Kuidas mõjutab nutiseadmete kasutamine õpilaste vaimset tervist?
Tartu ülikooli psühholoogia instituudil on käsil mahukas uuring, kus vaadeldakse nutitelefoni ja sotsiaalmeedia problemaatilise kasutamise seost meeleolu- ja ärevushäirete sümptomitega. Uuringut aitavad teha psühholoogia eriala üliõpilased, kes oma bakalaureuse- ja magistritööde tarvis on küsitlenud lasteaialapsi ning kolmanda ja seitsmenda klassi õpilasi. „Sel õppeaastal tahame uuringule joone alla tõmmata,“ lubab Tartu ülikooli psühholoogia instituudi juhataja, kliinilise ja tervisepsühholoogia lektor KARIINA LAAS.
Kust tuli mõte nutiseadmete kasutamist uurida?
Olen erialalt kliiniline psühholoog ja sõltuvuskäitumine on mulle alati huvi pakkunud. Peamiselt olen uurinud alkoholi kuritarvitamise põhjuseid Eestis ja teinud sel teemal ka mõned teadustööd, mis ei ole küll psühholoogilise, vaid bioloogilise suunaga. Liigne ekraani passimine ei erine oluliselt alkoholi või mõne muu mõnuaine küüsi sattumisest. Kindlasti mõjutas teema valikut seegi, et mul on kodus teismeeas laps. Noori üha rohkem haaravas digimaailmas on ka palju kasulikku ning me ei saa seda neile ära keelata. Samas on väga oluline hoida ekraaniaeg tervisele mõeldes mõistlikkuse piires.
Eestis ei ole seda teemat vist kuigi palju uuritud.
Ei ole, aga üht-teist ikka on ka. Nii jõuliselt ja suures ulatuses ongi digimaailm meile jõudnud alles viimasel ajal. Midagi uurima hakatakse harilikult siis, kui on märke, et asjad on kellegi jaoks halvasti. Esimesed signaalid tulid eelmise aastatuhande lõpus tehnoloogiliselt hästi arenenud piirkondadest, teiste hulgas Taiwanist ja Lõuna-Koreast, kus nähti, et inimesed on võimelised end täielikult isoleerima: väljas ei käidud isegi vajaduse korral ning toit ja tarbeesemed telliti koju. Ka lapsi ei saanud enam kuidagi digiseadmetest välja ja vanemad olid väga mures.
Nii Tartu ülikooli kui ka Tallinna ülikooli sotsiaalteadlastel on käsil e-õppega seotud uuringud. Hiljutine Tartu ülikooli koordineeritud EU Kids Online’i uuring sedastas, et Eesti lapsed tunnevad end internetis üldiselt enesekindlalt ja turvaliselt ning kuigi paljud puutusid kokku ka häiriva veebisisu ja probleemidega, ei rääkinud nad sellest kellelegi. Tervise arengu instituudi uuring „Digilaps“ tõi välja, et liigne internetikasutus on seotud kehvemate koolitulemuste, vaimse tervise ja peresuhetega. Karin Täht ja Dmitri Rozgonjuk Tartu ülikoolist näitasid oma uuringus, et internetis veedetud aeg on PISA testi tulemustega seotud U-kujuliselt, mis viitab mingile optimaalsele netiajale. Samuti tõid nad esile, et probleemne nutitelefoni kasutamine on seotud pindmise õpistiiliga, mis kohe kindlasti kasuks ei tule. Ilmselgelt on mingid digitegevused mõistlikumad kui teised ja nii püüamegi meie oma uuringus välja selgitada, mil määral digitegevused on seotud muude oluliste tegevuste ja nii vaimse kui füüsilise tervisega. Uurime kolme vanusegruppi: lasteaialapsi ning kolmanda ja seitsmenda klassi õpilasi. Mida rohkem andmeid, seda terviklikuma pildi saab ja seda usaldusväärsemad on tulemused.
Kuidas sellist uuringut läbi viiakse?
Selleks on olemas küsimustike komplektid. Osa küsimustikest on rahvusvahelised, mis on tõlgitud eesti keelde ja korduvalt läbi testitud. Kasutame ka küsimustike lühivariante, sest kui on soov paljusid asju uurida, ei tohi küsimusi olla liiga palju, et lapsed jõuaksid neile koolitunni jooksul vastata. Seni on koolid ja lasteaiad uuringus osalenud hea meelega ning loomulikult peavad eelkõige nõus olema lapsed ja nende vanemad.
Kas saab juba mingeid seoseid välja tuua?
Tudengite tööd on tehtud küll veel poolelioleva uuringu andmete põhjal, aga mingeid tendentse on näha. Lasteaialaste puhul on digivahendite kasutamise seosed ärevuse, une ja käitumisprobleemidega küll olulised, aga veel nõrgad. Tugevam seos on ema depressiivsuse ja ärevuse sümptomitega: kui neid esineb emal, on neid ka lapsel, mis on ka varasemast teada. Laps võtab ema emotsioonid üle.
Kooliealistel tulevad vaimse tervise ning ekraani ees veedetud aja seosed paremini esile. Just selline ekraaniaeg, mis on seotud sotsiaalmeedias olemise, mängimise ja meelelahutusega, on tugevamalt seotud õpilase halva tuju, muretsemise, meeleolu languse ja kehvemale vaimsele tervisele viitavate sümptomitega.
On uuritud ka seda, kuidas laps tajub pere ja sõprade sotsiaalset toetust: ühelt poolt, kuidas ta end kodus tunneb, kas ta saab vanematega oma muredest rääkida, milline on kodune õhkkond, ning teisalt, millised on tema suhted sõprade ja koolikaaslastega. Tulemuste põhjal saab öelda, et rohkem otsivad just sotsiaalsest digimaailmast seltsi ja meelelahutust lapsed, kelle suhted vanemate ja sõpradega ei ole nii head, kui võiksid olla. Seda võib muidugi tõlgendada ka nii, et kui virtuaalsetele suhetele liiga palju aega pühendada, mõjub see kehvasti suhetele päriselus.
Üliõpilaste töödest on näha, et mõtestatud ja asjalikul eesmärgil digimaailmas viibimine nagu koolitööde tegemine, informatsiooni ja teadmiste otsimine jne, ei tee vaimsele tervisele midagi halba, vastupidi, mõjub pigem hästi. Samas lastel, kes veedavad liiga palju aega sotsiaalmeedias, kas seal ise osaledes või jälgides, mis teised teevad, esineb rohkem ärevus-ja meeleoluhäirete sümptomeid. Soolisest aspektist vaadates saab välja tuua, et problemaatiline nutitelefoni kasutamine on levinum tüdrukute seas, kes kasutavad rohkem sotsiaalmeedia võrgustikke, poisid seevastu mängivad rohkem.
Millal on põhjust hakata lapse pärast muret tundma?
Ükski probleem ega sõltuvus ei teki üleöö, kõigepealt ilmnevad ohumärgid. Võtab tavaliselt aastaid, enne kui asjad hulluks lähevad. Kui laps veedab aina rohkem ja rohkem aega oma toas arvutis, eemaldub muudest tegevustest, ärritub ja vihastub, kui teda segatakse, ning ta eelistab lasta ka söögi endale tuppa tuua, on tegu sõltuvuse ilmingutega.
Harilikult kaasnevad siis juba ka meeleolumuutused ja käitumisprobleemid, laps sulgub endasse ja võib hakata kooliminekut vältima. See on omakorda põhjus veel rohkem telefonis või arvutis olla, mis pakub lohutust ja rahuldust. Meeleolu langeb veelgi, lisanduvad uneprobleemid, sest ta n-ö varastab aega uneaja arvelt ning on poole ööni üleval, hommikul aga ei suuda ärgata. Tekib omamoodi nõiaring.
Sõltuvus rikub ära motivatsiooni närviringi. Inimese ajus on loomupäraselt olemas motivatsioonisüsteem, mis paneb pingutama, tegutsema, saavutatust rõõmu ja rahuldust tundma. Digivahendite kaudu tuleb kõik aga liiga lihtsalt kätte. Aju on mugav: milleks pingutada, kui digivahendist värvilisi ja vilkuvaid tulukesi vaadates saab stimulatsiooni kätte erilist vaeva nägemata.
Praktiseerite lisaks õppejõutööle kliinilise psühholoogina. Kas teil on olnud mõni arvutisõltlasest patsient?
On olnud. Ametlikult praegu nuti- või arvutisõltuvust ei diagnoosita, aga kui lapse käitumine viitab sõltuvusele, ei saa seda eitada. Kui probleemiga tegelemist edasi lükata, süveneb olukord iga päevaga. Vanemad peaksid sekkuma võimalikult vara, kui asjad ei ole veel nii hulluks läinud. Laps saab ise ka aru, et lugu on halb, ta ei ole rumal.
Kuidas last sõltuvusest võõrutada?
Võõrutamine ei käi nii, et võtame midagi ära, kuid asemele midagi ei anna. Sama kehtib alkoholi ja teiste meelemürkide kohta. Laps, kes on harjunud suurema osa ajast täitma mõne aine või tegevusega, on unustanud, mis võiksid olla alternatiivid. Tuleb läbi mõelda, millised hobid, huvid või ühistegevused enne seda rõõmu pakkusid, kuni ta oma nutiseadmesse sulgus. Või leiutada koos uued meeldivad tegevused. Lapsega tuleb toetavalt arutada, kuidas ta saaks hakata jälle koolis käima ja õppima, ning liigse nõudlikkuse asemel teda julgustada, sisendada, et ta saab hakkama. Unustada ei maksa ka lapsevanema enda väärtuslikku eeskuju, muuhulgas digivahenditega ümberkäimist.
Oleme rääkinud professionaalsetest mängijatest, kes endale strateegiamängudega elatist teenivad. Kahtlemata arendavad sellised mängud loovust, õpetavad planeerima, teistega koostööd tegema, vastase käike ette aimama – seal on palju head. Aga profimängijad on ammu aru saanud, et kui nad oma tervist ei hoia, pole neist ka head mängijat. Nad elavad kindla päevakava järgi ja hoolitsevad enda eest: söövad tervislikult, treenivad, käivad õues, puhkavad piisavalt, suhtlevad lähedaste ja sõpradega. Nende jaoks on arvutimängude mängimine kõrge enesedistsipliiniga töö, mitte sõltuvus.
