Mida ja kuidas hinnata muusikas?

EMTA täienduskoolituskeskus ja muusikaõpetaja lisaeriala

Kui 1995. a vioola erialal Eesti muusikaakadeemia lõpetasin, räägiti innukalt uue maja ehitusest. Mõtlesin, et küll on kahju, et ma ise ei saa enam uues majas õppida. Toona ei osanud ma veel ka arvata, et kunagi perega Hiiumaale elama asume ning minust Emmaste põhikooli muusikaõpetaja saab.

Pidanud viiuliõpetamisega kahasse seda ametit üksjagu aastaid, tundsin aeg-ajalt ikka, et mul puudub selleks vajalik ettevalmistus. Siis aga saabus muusika- ja teatriakadeemia täienduskoolituskeskusest kutse tulla õppima üldhariduskooli muusikaõpetaja lisaerialale, millest päästerõngana kinni haarasin.

Pooleteiseaastane teekond uues majas, inspireerivate õppejõudude ja õpihimuliste kolleegide seltsis – mõelda vaid – andis märkimisväärse teadmiste pagasi, millega nüüdsest on hulga enesekindlam tööd jätkata.

Kuidas hinnata muusikaõpetuses?

Kursuse lõpetamise tingimus oli ka lõputöö kirjutamine ja kaitsmine. Minu lõputöö teema sündis praktilisest vajadusest vastata nii iseendale kui aeg-ajalt ka kolleegide esitatud küsimusele, mida ja kuidas muusikas hinnata. Töö sai pealkirjaks „Hindamine põhikooli muusikaõpetuses ja selle võrdlemine läbi kolme kooliastme“. Püüan siin jagada mõningaid mõtteid, mis uurimistööga seoses esile kerkisid.

Uurimisprobleemina tõstatasin küsimuse: kuidas võiks muusikaõpetaja õpilaste arengule ja saavutustele tagasisidet andes leida optimaalseima hindamistaktika muusikaõpetuses, kui riiklikust õppekavast lähtudes tuleb hindamise aluseks võtta nii üldosa sätted kui ainekavas ära toodud õpitulemused? Arvestada tuleb ka ainevaldkonnas taotletavaid pädevusi, väärtustades nii õpilaste teoreetilisi teadmisi, püüdlikkust ja osalemist õppeprotsessis kui ka õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutatust muusikaliste osaoskuste lõikes.

Uurisin ka, kas juhtnööride rohkust silmas pidades võiks muusikaõpetuses hinnata pigem rohkem või vähem. Milliste hindamismeetoditega, milliseid tegevusi ja millise sagedusega hinnata? Kas kõiki tunnitegevusi üldse peaks hindama?

Suuline tagasiside ja numbriline hinne

Loomulikult tutvusin teoreetilise kirjandusega, kuid korraldasin ka küsitluse kolleegide hulgas. Üks küsimus oli: kuidas peaks hindama loovtegevusi? 29 õpetajat 40-st olid arvamusel, et loovtegevusi tuleks hinnata suulise tagasisidega. Suuliseks tagasisideks võib ju olla ka vaid lihtsalt julgustav repliik „Tubli!“, „Hästi!“, „Proovi veel üks kord!“. Sellisel suulisel tagasisidel võib olla õpilasele motiveeriv mõju ning seda polegi vaja kuhugi kirjalikult talletada.

Suulist tagasisidet ei maksa segamini ajada mõistetega „sõnaline tagasiside“ või „kujundav hindamine“, mis võivad paljudele ärritavalt seostuda ajakuluka lausesepitsemisega E-koolis või Stuudiumis. Õppimise seisukohalt pole ju lapse jaoks esmatähtis hinne, vaid tagasiside. Käesoleva artikli autor ei kuulu kindlasti nende hulka, kes väidavad, et muusikaõpetuses pole üldse tarvis hinnata või eristavalt ehk numbriliselt hinnata.

Küsitluse vastuseid lugedes jäi eriti meelde üks mõte teiste hulgas: „Numbriliselt saab hinnata vaid tegevusi, mis on üheselt mõõdetavad.“ Nende üheselt mõõdetavate tulemuste põhjal ongi võimalik välja panna ka nii õppeperioodi kui aastahinne. Võib-olla tasub siis kaaluda ideed, mis soovitab üldhariduskoolide muusikaõpetuses hinnata numbritega vaid üheselt mõistetavaid ülesandeid, nagu faktiteadmised muusikaloos, muusikalises kirjaoskuses ja muud teoreetilised teadmised, ning loovtegevusi tagasisidestada suuliselt.

Laulmine ja pillimäng kui loovtegevused

Mida aga võiks üldse nimetada loovtegevuseks muusikaõpetuses, mis riiklikus õppekavas on tituleeritud kunstiaineks? Laulmine ja pillimäng on koondatud õppekavas muusikaõpetuse koostisosade loetelus musitseerimise ühisnimetuse alla. Ent söandan siiski küsida, kas me ei võiks käsitleda ka laulmist, pillimängu ja muusikalist liikumist kui loovat eneseväljendust või loovtegevusi, mida ei peaks vähemalt üldhariduskoolis ilmtingimata numbriliselt hindama.

Ehk tasub loobuda dilemmast: kas hinnata muusikaõpetuses numbriliselt kõike või mitte midagi, vaid lähtuda hoopis ideest, mis soovitab üldhariduskoolide muusikaõpetuses hinnata paindlikumalt? Soovin, et õpitulemuste tagasisidestamisel oleks õpetaja pedagoogiline „repertuaar“ laiem, selles oleks nii numbreid, sõnalisi hinnanguid kui muidki tunnustamise viise nii klassi kui kooli tasandil.

Kas praegune riiklik õppekava takistab nõnda toimimast?

Tuleb tõdeda, et otseselt mitte. Ent riikliku õppekava muusikaõpetuse ainekavas võiks olla selgemini väljendatud soovitus, et numbrilise hindega hinnatakse teoreetilisi ja faktiteadmisi ning loovtegevustele antakse suulist tagasisidet. Küllap muudaks selline hindamise põhimõte muusikaõpetuse teiste ainetega võrdväärsemaks ja kummutaks ka õpilastes ja lapsevanemates kartuse, et muusikas võidakse hinnata vaid andepõhiselt.

Võib-olla lisaks see põhimõte ka õpilastele enam julgust loovaks eneseväljenduseks üldhariduskooli muusikatundides. Lõpetuseks tänusõnad Ene Kangronile ja Kristi Kiilule sisuka ja õpetajat professionaalselt rikastava kursuse eest. Nüüd on Eesti koolides 23 kvalifitseeritud muusikaõpetajat rohkem, kes omakorda loonud tiheda võrgustiku koostööks tulevikus.

Uuest kooliaastast alustab tööd ka 50 lisaerialaga EMTA-s koolitatud lasteaia muusikaõpetajat.