Maailm mesilaste tiibadel

Eesti mesinike liit on kokku pannud virtuaalnäituse „Maailm mesilaste tiibadel“, mida võib koolides tasuta kasutada õppematerjalina (http://mesionhea.ee/mesilasedjamaailm/).

Näitusega samal ajal alustas mesinike liit Facebooki-lehel mesilastest tehtud lühiklippide sarja „Kas mesilased hammustavad ka?“. Kahe nädala jooksul näidatakse 15 klippi, esimest kaht saab juba näha aadressil https://www.facebook.com/www.mesinikeliit.ee.

Mesilaste virtuaalnäitus sobib väga hästi ka koolidele õppematerjaliks, näiteks koduseks tööks, sest seal on enesekontrolliga ülesanded. Õppevideosid vaadates peab õpilane ühtlasi mingi ülesande täitma. Näiteks mesilastaru sagimist jälgides tuleb üles leida mesilasema. Samuti saab videost põhjalikult jälgida, kuidas mesilane nektarit ja õietolmu korjab jpm.

Näituse materjalis on ka sõnade lohistamise ülesandeid. Näiteks tuleb vedada sõnad „mesilane“, „herilane“, „vapsik“ ja „kimalane“ nendest putukatest tehtud fotode juurde. Teises ülesandes aga küsitakse, mitu päeva on vana „korjemesilane“, „valvur“, „koristaja“, „amm“, „ehitaja/laotööline“. Siin tuleb need sõnad lohistada õige päevade arvu juurde.

On ka liuguritega piltlikke ülesandeid – nihutad liugurit paremale ja vasakule ning näed, kuidas koos liigirikkuse suurenemise või vähenemisega (näiteks põldude laienemisega) suureneb või väheneb putuka- ja loomaliikide arv.

Materjalis on üks suur mesilase foto, mille peal klõpsates ilmub nähtavale mesilase kohta palju huvitavat infot.

• Mesilasel on 170 lõhnaretseptorit – see annab talle 50 korda parema haistmise kui koeral. Pimedas tarus orienteeruvad mesilased lõhna abil, nad n-ö nuusutavad pimeduses õige tee ja koha välja.
• Mesilased suudavad teha kollektiivseid otsuseid – näiteks arvestada, kui paljud perest peavad korjele minema, olenevalt tarus oleva toidu ja õues leiduvate õite hulgast.
• Mesilase aju on tilluke nagu seesamiseeme – see aga ei takista tal välja arvestada oma lennuteekonna pikkust ja seda, kui palju õietolmu ta tarru jõuab kanda.

Väga nutikas putukas

Virtuaalnäituse materjalis toonitatakse, et mesilased on loomariigis ühed nutikaimad olevused. Teadlased on arvukate katsete põhjal kindlaks teinud, et mesilased oskavad matemaatikat – see tähendab, et nad suudavad teha lihtsaid lahutamis- ja liitmistehteid ning saavad aru, mida tähendab null. Viimane ei ole loomariigis sugugi levinud arusaamine; ka inimlapsed ei taipa esimestel eluaastatel, mida õieti suured inimesed mõtlevad, kui räägivad, et mingit eset on null tükki.

Üheks loomade intellekti näitajaks peetakse oskust kasutada vajadusel tööriistu. Kas mesilased oskavad seda ka? Tuntud on katse mesilaste lähedaste sugulaste kimalastega, kes pandi suhkrusiirupi kättesaamiseks toimetama palli katselauaks oleva ketta keskpunkti. Nad said sellega hakkama! Vähe sellest – katset pealt vaadanud kimalased said järgnevas etapis ka ise ülesandega hakkama – mis tunnistab, et ka väike aju on õppimisvõimeline. Ja oskab õppida isegi mitte vaid isiklikust kogemusest, vaid kollektiivse eeskuju pealt.

Tänu mesilaste imeheale haistmismeelele on neid appi palutud nii meditsiinis kui sõjanduses. Mesilased võivad ninaga ära tunda näiteks kasvaja olemasolu, seetõttu on neid kasutatud vähi diagnoosimisel. Ka lõhkeaineid suudavad nad eristada nagu pommikoerad.

Ja mis veel eriline – mesilased oskavad oma elu jooksul omandatud teadmisi ja käitumismustreid pärandada järgmisele põlvkonnale. See on nagu mesilaspere kultuur, mida põlvest põlve edasi antakse.

Mesilaste saatus vaekausil

Virtuaalnäituse materjalis on märgitud, et Londoni kuninglik geograafiaselts kuulutas aastal 2019 mesilased kõige tähtsamateks elusolenditeks maailmas, sest 78% metsikutest taimedest vajab tolmeldamist, et paljuneda, ja 84% Euroopa põllukultuuridest sõltub kas täielikult või osaliselt seemnete tootmisel putukatest. Kui mõõta mesilaste panust Euroopa Liidu majandusse rahas, siis võrdub see umbes 14 miljardi euroga aastas.

Paraku on viimase 30 aastaga hävinud 75 protsenti kogu putukate biomassist. Mesilased ja teised tolmeldajad pole erand – nii USA kui Euroopa andmetel hukkub viimaste talvede jooksul kuni 35% mesilasperedest. Varem on talvise hukkumise hulk olnud 10% piires, seda peetakse normiks. Ka Eestis ületab meemesilaste hukkumise protsent lubatava piire. Ülemaailmse mesinikke ja mesindusteadlasi ühendava organisatsiooni COLOSS korraldatud uuringu tulemuste põhjal hukkus mullu ehk 2019/2020. a talvel 13% Eesti mesilasperedest.

Tolmeldajate kadumise peamiseks põhjuseks peetakse inimtegevust: looduslike elu- ja toidupaikade kadu, tööstuslik põllumajandus, pestitsiidide kasutamine, linnastumine, kliimamuutused ning parasiitide levik.