Matemaatika on karjääriaine ja nõuab pingutust

Tänavu Tartu õpetaja elutöö auhinna pälvinud Viia Varula on 49 aastat matemaatikat õpetanud. „Matemaatika on paljudele raske, aga paneb mõtlemise korda. Kes on matemaatikas hea, on ka teistes õppeainetes hea ja oskab probleeme lahendada,“ arvab Varula.

Kui Viia Varula lõpetas 1966. aastal Tartu 8. keskkooli (praegu Forseliuse kool), oli Eestis reaalainete kuldaeg. Matemaatikaõpetaja Jaan Reimand, kes oli ka ülikooli õppejõud, arvas, et kel pea vähegi matemaatikat jagab, peaks seda ülikooli õppima minema.

„Kui noor õpetaja niimoodi ütleb, siis lähedki,“ meenutab Viia Varula. „Meie klassist astusid paljud reaalaladele. Tollal oli raske kõrgkooli sisse saada ja matemaatikasse oli meeletu konkurents ning rasked eksamid.“

Tööle suunati Viia Varula Märjamaa keskkooli, kus ta juba teisel aastal edutati klassi- ja koolivälise töö organisaatoriks.

„Direktor oli eestiaegne mees, ei kannatanud suuri sõnu ega suutnud ise parteilisi aruandeid teha. Tegin siis tema eest,“ muigab Varula.

1983. aastal naasis Varula kodulinna ja asus tööle Tartu 14. keskkooli (praegu Variku kool). Tänavu kevadel saatis õpetaja Varula oma üheksandikud teele ja teatas, et jääb koju.

„Õppealajuhataja küll palus, et oleksin ühe aasta veel, kuid teadsin, et kui ma nüüd ära ei lähe, siis saan jälle uue klassi, ja nii ei pääse ma kunagi pensionile,“ lausub Varula.

Moraalseks õigustuseks koolirindelt taanduda oli seegi, et õpetajana töötab Kivilinna koolis ka Viia Varula tütar Kadri Türk. Juba kolmas põlvkond pedagooge, sest õpetajaametit on pidanud ka Varula ema.

Intervjuuks tuli Viia Varula siiski oma Rõuge kandis asuvast maakodust taas kooli ja silmapilk piirasid ta sisse nii kolleegid kui õpilased, kes lootsid, et õpetaja on ümber mõelnud.

Endiste kolleegide jutuajamine leidis aset sina-vormis.

Kuidas on matemaatika õpetamine poole sajandi jooksul muutunud?

Tunde on vähemaks jäänud, aga ainekava pole kahanenud. Vanasti polnud matemaatika lastele nii raske. Vahel harva vajas keegi täiendavat õpet. Tunde oli palju ja aega kõik rahulikult läbi võtta. Õpetati ka teooriat. Enam ei õpetata. Varem olid ju suulised eksamid nii põhikoolis kui gümnaasiumis ja eksamil tuli teoreeme tõestada. Gümnaasiumi lõpus oli ka kirjalik eksam.

Teooria toetab matemaatika üldoskuste arendamist. Kuigi tundides pole eriti aega, olen ikka püüdnud näiteks Pythagorase teoreemi puhul selgitada, kuidas seda tõestatakse.

Tean õpetajaid, kes annavad ainult valemeid, ja kohe tulebki õpilastel ülesandeid lahendada.

Miks siis ainekava ei vähendata, kui tundide arv on varasemast väiksem?

Kõrgkoolid ei ole nõus. Näiteks integraal oli ainekavast väljas kümme aastat, aga pandi tagasi, sest kõrgkoolid nõudsid.

On küll huvigrupp, kes tahaks ainekava muuta ja lihtsamaks teha, aga surve väljastpoolt on suur ja lähemal ajal seda arvatavasti ei tehta.

Kellele matemaatika üldse ei sobi, on muidugi see suur piin.

Kas sinu õpilastele on matemaatika olnud piin või rõõm?

Meie koolis õpitakse matemaatikat kolmel tasemel: süva-, tava- ja õpiabirühmas. Neljanda klassi lõpus jagatakse lapsed ära. Ainekava on sama, aga teeme erinevaid ülesandeid.

Enamikul läheb matemaatikas hästi tänu tasemerühmadele. Õpiabirühma lapsi toetatakse palju, nad võivad kogu aeg töödes ja testides lisamaterjali kasutada.

Süvarühma on lausa lust õpetada. Nad on õppevahendid juba välja võtnud, kui klassiruumi lähen, ja arutavad omavahel matemaatikat. Töötavad naudinguga ja ka õpetaja naudib.

