Raamat kogemusõppest jagab praktilisi soovitusi

Hiljuti ilmunud raamat kogemusõppest korrastab emakeelset sõnavara ning annab muuseumite ja teaduskeskuste töötajatele nõu. Raamatust rääkis lähemalt selle koostaja, Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi alushariduse ja algõpetuse didaktika dotsent Inge Timoštšuk.

Mis on raamatu „Kogemusõpe avatud õppekeskkonnas“ eesmärk?

Eesmärk on aidata korrastada eestikeelset sõnavara. Meil on päris palju toortõlkeid inglise keelest ja inimesed kasutavad sõnu sellises tähenduses, nagu on harjunud.

Eri asutustes või kogukondades on teatud harjumuspärased viisid ühest või teisest asjast rääkida, minu püüe oli luua selles korrapära. Soovisin selgitada, kust need mõisted pärit on ja kuidas neid Eesti olemasoleva teadmisega siduda.

Teine eesmärk oli panna kokku metoodiliste soovituste kogum, mis võiks aidata inimestel muuseumites ja teaduskeskustes õppimist paremini juhtida. Me teame õppimise kohta päris palju, meil on nii maailmas kui Eestis palju temaatilisi empiirilisi andmeid ning pole vaja kogu aeg jalgratast leiutada. Nii võikski mõned asjad olla kirjas, et kuskilt pihta hakates saaks vaadata, mis on varasemast juba teada.

Esimene peatükk tegeleb mõistetega ja püüab leida korrapära või tuua eesti keeles välja selgemat sõnumit, mida avatud õpikeskkonnad endast kujutavad. Teine osa on enam seotud õppimise juhtimisega: kuidas õppijate iseseisvust toetada ja nende õppimist juhtida. Järgnevad peatükid on pühendatud praktilistele soovitustele: kuidas praktilises olukorras tegutseda, seada eesmärke ja koostada tegevuskavasid. Samuti keskendub raamat sellele, kuidas õppekäikude plaane paika panna. Mõned tekstiosad on pühendatud sellele, kuidas teha koostööd nende tegevuste kavandamisel näiteks muuseumites või teaduskeskustes.

Kellele on raamat eelkõige mõeldud?

Inimestele, kes töötavad muuseumites, teaduskeskustes ja ka huvihariduses. Samuti ringijuhtidele. Kooliõpetajaks õppinud peaksid suurt osa raamatus käsitletust teadma. Eriti kui on ülikooli lõpetanud viimastel aastatel või aastakümnetel. Ent küllap on neilgi võimalik raamatu abil veidi oma silmaringi laiendada, sest avatud õppekeskkonna teema hõlmab keerukamates keskkondades õppimist. Info hulk läheb ju kogu aeg suuremaks ja olukorrad, kus õpitakse, mitmekesisemaks. Mõneti erineb see klassis toimuvast, sest kui õpetaja klassiruumist välja läheb, on avatud õppekeskkonna mõtestamine tema jaoks ehk teisel moel aktuaalne.

Kui räägime õppija positsioonilt ehk õppimisest, siis on tegu õpikeskkonnaga. Kui räägime õppekeskkonnast, siis sisaldab see nii õppimist kui õpetamist.

Üha enam viiakse õppetööd läbi väljaspool klassiruumi. Mida olulist peaks järgima õpetaja, muuseumi või muu avatud õppekeskkonna juhendaja?

Kuna õppimise keskkonnad on nii mitmekesised ja keerukad, peaksid kõik neis toimetavad inimesed võtma omaks positsiooni, et nad saavad teisi aidata. Sisuliselt tähendab see õpetaja rolli võtmist, sest mida keerukam on keskkond, seda enam vajab inimene infoga toimetulekul tuge. See on ka mõtteviisi muutus: ei ole nii, et keskkond ise õpetab, pigem peab rohkem infot ja kogemusi omav asjatundja olema teejuhiks ning abimeheks.

Juhendajal tuleb ka mõista, et sellist õpetamist on võimalik õppida. Seega tuleb tal anda infot eesmärkide kohta, kaasata õppijaid, neid motiveerida ja pakkuda ülesandeid ning elamusi, mis võimaldavad positiivset kogemust või eduelamust.

