Sõnal sabast: Kilplane

Hiljuti taasilmus eesti keeles armastatud saksa kirjaniku Otfried Preussleri teos „Meil Kilplas. Tõsilood kilplaste elust linnakirjutaja Jeremias Punktumi ülestähenduste järgi“. Aga oot, kas Kilpla ja kilplased polegi siis eesti algupära?

Nii võiks arvata küll, kui mõelda Friedrich Reinhold Kreutzwaldi teosele „Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata ja tännini veel üleskirjutamata jutud ja teud“, mis ilmus esimest korda juba 1857. aastal ja sai ruttu tõeliseks rahvaraamatuks, ning Eno Raua hilisemale ümberjutustusele „Kilplased“, mis on saanud eriti kuulsaks Priit Pärna illustratsioonidega. Mõlemad teosed on vaata et meie tüvitekstid.

Aga tegelikult tulevad kilplased just Saksamaalt ja saksa kirjandusest, kus juba 16. sajandil tegutsesid Schildas – ilmselt tänapäeva Schildaus – elavad Schildbürger’id (Schild ‘kilp’ + Bürger ‘kodanik, (linna)elanik, pürjel’). Kreutzwald ei teinud muud, kui kohandas ühe Schildbürger’eist jutustava teose eesti lugejate jaoks, tõlkides Schilda seejuures Kilplaks ja Schildbürger’id kilplasteks. Algallika jättis ta mainimata (tiitlilt saame vaid teada, et teos on tõlgitud „Kalkuni keelest“) ja kaanele kirjutas oma nime – nagu meie rahvavalgustajad, ka Jannsen ja Koidula, toona sageli tegid.

Kilplaste traditsiooni saksa rahvakultuuris käsitleb põhjalikult folklorist Eduard Laugaste Eesti Kirjanduse (12/1933) artiklis „Fr. R. Kreutzwaldi „Kilplaste“ algallika küsimus“. Laugaste lauluisale ei halasta, nimetades tema „Kilplasi“ üsna otsesõnu plagiaadiks ja järjekordseks importteoseks Saksast ning jõudes selle konkreetse algallika jälgi ajades Gotthard Oswald Marbachi 1838. aasta teoseni „Der Schildbürger“.

Tõepoolest, meie aja moraali järgi on Kreutzwaldi „Kilplased“ pesuehtne loomevargus, kuid tema juba 19. sajandi lõpus hästi omaks võetud tõlkelaenu „kilplane“ kasutusväärtust see ei kahanda. Tulutult ja sõgedalt sekeldavaid juhmivõitu inimesi, kelle kohta seda tabavat sõna pruukida võib, on ju rohkem kui küll.