Megalahe keelelaager, kuhu tahetakse tagasi

MTÜ HeadEst teeb väliseestlastele keelelaagreid, kus noori toetavad ja juhendavad nendega üheealised. See võtab maha nii suhtlusbarjäärid kui keelevigade hirmu.

„Kui sa oled hingelt noor, oskad keeli, tead, mis on suvelaagri võlu, mäletad, mida noor olemine ja oma koha leidmine tähendab, tahad saada paremaks juhiks, olla noortele julgustaja ja innustaja ning teha suvel midagi erakordselt ägedat, siis otsime just sind!“

Sellise üleskutsega on MTÜ HeadEst kutsunud oma suvistesse väliseesti teismelistele mõeldud keelelaagritesse 15–18-aastaseid tuginoori ja noortejuhte Eestist, kes on aktiivsed ja elurõõmsad ning valmis kaasa aitama, et teisedki elurõõmu tunneksid. HeadEst ei tegele noorte väliseestlaste otsimise ega registreerimisega, vaid on laagrite korraldaja. Väliseesti keelelaagrid 13–18-aastastele on toimunud Viljandimaal Venevere puhkekülas Epp Adleri (pildil) eestvedamisel kaheksa suve. Ka tänavu ei jäänud laagrid ära, kuigi koroonaviiruse tõttu ei pääsenud seekord osalema USA-s ega Kanadas elavad noored.

Sel aastal toimus kolm laagrit kokku 90 noorele, kellest 66 olid välis- ja 24 kodueestlased. Igas laagris oli ka kuueliikmeline samaealiste noorte juhendajate supertiim.

Kümne päeva jooksul sulandub laagrirahvas üheks pereks. Osalejail kahaneb ebakindlus oma keeleoskuse pärast, sest neil on võimalik õppida eesti keelt suheldes, lauldes, tantsides, teatrit ja videoid tehes, Eestimaad tundma õppides, palli- jm mänge mängides ja muus tegevuses, mis noortelaagrile omane. N-ö päris keeleõpe toimub väikestes rühmades tandemõppena, kus paari-kolme väliseesti noorega suhtleb kodueestlane, keelepraktika käib pidevalt ning seejuures on samuti abiks Kodu-Eesti tuginoored. Nemad saavad laagrisse essee ja vestluse põhjal.

Epp Adler, kes on keelelaagri meetodi ise loonud, rääkis, et algul ta katsetas ja nuputas. Eesmärk oli noori julgustada, luua neile võimalus olla maal, kus on nende juured ja kus nad kuulevad ning räägivad eesti keelt – kas või kehvasti, vigaselt, aga julgelt –, kus nad leiavad sõpru, kellega eesti keeles suhelda, ja täiendavad oma keeleoskust. Seejuures on oluline, et nende kõrval on tuginoored, kes samuti julgevad eksida või teha vigu, sest julgus vigaselt rääkida võib olla arglikule eeskujuks.

Tuginoorest juhendajaks

Adler rääkis, et tuginoored arenevad laagris rohkemgi kui väliseestlased. Laagrielu ja kogu õhkkond toetab loovust ja tegutsemisvabadust ning -julgust. Keeleõpetamiselgi ollakse vaba tegevusi välja mõtlema.

Tartu ülikooli psühholoogiatudeng Loretta Aganits on HeadEsti laagris kolmel suvel olnud tuginoor ning tänavu oli esmakordselt juhendaja. Loretta tahtis tuginooreks, et ennast arendada. Selles rollis omandas ta suhtlemisoskuse, sai esinemisjulgust, õppis tegevusi läbi viima ning vähenes esinemishirm. Juhendaja roll oli samm edasi. „Kui tugiisik võtab kõigist tegevustest osa ja toetab väliseestlasi, siis juhendaja peab rohkem läbi mõtlema, tegevusi läbi viima, märkama, et kõik oleks kaasatud,“ rääkis Loretta oma selle suve kogemusest. Juhiks olemine andis oskust mõelda, kuidas innustada rühma tegutsema nii, et kõigil oleks tore ja laagrist jääksid head mälestused. „Tugiisikuna sa ei märkagi, kui palju on juhendajal tööd,“ tunnistas Loretta ja arvas, et tahab ka järgmisel suvel juhendaja olla. „Esimesed vead ja õnnestumised on tehtud, järgmisel suvel saab neile toetuda,“ arvas ta.