Alati võib pöörduda koolipsühholoogi, vaimse tervise õe, pereterapeudi, psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poole, samuti saab abi hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest, mis tegeleb ka internetisõltuvuse teraapiaga. Kui julgusest puudu jääb, on väga head turvalised virtuaalsed kohad Peaasi.ee ja Lahendus.net nõustamiskeskkonnad, kuhu noor ka ise otse kirjutada saab.
Päris ära keelata nutitelefone ja arvuteid ju ei saa.
Kindlasti mitte. Me ei saa eitada, et digimaailmast on väga palju kasu, ka kooliasjadega seotu ning eakaaslastega suhtlemine toimub paljuski digivahendite kaudu. Järelikult võiks digimaailmasse suhtuda kui kasulikku tarbevahendisse, mis aga ei pea ega tohigi asendada kõiki teisi tegevusi. Mõne lapse jaoks on parim, mis juhtuda saab, kui ta leiab endale virtuaalse kirjasõbra, kellega oma probleeme arutada ja muresid jagada. Üha rohkem mõeldakse välja haridusliku sisuga ning ka terapeutilisi digimänge, millest viimased võivad aidata kroonilise haiguse või füüsilise puudega lapsi. Ka raske trauma üle elanud ja neuroloogilise probleemiga laste taastusravis annavad häid tulemusi mitmesugused digitaalsed mängud. Mänguga saab last kõige paremini kaasa haarata ning probleemid taanduvad kiiremini.
Ka distantsõpe ei oleks ilma digivahenditeta toimuda saanud. Kas jälgisite seda kõrvalt?
Jälgisin huviga ja arvan, et see tõi välja olulisi asju, mida võiks edaspidi õppetöös arvesse võtta. Näiteks tuli välja, et osale lastest sobis e-õpe suurepäraselt: lapsi, keda koolis valitsev lärm ja sagin keskendumisel segab, on küll ja küll. Omaette õppides, eriti kui last kodus toetati, said asjad paremini selgeks. Samas on palju lapsi, kellel on vaja käia koolis kohapeal. Selleks on mitmesuguseid põhjusi: kas ta vajab rohkem õpetaja selgitusi, ei ole tal piisavalt enesedistsipliini või kodu toetust või ei oska ta tehniliste probleemidega hakkama saada. Keeruline oli distantsõpe nende jaoks, kus peres on eri vanuses lapsed, vähe ruumi ning vanemad kodukontoris.
Palju sõltus distantsõppe õnnestumine koolide varasemast kogemusest. Koolides, kus see oli juba varem õppetöö osa, läks üleminek suhteliselt valutult. Seal, kus lapsed koos õpetajaga alles hakkasid õppima, mida e-õpe tähendab, asjad ei laabunud.
Kahtlemata toob digiõpe õppetöösse vaheldust, aga vahetut suhtlust see ei asenda. Oleme sotsiaalsed olendid: tahame kokku saada, mõtteid ja emotsioone vahetada. Kui distantsõpe peaks uuesti tagasi tulema, võiks koolid teha rohkem reaalajas virtuaaltunde, et lapsed saaksid võimalikult vahetult õpetaja ning teiste õpilastega suhelda. Kogemus näitab, et see toimib ka ülikoolis üllatavalt hästi.
Kas on teada, kumb on õppimise seisukohalt tulemuslikum, kontaktõpe või e-õpe?
Sellele küsimusele on raske vastata, olulisem on välja selgitada, millised elemendid ühes või teises õppes millistel lastel paremaid tulemusi annavad. Ilmselt on küsimus ka konkreetses õppeaines. Talupojatarkusest arvan, et võiks kasutada mõlemat, sest paindlikkus võimaldab meetodi ja lapse vajadusi sobitada. Samas on vaja siiski ka teaduspõhiselt uurida, miks üks või teine parem on.
Kolleegid!
Viimasele küsimusele on väga lihtne vastata – nn kontaktõpe on last ja tema MÕTLEMIST palju enam arendavam kui e-õpe. Toetudes pikaajalistele fundamentaaluuringutele maailmas olen sellest oma raamatutes palju ja põhjalikult kirjutanud… Tajuda tegelikkust ja pilti sellest on psühholoogiliselt täiesti erineva mõjuga (eriti nooremas kooliastmes)!
Miks nn moodsuse nimel isegi ülikooli lektor pöörab selja TEADUSELE?
Eesti vajab hädasti haridussüsteemi, mis oleks süvitsi arendatud ja mille tulevikku võetaks tõsiselt ja meie kooli traditsioone austades. Igasugused “uuendused” ei pruugigi kasu tuua. Ilmlõpmata peale surutavad “uutmised” võivad osutuda järjekordseteks tühikargamisteks, mille poolest siinsed ägedad “uuendajad” on küll kangesti entusiastlikud, kuid kelle ponnistamised on lihtlabaselt mõttetud.