Iga hindamisperioodi lõpus saab liikuda ühest rühmast teise. Üks diagnoosiga laps oli tavarühmas, aga kontrolltööde ajal jäi jänni ja hakkas nutma. Siis sai ta kuueliikmelisse õpiabirühma ja rahul olid nii laps kui vanem.

Kui aga põhirühma lastel on raskusi, on enamasti põhjuseks korrutustabeli kehv oskamine. Kui hakkame murde õppima, ei tea nad, millega arvud jaguvad. Mõni ei tea isegi seda, et kõik paarisarvud jaguvad kahega. Vanemad on mures ja hakkavad koduõpetajat otsima. Olen soovitanud kodus korrutustabeli selgeks teha. Pärast seda on mõnigi laps olnud päästetud.

Matemaatika teevadki raskeks lüngad teadmistes. Hakkasin kutsuma lapsi poole kaheksast hommikul koolimajja õppima. Üks vanem kaebas, et miks ma väljaspool õppetööd seda teen. Kuu aega enam ei teinud, aga siis hakkasid lapsed nõudma, et miks enam pole. Pärast seda rõhutasin, et see on vabatahtlik tasuta abi.

Vanemad peaksid saatma lapsi oma õpetaja juurde järele õppima, mitte otsima abiõpetajaid. Iga õpetaja on ju valmis last aitama.

Nendele kolmanda astme õpilastele, kes ei leia kuidagi motivatsiooni matemaatika õppimiseks, olen aga öelnud, et matemaatika on karjääriaine. Et pääseda enda valitud gümnaasiumi ja seal edukas olla, pead matemaatikat hästi oskama. See teadmine kõnetab neid.

Matemaatika nõuab pingutust. Ilma selleta ei saa. Igas klassis on ka üliandekaid, kes mõtlevad kiiresti ja algul eksivad. Esialgu ei saanud ma sellele pihta, aga nüüd tean, et eriti andekad mõtlevad omamoodi. Neile tuleb anda eksimisvõimalus ja aega pärast kõik õigesti teha.

Arvasin, et see on minu rumal teooria, et tuleb lasta eksida, aga nüüd räägib Grete Arro sedasama.

Kuidas on muutunud olümpiaadidel käijate seltskond?

Kui vanasti ütlesid lapsele, et hakkame olümpiaadiks valmistuma, oli ta liigutatud. Enam pole kõik huvitatud, huviringe on palju, lapsed on mitmes asjas andekad.

Olümpiaadile minekuks pead ikka lapsi ette valmistama. Varem tegime õhtuti lisatreeninguid, aga nüüd korraldame nii, et klass töötab ja olümpiaadilastega teeme teises ruumis tööd. Süvarühma lapsed jäävad heal meelel vahepeal iseseisvalt tööle. Alati leidub mõni liider, kes võtab klassis juhtimise enda peale.

Kui mu lapsed tulevad esimese kümne hulka, olen väga rahul. Teaduskooli „Nuputa“ võistlusel saime võistkonnaga mullu kolmanda koha.

Kuidas on sujunud töö HEV-lastega?

Olen läbinud 160-tunnise HEV-laste õpetamise kursuse. Sain teada igasuguseid toredaid asju, näiteks seda, et õpiabilastele ei tohi öelda täisarv, sest kui katkine laps kuuleb sõna „täis“, mõtleb ta kohe, et purjus. Nendele soovitati öelda hoopis terve arv.

Õppisin sedagi, et lapsele tuleb anda aega mõelda, ta ei pea vastama sekundi pärast. Nägin, et see toimibki. Muutusin rahulikumaks, olin varem kärsitu. Olen seda soovitanud ka teistele õpetajatele. Katkised lapsed on õrnakesed.

Kuidas kohanesid digimaailmaga?

Olen kohanenud pika elu jooksul igasuguste asjadega. Kui arvutid tulid koolidesse, pakuti koolitust ja võimalust soodushinnaga arvutit osta. Tasapisi, noorte kolleegide abiga, on kõik asjad tulnud.

Kui tulid igasugused programmid, vaatasin, mis sobiks õpetamiseks. Geogebra on väga tore, olen seda õppetöös kogu aeg rakendanud.

Regulaarselt pole ma käinud arvutiklassis tunde pidamas. Aga kui meie kooli tuli sülearvutite kapp, mida saab tundi kaasa võtta, hakkasin osa tunnist arvutiga tegema.