Laura Heleene Tirkkonen, kes kevadel gümnaasiumi lõpetas, oli ühel suvel tuginoor ja tänavu juhendaja. Esimest laagrisuve peab ta suureks sammuks eneseavastamise teel. „Kui varem suhtlesin vähestega, siis nüüd olen muutunud julgemaks,“ rääkis ta. Kõik olid laagris ühesuguses olukorras ja see aitas mugavustsoonist välja. „Kui olin tuginoor, olid juhendajad eeskujuks. Nüüd oli äge olla ise selles rollis ja teisi inspireerida,“ jutustas Laura.

Juhendajal on laagris üks töörühm, kellega koos luuakse filme, näidendeid jm põnevat. Laural oli juhendada viis noort, kellega ta tegi kõike kaasa. „See ei ole kindlaks määratud rollidega autoritaarne laager,“ selgitas Laura. Juhendaja tegeleb väljaspool oma rühma kogu laagrieluga, suhtleb kõigiga, teeb koostööd teiste juhendajatega, keda on laagris kokku kuus. „Üksteist toetatakse ja see annab palju motivatsiooni,“ sõnas Laura.

Esimestel aastatel, kui Epp Adler oma metoodikat katsetas, polnud juhendajaid ja suurem raskus päevade sisustamisel lasus eestvedajal endal. Kaheksa aastaga on tugiisikutest kasvanud ka juhendajaid, keda Adler usaldab. Ta teab, et nad on valmis tegutsema ja neid köidavad uued ideed. Epp Adler rääkis, et tema mure pole enam päevade sisustamine, vaid ta on n-ö ema rollis, nõustades juhendajaid.

Tuginoorte laagrimuljeid

Tuginoored kirjutavad laagri lõppedes essee sellest, kuidas nad enda arvates keelelaagris arenesid. Neis kordub enim üks ja sama mõte: laager andis suhtlemisjulgust. „Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin end mugavalt ja julgemalt.“ „Mul on nüüd rohkem julgust teiste juurde astuda, üleliia muretsemata, mida teised minust arvavad.“ „See laager õpetas mulle väärtuslikke oskusi, näiteks otsustusjulgus, ettevõtlikkus ning suhtlemine.“ „HeadEst on muutnud mind julgemaks, seltsivamaks, spontaansemaks. See on õpetanud mind inimestega arvestama ja olen palju sallivam.“

Laager aitas ennast avastada ja oma oskusi arendada: „Avastasin, kui huvitav on eesti keel, selgitades seda neile, kes seda igapäevaselt ei kasuta.“ „Alguses oli megaraske midagi õpetada, aga iga korraga läks paremaks. Samal ajal kui teisi õpetad, õpid sa ise ka väga palju.“ „Siin laagris pole pinget midagi valesti teha, kuna see on inimlik ja keegi ei halvusta sind sellepärast.“ „Mind arendas tandem, kus ma õpetasin kahte väliseestlast, sain ka ise korrata eesti keele tõdesid, seega tandemis ei õpi ainult teised, vaid õpivad ka tuginoored.“ „Mul väga õpetamiskogemust ei olnud, kuid sain hakkama. Kogemused arenesid ja ma tean, milliste tegevuste abil kõige rohkem õpiti.“

Keelelaagrid muutuvad iga aastaga üha populaarsemaks. Levib sõnum, et noored hakkavad seal eesti keelt rääkima ja vaiksed ning ebakindlad muutuvad julgeks ja enesekindlaks. Paljud tulevad uuesti, mõned on laagris käinud seitse aastat järjest.

