Sisukas portreeaasta fotomuuseumis

Tallinna Raekoja taga asuvas fotomuuseumis on juba kevadest hoo sisse saanud väga eriline aasta. Kui sellele eelnenu oli pühendatud arhitektuurile, siis juba mõnda aega keerleb kogu muuseumi programm alates näitustest kuni haridussündmusteni portreefoto ümber. 2021. aasta sügiseni on fookuses selle lai spekter. Portreeaasta näitab, tutvustab ja uurib portreefotot Eesti oma ajaloolise fotopärandi kaudu, ent toob paralleelselt tähelepanu alla ka nüüdisaegse fotoportreekunsti nii kodumaiste kui ka rajataguste fotokunstnike tööde näol.

Fotomuuseumi kogudes on varjul palju üllatusi ja algallikaid, mida uurida ning mis pakuvad põnevaid avastusi. Fotoajalugu ei ole igav tolmu koguv kultuurikiht kunstiajaloos, vaid ilmekaid ja sisukaid vaatenurki pakkuv lõim meie eneste loole. Natuke on see võrreldav õngitsemisega, kuna mõnikord ei tea ka muuseumitöötajad ise, mis aarded kogudest õnge hakkavad. Fotomuuseumi praegune pärand koosneb üle 200 000 museaalist, nende seas on aardeid, millest suur osa ootab alles uurimist. Ja kogu täieneb pidevalt.

Portreeaasta põhinäitus „Eesti portreeavangard 1980–2000“ ongi nagu omamoodi hüpe tundmatusse. Päevavalgele ilmusid fotod, millest küll paljud on ikoonilised, kuid jõudnud meie pildilises mälus juba tuhmuda või täiesti üllatavad leiud, mida varasemaltki on vähesed näinud. Tanel Verk näituse ühe kuraatorina on teinud valiku, mis avab 1980- ja 1990-ndate pöördelises murrangus vahetuid muutusi kogenud inimeste olemust. Näitab nende kaudu 180-kraadiseid ühiskondlikke pöördeid üleelanute emotsioone, tunnetust ning nägu. Ent ka nüansse, millest olid mõjutatud nii kunst kui ka fotograafia.

Tollal olid peale kasvanud noored loovisikud Herkki-Erich Merila, Peeter Linnap, Ain Protsin, Ülo Josing, Ly Lestberg, Toomas Kalve, Toomas Volkmann, Peeter Laurits, Ann Tenno, Mark Raidpere jpt. Kadunud oli varasem modernismimaik, mis aga ei tähenda, et ei katsetatud. Uus suund liikus kontseptualismi poole. Näitus heidab pilgu tollasele nägemusele inimesest, ajast ja fotograafist endast. Paljudele pakub see kindlasti nostalgilist äratundmist.

Põhinäituse kõrval saab esile tuua Soome ikoonilise kunstniku Paola Suhoneni seksuaalsuse ja religioossuse suhet analüüsivat projekti „Southern boys, southern girls“, publikule juba esitletud Venemaalt Eestisse asunud fotograafi Alena Shminke muusikast ja fotokunstiteraapiast inspireeritud „Dialooge” koos Mike Rossiga, prantsuse päritolu Laurene Bois-Mariage’i reaalse ja virtuaalse elu segunemisest ning populismi kasvust tingitud rahulolematuse võimendumist peegeldavat „Tundlikkuse 49 värvi“. Nooremat põlvkonda kõnetavad kindlasti Kertin Vasseri popkultuuris ja ühiskonnas toimuvat kommenteerivad sarkastilis-iroonilised portreed ja moefoto elemente portreefotosse installeeriva Maiken Staaki analooglooming. Ning portreeaasta näituste seeria kulmineerub Londonis resideeruva Eesti fotograafi Sirli Raitma kogu maailmas laineid lööva personaalse ja dokumentaalse portreefotoprojektiga „EHA“ oma emast.

Ent portreefotoaasta fotomuuseumis ei piirdu vaid näitustega. Sellele lisandub mahukas haridusprogramm loengusarjade, meistriklasside ja töötubadega. Toimuvad artist talk’id kunstnikega, kuraatorituurid ning eraldi kohtumisõhtute sari koostöös fotokunsti ajakirjaga Positiiv.

Fotomuuseumi loengusari sügisest aasta lõpuni pakub portreefoto filigraansete valdajate rahvusvahelise haardega plejaadi – Birgit Püve, Tanja Muravskaja, Maria Kapajeva, Elina Kostabi jt.

Piduliku alatooniga on fotomuuseumi ja Eesti ainukese fotokunstiajakirja Positiiv ümmarguste sünnipäevanumbritega (40 + 10 = 50) tähistatud kohtumisõhtute sari, kus astuvad üles portreefotot oma loomingus ohtralt kasutavad kunstnikud. Nimetame neist mõnda: Iris Kivisalu, Kaupo Kikkas, Silvia Pärmann, Anna Kõuhkna jt.

Kes aga soovib praktilisemat kogemust, siis hakkajamad saavad enda loomingulisust avada töötubades, millest uudseim on stencil-portree kursus tänavakunsti korüfee von Bombiga. Skandaalse maiguga šabloonikunst, mille maailmanimi on vaieldamatult Banksy, pakub suurepärase võimaluse ühendada portreefotot ja grafitikunsti. Omamoodi meditatiivne, keskendumist ja täpsust nõudev protsess on nauditav, sest tulemuses ei saa eksida, ja see on tõeliselt äge.

Täpsemat infot leiab muuseumi kodulehelt https://linnamuuseum.ee/fotomuuseum/.