Öelge, mis ma tegema pean!
„Mis te sest psühholoogiast …, öelge, mis ma tegema pean!“ Nii on mõnedki tegevõpetajad pedagoogilise psühholoogia täiendkoolituse loengutel viimasel ajal öelnud. Vastan alati, et mida te oma tunnis ühel või teisel ajal peate tegema, seda ei saa öelda ka akadeemikud (Leppikust rääkimata!), vaid te ise peate seda vajalikul hetkel teadma ja oskama. Jääb mulje, et praeguse aja õpetajad on koolitatud lihtsalt meetodite-võtete-vahendite rakendajateks tundides. Saati selgub, et nad tunnevad halvasti ka õppemeetodeid ja võtteid endid.
Õpetajad on hädas! Nii jõutakse tegevusteni, mis lastele parasjagu meeldivad – tagavad tunnis rahu.
Aga kas see on kooli ülesanne? Kooli püha eesmärk on last ja tema mõtlemist arendada, kasvatada teistesse lugupidavalt suhtuvat kultuurset-töökat eestlast. Kellele see lihtne sõnastus ei sobi, lugegu veel kord Benjamin Bloomi jt õppe-kasvatustöö eesmärkide taksonoomiaid laste arendamise kohta. Tuhandeid (isegi miljoneid) aastaid on neid eesmärke saavutatud argielus n-ö looduspärase elukorralduse (ka laste ja täiskasvanute suhtlemise) kaudu. Sobib tänapäevalgi!
Õpetajatöö alus
Kuna linnastumine on lõhkunud looduspärase argielu (kohati on seda veel taludes), siis on ilmunud välja igasuguste teooriate-meetodite-võtete pakkujaid. „Uutes soovitustes“ on tõde niipalju, et vale koos püsiks. Nende trump on uudsus ning originaalsus ja meil Eestis eriti – vastandumine Nõukogude ajale (resp. koolile). See mõjub usaldusväärselt, eriti kui rõhutatakse Lääne (just USA) algupära.
Samas pole soovitajad ise avanud ühtki tõsiteaduslikku psühholoogiaraamatut. Nii „õpetavad“ õpetajaid ka ametnikud-ajakirjanikud, lapsevanemad ja lapsedki, kes ise ei tea midagi mõtlemise arendamisest, info püsimällu salvestamisest jne. Toimib ameerikalik nn pragmaatiline pedagoogika – arvame, et nii võiks teha.
19. sajandil (1879) sündinud teaduslik psühholoogia pole avastanud ka midagi enneolematut, vaid on teaduslike meetoditega kinnitanud inimese vaimse arengu looduspärast iseloomu ja teatud seaduspärasusi. Ei tohi unustada inimese juures toimivat (Gaussi) normaaljaotuse kõverat – seaduspärasused (olgu nad looduspärased või teaduspõhised) kehtivad kahe kolmandiku inimeste juures. Ca 30 protsenti nendele seaduspärasustele ei allu – siin aitab vaid pedagoogika, vana kogemuslik teadus. Psühholoogia-pedagoogika tundmine ongi õpetajatöö alus.
Haridus käib alla
Arengupsühholoogia on vundamendiks didaktikale – õpetamisteooriale. Torkab silma, et meil ei tehta enam vahet nn kuldse lapsepõlve (ca 6.–10. eluaasta) ja sugulise küpsuseni jõudnud (ca 13 eluaastat) noorte vahel. Nende õppimine ja maailmataju koos mõtlemisega on täiesti erinevad, õpetamisest-kasvatamisest rääkimata. Need valdkonnad on põhjalikult läbi uuritud, neid tuleks teada.
Kui aga arvame, et laps on täiskasvanuga võrdne – ta on isiksus –, pole meie koolides teadust ollagi. Õppimiseks ja isiksuse kujundamiseks tuleb laps panna siiski raskusi ületama.
Kool töötagu ikka tulevikku vaatavalt. Ka moodsa aja õpetaja ei pea oma tunnis õpilastele meeldima, õpilane meenutagu teda hea sõnaga 15–40 aastat hiljem – teadmiste ja kasvatuse pärast. Tähtis pole ka parajasti säravalt antud tund, vaid töösüsteem 35- või isegi 140-tunnise kursuse kaudu, koos tulemustega.
Digiaskeldusedki on moodsuse nimel mõttetud, kui tulemus ise on kesine. Võime tõsiste teaduslike uuringuteta (kasvõi praeguse aja koolide lõpetajatega töötades ja neid edasi õpetades) väita – hariduse tase Eestis käib alla. Muidugi pole see vaid kooli probleem.
Jõudu ja edu kõikidele kolleegidele uue õppeaasta alguse puhul!