„Usun, et põhjus, miks paljud tagasi tulevad, on seltskonnas,“ kirjutas üks tuginoor. „Nii lahe on aasta ringi interneti teel suhelda teiste noortega, kes on Eestiga seotud. Meil on nii palju häid mälestusi ja seiklusi laagrist, mida koos meenutada. Lisaks enda arengule on märgatavalt arenenud ka väliseestlaste eesti keele oskus. See tuleb eriti hästi nähtavale tandemis, kus veedame lõbusalt aega ning samal ajal õpime.“

HeadEsti keelelaagrid

MTÜ HeadEst on korraldanud rahvusvahelisi noortelaagreid 2004. aastast, veel enne, kui algas koostöö Välis-Eesti noortega. Kõikide laagrite eesmärk on olnud aidata noortel iseseisvuda, ennast avastada ja enesekindlalt oma tulevikku ehitada.

HeadEst on kaheksa aastaga teinud 28 keele- ja kultuurilaagrit Välis-Eesti noortele. Neis on osalenud kokku 840 noort 45 riigist. Laagreid rahastab „Rahvuskaaslaste programm 2014–2020“ haridusministeeriumi, kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse kaudu.

Laager annab oma Eesti

16-aastane Alex Despan, kes elab Rumeenias, oli keelelaagris kolmandat, tema vend Robin teist korda. Alexile meeldib laager, kust ta leiab iga kord uusi sõpru, õpib eesti keelt ja Eestimaad tundma. „Väga sõbralik atmosfäär on alati seal ja söök on imeline,“ ütleb Alex. Kõige enam meeldis talle filmi tegemine. Igal aastal proovib ta oma tandemiõpetajaga rohkem slängi ja noorte sõnavara õppida. Sel aastal õppis käändeid. “Ausalt, ei olnud see nii tore nagu nublu laulude pähe õppimine, aga vähemalt tunnen ennast palju mugavamalt eesti keelt rääkides,“ tunnistas ta. Kodus kõneldakse emaga ainult eesti keelt, aga omavahel sujub vendadel jutt kiiremini ja mõnusamalt rumeenia keeles. „Me vahepeal räägime ka eesti keelt, siis inimesed vaatavad meile imelikult otsa. Lahe on imelik olla.“

Kõige huvitavamaks peab Alex laagris suhtlemist. „Mitte kunagi ei oleks uskunud, et kõik saavad olla üksteisega sõbrad. Minu jaoks oli see väga kasulik – õppisin olema õnnelik sellega, kes ma ise olen, ja teisi austama sellistena, nagu nad on.“

15-aastasele Robinile meeldisid kõige enam lahedad õhtupeod ning laager aitas tal õppida rääkima nagu eestlane.

Noormeeste ema Anu Despan peab keelelaagrit väga vajalikuks. „Ei oleks iial arvanud, et nii raske on oma last oma keelt rääkima panna, kui elad võõral maal,“ tunnistas Anu, kes on laste sünnist saati nendega igal suvel Eestis käinud. „Aga ikkagi ei räägi poisid eesti keelt nagu eestlased,“ arvab ta. Anu luges lastele õhtuti unejutte eesti keeles. Koos vaadati tuntud Eesti filme, nagu „Nukitsamees“, „Kevade“ jt. Lapsed rääkisid omavahel eesti keeles kuni lasteaia viimase aasta kevadeni, siis hakkasid rumeenia keeles rääkima. Emaga käib jutt ikka emakeeles, aga raamatuid lugeda on suur pingutus.

Laager andis ema sõnul poistele uue tõuke eesti keeles rohkem rääkida. „Keeleoskus läks paremaks, õpiti noorte slängi, mida minu käest ei kuule, tutvuti Eesti noorte muusika ja youtuberitega, maailm, millest mina suurt ei jaga,“ jutustas ema. Alex ütles pärast esimest aastat laagris, et ta õppis seal Eesti kohta kümne päeva jooksul rohkem kui emalt kogu elu jooksul. „Minu lapsed olid ka enne head suhtlejad ja väga avatud, aga laager andis selles osas väga palju juurde,“ rõõmustas ema. „Mulle väga meeldib, et neil on tekkinud oma Eesti ja sel aastal Eestis olles suhtlesid lapsed ka laagrivälisel ajal sealt saadud sõpradega rohkem kui minu ja sugulastega.“