Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Kaire Talviste „Digilõks: käsiraamat vanematele, kuidas toetada lapsi nutimaailmas“
Mullu mais avaldas kultuuriministeerium teate aasta 2020 kuulutamisest digikultuuri teema-aastaks (https://www.kul.ee/et/uudised/kultuuriministeerium-kuulutab-2020-aasta-digikultuuriaastaks) eesmärgiga edendada kultuuri ja pärandi säilitamist ja kättesaadavamaks muutmist digitaalsete lahenduste toel. Saatuse irooniana kujunes 2020. aastast digiaasta palju ulatuslikumas mõttes, kui seda keegi toona ette oleks osanud kujutada. Oleme kevadel läbinud mitmekuise perioodi, mil tuli toimimas hoida igapäevaelu nii tööl, koolis kui kodus tingimustes, kus üksteisega kohtuda oli võimalik vaid virtuaalselt. Kes suudaks tagantjärele loetleda kõiki tegevusi ja teenuseid, kus digimaailm ja internet osutusid hädavajalikuks, ühtlasi ainsaks käepikenduseks?
Seni on jäänud üldmulje, et Eestis suurem osa lapsevanemaid siiski pooldab (kasvõi teoorias) soovitust hoida lasteaialapsed ekraanidest võimalikult eemal ja piirata kooliealiste lastegi ekraaniaega. 2020. aasta muutis meie argipäeva selles osas suuresti: päevast päeva arvutiekraanide ees viibimisest sai paratamatus, mitte enam vabal valikul vaba aja veetmine. Nagu täiskasvanutest, nii ka koolilastest osale taoline režiim sobis ja nad said hakkama tavalisest vaat et pareminigi, osale aga mitte. Uut õppeaastat alustame teadmisega, et kevadine COVID-19 levikust põhjustatud eriolukord võidakse vajadusel taas kehtestada ja taolised perioodid võivad jääda tulevikus korduma. Kuidas elada uues digitegelikkuses nii, et kasud ja kahjud püsiksid vähemasti tasakaalus?
Kasuks tuleb korrata üle teadmised, kuidas ekraani ees veedetud aeg mõjub kehale ja ajule – eriti alles kasvueas laste puhul –, ja kuidas vältida või vähendada kaasnevaid ohtusid. Kaire Talviste käsiraamat annab hea ülevaate liigse ekraaniajaga kaasnevaist nii füüsilise kui vaimse tervise probleemidest eri vanuses laste puhul, alustades väiksematest ning jätkates koolilapsi puudutavate teemadega.
Oluline on nt teada, et sage ja pikaajaline liikuva pildi vaatamine väikeses nutiseadmes muudab väikelapse silma arengut sel määral, et hiljem ei suuda ta raamatu lehekülgedel tekstiridu enam pilguga haarata ilma pead liigutamata (lk 42) – mis muudab lugema õppimise ja lugemise ebamugavamaks (seega vastumeelsemaks). Inspireeriv on aga näide, kuidas laste toitumishäirete ja ülekaalu probleemide lahendamisel nutirakendused just kasu tõid (lk 88). Eraldi peatükis käsitletakse liigsest ekraaniajast tingitud muutusi laste sotsiaalses suhtluses ja käitumises. Autor ei vaata mööda ka netis peituvatest ohtudest: küberkuriteod, turvalisus, häiriva sisuga materjalidega kokku puutumine ja selle tagajärjed.
Käsitletud teemasid ilmestavad näited päriselust, kus nii spetsialistid, lapsevanemad kui noored ise jagavad oma kogemusi juhtumitest, kuidas satuti nt netisõltuvuse või kurjategijate küüsi, ja sellestki, milliseid lahendusi leiti. Raamatu nõuanded ja soovitused pärinevad mitmetelt Eesti spetsialistidelt, nende hulgas on pedagooge, teadlasi, koolipsühholoog, veebipolitseinik, aga ka küberkoolitaja ja raamatu „Turvaline internet: digimaailma teejuht“ ning lauamängu „Häkkerite lahing“ autor Diana Poudel.
Raamiga on esile tõstetud soovituste plokid ja suurtähtedega nn arukad kokkulepped, mille rakendamine on andnud häid tulemusi. Taoline liigendatus teeb teksti vaheldusrikkaks, aidates vajalikke kohti hõlpsamalt üles leida; asjalikult ja lihtsalt sõnastatud teemakäsitlused jäävad hästi meelde. Ehkki pealkirjast lähtuvalt on raamat suunatud lapsevanematele, võiks seda kasvõi ositi lugeda ja arutada ka lastega koos.
Elu näitab, kas oleme piisavalt nutikad, et pöörata meie digiaasta paratamatus oma kasuks, seejuures lõksudesse langemata.
Loe veel Tallinna keskraamatukogu soovitusi: