OLID AJAD: Kollased õpikud
KAUR, abiturient
18. august 2000
Elame kommertsialiseerivas ühiskonnas. Midagi pole parata, tänapäeva maailmas kaasneb sellega ka teatav labastumine – maailma üritatakse teha inimesele võimalikult lihtsaks ning eelkõige mustvalgeks. Eriti valusalt annab see tunda riikides, kus ühiskondlikud olud on muutunud järsult ja kiirelt. Ka Eestis. Pole meil ju kuigi kaua olnud Läänest juhinduvat riiki, aga „seepe“ ja mootorratturhiiri vaatame juba ammu hoolega.
Eelkõige kool peaks olema asutus, mis labastavale arengule vastu töötab. Peale perekonna on kool ja õpetajad vist ainukesed, kes saavad suunata noore inimese arengut väljaspool turukaubanduse ja meedia pakutavaid trende – avada silmad elule, mis tegelikkuses ei osutugi nii lihtsaks kui armastussaagad „Vaprates ja ilusates“. Hästi kinnimakstud labasuste hulgast on noorel inimesel iseseisvalt pea võimatu leida midagi väärtuslikumat ja vähem primitiivset sellest, mida talle iga päev ette söödetakse.
Kuid paraku on kõikesööv ja -hõlmav kommertsiaalsus jõudnud juba ka meie koolidesse, eelkõige õpikutesse.
Näiteks võtame 11. klassi inglise keele õpiku „Headway“ (Inglismaa). Jätame seejuures kõrvale fakti, et õpiku sisu on paarikümne aasta võrra vananenud, pannes selle lihtsalt vaese pisiriigi loomuliku saatuse arvele. Aga miks peab see õpik sisult olema sama nõme kui kollane ajaleht, mis taotleb kultuursust ja seepärast üritab oma tavapäraste artiklite kõrvale panna ka midagi „haritud lugejale“? Miks ma leian Shakespeare’i soneti ja selle analüüsi kõrvalt tõelise „sopaloo“ pisikesest poisist, kes, kujutate pilti, on oma viie eluaasta jooksul juba trepist alla kukkunud, taskunoaga oma pöidla otsa maha nüsinud ning pea ees tühja basseini hüpanud. Pole ka mainimata jäetud, milliseid traumasid on tema õed-vennad üle elanud.
Kui keerame mõned lehed edasi, leiame katkendeid Frank de Felitta raamatust „Audrey Rose“. Raamat jutustab õnnetuses hukkunud tüdruku emast, kes usub, et naabrite tütres elab tema lapse hing. (Iseenesest mõistetavalt selgub raamatu lõpus, et nii ongi.) Õpikus tuuakse raamatust kolm lõiku ning jutustatakse vahele sündmuste käiku. Kogu lugu kulmineerub aga rubriigis „Mis sina arvad?“, kus palutakse klassis avada diskussioon: mida üks või teine tegelane võiks mõelda, tunda või edasi teha?
No teate, olgu see lugu kuitahes hea keelekasutusega, aga kui kästakse säärane jama kodus jutustama õppida, siis ajab ikka kopsu üle maksa küll.
Kergenduseks on, kui juhtub olema hea õpetaja. Praktika näitab, et kogenud pedagoogi ei suuda segada ükski ministri määrus ega loll õpik. Kuidagimoodi oskab ta ikka tagada taseme, mis normaalselt arenenud gümnaasiumiõpilastele vähemasti piinlikkust ei valmista. Sest ega kõiki lollusi pea ka alati kaasa tegema.
Mõneti on selliste kooliõpikute koostamine nagu mõistetavgi. On selge, et säärast materjali on kerge leida ning keelekasutus on seal suhteliselt lihtne. Teisalt selgitavad mõned meie armastatud metoodikud, et õpik peabki olema hästi „elulähedane“ ning sealt saadud teadmised peavad olema praktikas kergesti realiseeritavad. Ei midagi isiklikku, aga probleemi kinnimätsimine sääraste argumentidega näitab minu meelest mõndagi nende metoodikute endi kohta …
Paraku ei ole iga inglise keele oskaja veel „valmis õpikuautor“, sellest ka eelkirjeldatud probleemid.
Meie haridussüsteem on funktsioneerinud iseseisvalt juba kümme aastat. Äkki oleks kõikide suurepäraste reformide vahepeal võimalik mõned normaalsed õpikud kirjutada, mitte importida endale välismaa (odavat?!) jama?