Kuidas toetab raamat avatud õppekeskkondades õppimise kvaliteeti?

Välja on toodud põhjendused ja selgitused, miks peab õppimist juhtima ja millised põhimõtted on mängus iseseisvuse toetamisel ning kaasamisel.

Ehitasime raamatu teadlikult üles nii, et seda oleks vajadusel võimalik eest taha ja tagant ettepoole lugeda. Oleme kasutanud ristviitamist – teooria juures praktilisele poolele ja vastupidi, see annab erineva mõtlemisviisiga inimestele võimaluse end tekstist läbi lugeda. Kui meil on väga inforikas keskkond ja praktilise tegutsemisega selgitusi, struktuuri ja juhiseid ei kaasne, võib see teadmise hoopis ära lõhkuda või tekitada väärarusaamu. Olen veendumusel, et ainult võtete või juhiste jagamisest ei piisa, tuleb ka põhjendada, miks üks või teine asi ja millises kohas toimib.

Milliseid nippe jagatakse, et õppetöö oleks avatud õppekeskkondades kvaliteetsem ja pakuks osalistele suuremat rahulolu?

Raamatus on täpsemad juhised, kuidas organiseerida tööd, koostada õpijuhiseid, anda selgitusi, eesmärgistada tegevust ja teavitada õppijaid eesmärkidest. Siin on kõige tavalisem õpetamise protsess avatud keskkonna näitel lahti kirjutatud ja juttu on tagasiside andmisest ning näiteid vanuselise eripära arvestamisest. Lasteaialastele ja täiskasvanutele ei saa läheneda ühes võtmes. Lisaks on õppijate häälestamise võtteid. Kindlasti pole tegu retseptiraamatuga, pigem on püütud õppimise protsessi alates häälestamisest kuni kokkuvõtete tegemiseni põhjendada ja kirjeldada otstarbekaid võtteid, tuues näiteid.

Iga peatüki lõpus on mõtlemisharjutused, mis tuginevad eelnevale tekstile, ja õiged vastused tulevadki tekstist. Mõeldud on need kõigile, kes iseennast tekstis või sihtrühmana ära tunnevad: muuseumipedagoogid või avatud keskkondade töötajad. Mõned raamatud on juba jõudnud ka õpetajate kätte. On kuulda, et neil on seda kõike oma vaatevinklist väga huvitav jälgida ja mõelda täpsemalt, mis toimub väljaspool klassiruumi asutustes, millega nad kokku puutuvad.

Raamatus on kogemuslugusid. Kuidas on avatud õppekeskkondade juhendajaid seni haridusprogrammide koostamiseks ja läbiviimiseks koolitatud?

Tallinna ülikoolis on mitmed aastad olnud valikaine „Õppimine ja õpetamine avatud õpikeskkonnas“, mida pakutakse tulevastele aineõpetajatele, selles on osalenud ka kutsepedagoogid. Aine on olnud väga populaarne ja õppegrupid on pidevalt täis. Samas ei ole mul üleliia head ülevaadet, kuidas muuseumite või teaduskeskuste inimesed oma teadmisi täiendavad. Loodan, et raamat aitab tühimikku täita ning lugejad saavad nüüdisaegsest infost parema pildi.

Raamat kannab sõnumit, et teisi õpetama hakkavatel inimestel tuleb väga selgelt omaks võtta õpetaja roll ja seda on võimalik õppida, see omakorda võiks aidata muuseumite ja teaduskeskuste inimesi. Lisaks on tervikuna kirjeldatud, kuidas sellises keerukas keskkonnas õppeprotsess toimub ja kuidas jõuda motiveerimisest tagasiside andmiseni.

Raamat „Kogemusõpe avatud õppekeskkonnas“ on pdf-failina kättesaadav SA Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. Samuti on huvilistel võimalik saada tasuta paberraamatut (kuniks neid jätkub). Oma soovist tuleb teada anda veebivormi kaudu: https://bit.ly/3lmMyFs.

Raamatu väljaandja on SA Eesti Teadusagentuur ja seda rahastati TeaMe+ programmi raames Euroopa regionaalarengu fondi toel.