Distantsõppe tulles olin veidi kohkunud, ma polnud enne videotunde teinud. Meie direktor saatis juhise, kuidas kasutada Google Meeti. Kolme päeva pärast tegin juba esimese tunni.

Ükskord oli aga mu parool kaaperdatud ja ei saanud enam lapsi tundi kutsuda. Õnneks sain kolleegilt abi ja tund algas õigel ajal. Olen alati abi küsinud, keegi pole ära öelnud ja tänu sellele olengi hakkama saanud.

Mul oli hea meel, et digikevade lõpuks polnud õpilastel ühtegi võlga ja ma ei pidanud kellelegi kahte välja panema. Ka tavalistes tundides pole mul võlglasi olnud.

Oled osalenud õppekirjanduse loomisel. Milline on hea õpik?

Olen koostanud 10.–11. klassi kontrolltöö materjalid. Õppekirjandus peab olema arusaadav lapsele, õpetajale, vanemale. Kui õpetaja palub lapsel ise omandada õpikust mõni teema, siis peaks laps hakkama saama. Aga distantsõppe ajal oli näha, et see ei toimi.

Kuid õpikud lähevad järjest paremaks, Avita omad on väga head. Neil on head töövihikud, pakutakse nuputamisülesandeid, targematele lisamaterjali.

Miks nimetatakse matemaatikat õppeainete kuningaks?

Enamikul on aukartus matemaatika ees. See on raske, aga teeb mõtlemise korda. Kes on matemaatikas hea, on ka teistes ainetes hea ja oskab probleeme lahendada.

Matemaatikaõpetaja peab olema tark. Kahjuks satub sellele alale ka neid, kes seda pole, ja ikka püüavad õpetada.

Matemaatikaõpetajate põud on praegu üks suuremaid. Miks võiks noor õppida just matemaatikaõpetajaks?

Kui üldse õpetaja olla, siis matemaatikaõpetaja! Matemaatika ise distsiplineerib lapsi. Lihtne on tundi anda, kõik on süsteemis, eduelamust näed kohe.

Ei kujuta ette, et oleksin mõne teise aine õpetaja.

Kas meenub mõni meeleolukas seik pikalt tööteelt?

Kord ütles mulle üks väga andekas viienda klassi laps, et tänases tunnis töötas ta 60%, ülejäänud aeg läks tühja ja ma peaksin sellele mõtlema. Algul ehmusin, tavaliselt ju õpetajat niimoodi ei kritiseerita, et protsentki öeldakse, aga andsin talle järgmisel korral rohkem ülesandeid ja küsisin, kuidas mul läks. Laps vastas, et juba märksa paremini.

KOMMENTAAR

Peeter Kikas, Tartu Variku kooli direktor:

Viia tõestab veel kord, et vanus ei ole ühegi elukutse juures kõige määravam. Oluline on see, kuidas inimene oma elukutsesse suhtub ja ennast teostab. Viial on olemas kõik omadused, mida hea õpetaja vajab. Lisaks sellele otsiv vaim ja palju mõtteid. Aga need talle pähe turgatanud ideed ei ole jäänud ainult mõteteks, ta on leidnud võimalused ka teostamiseks. Meenuvad mõned seigad. Üle-eelmisel aastal olime olude sunnil asenduspinnal endises lasteaias, kus meil oli ruumi vähe. Viia arvas, et võiks kasutada rohkem õuesõpet. Selleks polnud aga häid tingimusi. Hakkas idanema idee, et võiks ära remontida ühe varjualuse. Viia kirjutas projekti linnavalitsusele, kaasas veel inimesi ning töö teostajateks õpilasi. Lõpptulemusena said õpilased tehtud oma loovtöö, õpetajad ja õpilased juurde ühe koha, kus õppida. Ning seda käis vaatamas isegi Eesti televisioon.

Teine näide. Arutasime, kuidas siduda õppeaineid rohkem reaalse eluga. Viia reageeris kohe. Sügisel ainenädalal mõõtsime kõik muruplatse ja puid ning arvutasime pindalasid. Asjade loomulik jätk oli, et Viia kirjutas jälle projekti ning sõitis õpilastega mitmeks päevaks loodusesse matemaatikat õppima.

Viia on väga tundliku närviga inimene, kooli hea käekäik läks ja läheb senini talle väga korda. Tal jätkus endal ideid, aga alati oli ta valmis teistega koostööd tegema ning kõiges kaasa lööma.

Et ta matemaatikat hästi õpetas, käib loomulikult asja juurde.