkus Soome haridussüsteemi osas ja suutlikkus valida kooli. „Kõrgharitud vanematel on parem ülevaade koolidest ja nad oskavad oma lapsi paremini juhendada, et valikuvabadusest suuremat kasu saada,“ ütleb Tikkanen.


Paluksin elavas esituses, tänan!

Selle kolumni autor on Arno Kotro, gümnaasiumiõpetaja ja Soome õpetajate ametiühingu haridusalase eetikanõuandekoja esimees.

Seda oligi arvata! Koroonakevade distantsõpe pani mõned visionäärid ülemäära unistama. Nende arvates on digitunnid nii tulemuslikud, et nendega võiks asendada osa gümnaasiumi kontakttundidest.

Jään eriarvamusele. On teaduslikult kinnitatud, et ekraani jõllitamine väsitab oluliselt rohkem kui vahetu suhtlemine. Noorsugu on niigi oma telefonide lamedast pildivoost tühmistunud, nii et nad lausa vajavad ekraaninägude asemele täitsa tavalisi kolmemõõtmelisi inimesi, õpetajaid ja sõpru.

Inimsugu pole võimalik uuesti aretada. Evolutsioon on vorminud Homo sapiens’ist olendi, kes vajab erksat suhtlust ja füüsilist lähedalolekut, kohtumisi.

Suures kaugõppeinnukuses on omad ohud, sest klassiruumi mahutavust polegi enam vaja arvestada ja üle interneti võib üks inimene anda tundi kasvõi sajale õpilasele korraga, et siis igaühele eraldi tunnustust ning tagasisidet jagada. Nii võivad raskustes vallad järeldada, et see ongi palju kulutõhusam kui kontakttunnid.

Ärge mõistke mind valesti. Ma pole ultimatiivselt distantsilt töötamise vastu. Meetid, Teamsid ja muud platvormid osutusid läinud kevadel asendamatuteks töövahenditeks. Õpikute koostajana märkasin, et töörühma koosolekuid sai väga hästi pidada videosillana ning digikoosolekuid võiks olla rohkem pandeemiatagi.

Aga ikkagi. On hämmastavalt vahva olla jälle klassi ees ja saada kokku õpilastega, täitsa elavatega. Koroonamängus on vähemalt üks võitja – kontaktõpetamisest veelgi rohkem vaimustunud õpetaja.


Opettajale andis intervjuu nooremapoolne klassiõpetaja. Tema kurnatusest ja ületöötamisest kirjutas Tiina Tikkanen artiklis „Ära mattu töökoorma alla“. Mõned nopped noort õpetajat painavatest muredest.

  • Probleemne õpilasrühm, vastuolud vanematega ning nõudlikkus enese suhtes.
  • Tööülesannete ülipüüdlik täitmine.
  • Mure laste ja enda tervise pärast.
  • Kõrgkoolist sai küll teadmised, kuidas koostada tunnikonspekti, aga ei antud juhtnööre, kuidas tulla toime ründavate vanematega.
  • Kool osaleb ülemäära igasugustes projektides ja uuendustes.

Lõpuks tõdemus – iga õppetund ei peagi olema pedagoogiline tulevärk. Me kõik väsime, kui töö võtab rohkem, kui annab.

Nii ennetad ületöötamist.

  • Tööpäevajärgne taastumine on ülioluline: koosta endale igapäevane rutiin – pea kinni tööajast, puhka piisavalt.
  • Ela tervislikult: jälgi oma und, söö mõistlikult ja tee midagi füüsilist.
  • Tegele vabal ajal millegi meeldivaga, mis pole seotud sinu tööga.
  • Kui tunned surutust või tülpimust, võta mured jutuks oma ülemusega.
  • Pöördu töötervishoiu poole, kui märkad töövõime langust ja märke ületöötamisest.


Silja Aavik: Eelmisel õppeaastal pöörati Soome koolides erilist tähelepanu õpetajate tööheaolule. Kes oleks võinud sügisel arvata, et saabub koroonakevad! Eriolukord tõi kaasa suuri erisusi õpetajate töökoormuses ja sellest tingituna ka igapäevases jõudluses. Soomes käisid 1.–3. klassi õpilased koolis ka eriolukorra ajal.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!