Mina olen Edumuse õpetaja!
Eelmisel nädalal, 28. augustil kirjutas haridus- ja teadusministri nõunik Urve Läänemets etteheitvalt hobiõpetajatest, keda MTÜ Edumus sellel sügisel Eesti koolidesse saadab. Ütlen uhkusega, et olen üks nendest õpetajatest, kes hakkavad sügisest põhikoolis või gümnaasiumis ainetunde andma.
Paljud nendest tulevastest õpetajatest, kellega koos eelmisel nädalal Avatud Meele Instituudi intensiivse koolituse läbisime, on oma valdkonna professionaalid. Nad töötavad telekomiettevõtetes IT-spetsialistidena, pangas spetsialistide või koolitusjuhtidena, samuti ettevõtjate, kommunikatsioonijuhtide, logistikute, psühholoogide ja ka õpetajatena. Neist kellegi puhul ei märganud ma, et nad võtaksid seda ametit kergelt või et neil poleks koolis midagi noortele edasi anda. Pigem tunnevad nad aukartust ameti ees, mida väga paljud Eestis on teinud aastakümneid oma põhitööna.
Vajadus osakoormusega õpetajate järele – see on parem termin kui hobiõpetaja – tuleneb koolide vajadusest, kus aineõpetajaid, eelkõige matemaatika- ja loodusainete õpetajaid on vähe. Nädal tagasi küsis Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer Postimehele antud intervjuus retooriliselt: „Aga kuidas me kasvatame tuleviku töökohtadeks selliseid noori inimesi, kui me ei teagi, millised töökohad siis üleüldse on?“ Need mitukümmend Edumuse õpetajat, kes sügisel koolidesse lähevad, teavad vähemalt seda, millised on tänased töökohad ja missugused on nendele seatavad nõuded. Nad suudavad kindlasti traditsioonilisele ainekavale lisada omalt poolt elulisi teadmisi ja näiteid sellest, kuidas omandatavaid tarkusi reaalses elus kasutada. Ja paljud meist peavad seda võimalust ootama veel vähemalt ühe aasta. Käesoleval aastal oli Edumuse koolitusprogrammi soovijaid ligi 200.
Usun, et väga paljud Edumuse õpetajatest suudavad õpilaste silmad särama panna ja aitavad neil edasiõppimise või elukutsevalikuid teha. Tänane noor vajab ärakuulamist ja innustamist, et oma julgeid ideid teoks teha. Edumuse õpetajad suudavad siin toeks ja partneriks olla.
Me ei püri oma tänase koormusega meisterõpetajateks ja küllap teeme kohe alguses ka palju vigu, kuid targad õpivad omaenda vigadest. Mis võiks aga Eesti koolile veel kasulikum olla, kui osa nendest õpetajatest, kes teenivad palka muul töökohal, valivad pärast esimeste ristsete saamist ja sellest edukalt välja tulemist õpetaja elukutse tulevikus põhitööks ja lähevadki pedagoogilisi teadmisi kraadiõppesse täiendama. Näen juba oma kooli näitel, et koolis väärtustatakse pedagoogilist kõrgharidust, ja see on meisterõpetajaks saamise eeltingimus. Olen kindel, et tänavustest Edumuse õpetajatest lähevad seda teed mitmed, neid on vaja selleks vaid julgustada.
Ühes võin aga haridusspetsialistiga kihla vedada: õpilased ei hääleta välja neid õpetajaid, kes lähevad oma põhitöö kõrvalt vabast ajast ja omal vabal tahtel omandatud teadmisi edasi andma. Need õpetajad tunnevad sisemist kutsumust ja neil on tahe, mida ei kannusta ei raha ega õpetamisega kaasnev tunnustus. Uued õpetajad soovivad, et meie tulevased koolilõpetajad oleksid konkurentsivõimelised ja teeksid oma valikuid läbimõeldult. Ja võib-olla on neil südamesopis salasoov anda oma panuse, et ühiskond oleks nende juhendatud kodanike võrra targem. Me ei tee seda kerge südamega ega hobi korras.
Noor KOLLEEG!
See pole paha, et tunnete uhkust alanud õpetajatöö üle, kuid elukogenud inimesena peaksite teadama, et igas töös on tähtsaim PROFESSIONAALSUS. Õpetajatöös jõuate Te selleni alles pärast pikemat praktikat koolis.
Teadusest lähtuva õpetajana kahtlen pikemat aega ka tänaste õpetajate koolitajate endi professionaalsuses. Küsides “koolitatud” õpetajalt, kuidas õpilane (laps) OMANDAB uusi teadmisi-oskusi psühholoogiateaduse vaatevinklist (eriti eri vanuseastmetes!), siis ei osata vastata -!?
Kuidas te siis saate õpetada? – küsin nüüd pisut irooniliselt. Mõelgem kõik lugejad sellele küsimusele! Ja kui vastata ei oska, siis kahelgem oma õpetajahariduses ning tähtsaim – asuge end harima – elame-töötame ju 21. sajandil… Selleks tahtejõudu!