Teadushuviharidus vaatab tulevikku

„Me kõik oleme ajarändurid, reisime üheskoos tulevikku. Aga tegutsegem üheskoos selle nimel, et see tulevik oleks koht, mida tahaksime külastada.“ Stephen Hawking

Ärge õpetage meile minevikku, õpetage tulevikku, vahendab Madli Zobel Eesti Päevalehes laste ootusi tänapäeva haridusele.

Paraku ei oska me oma lastele tulevikku õpetada, sest ei tea, milline see on. Maailm meie ümber muutub suunas, mida me ei ole osanud ennustada, ja kiiremini, kui ootasime. Saame uurida minevikus toimunud sündmusi ja selle põhjal teatud tõenäosusega tulevaste sündmuste toimumist visandada, aga mitte tulevikku õpetada. See on üks hariduse paradokse. Loodame saada koolist teadmisi ja oskusi, mida kasutada tulevikus, aga ei tea, mida meil tulevikus vaja läheb. Seetõttu on ootused kooliharidusele suured, aga ebamäärased.

Selleks et noori tulevikuks ette valmistada, peab kool olema paindlik ja võimeline ise uuendusi looma. Kooli sellises võimekuses kahtleb aga ka kogenud kasvatusteadlane Tiiu Kuurme, küsides, kas kool kui konservatiivne paik üldse sobib ühiskonna uuendamiseks (EPL, 01.09). Hariduses vajalikke uuendusi saab edukalt ellu rakendada koostöös huviharidusega.

Teadushuvihariduse mõiste on eesti keeles väga noor. See tähistab loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia (LTT) valdkonna huviringe. Kuigi mõiste on kasutuses olnud vähem kui kümme aastat, ei tähenda see, et valdkonnas tegutsevatel huviringidel ei oleks Eestis pikemat ajalugu. On küll. Näiteks koolivälisel loodusharidusel on 67-aastane traditsioon.

2016. aastal loodud Eesti teadushuvihariduse liit koondab LTT-valdkonnas tegutsevad huvipõhise hariduse pakkujad ühe katuse alla. Liidu liikmed on ühel nõul, et teaduspõhisus, huvi, haridus ja koostöö on väärtused, mis aitavad meil luua just sellist „tulevikku, mida tahaksime külastada“. Loodetud tulevik on aga igaühe jaoks erinev. See omakorda ei tähenda, et me ei peaks ühisosa otsima ning ühiseid väärtusi looma.

Eestis on väga tore see, et meil on huvikoolid ja koolide juures tegutsevate ringide traditsioon. Huviringides saab katsetada ja rakendada teadmisi, mida koolitundides õpitakse. Teadmised kinnistuvad ja leiavad lapse jaoks elulise tähenduse. Sel moel aitab huvipõhine haridus leevendada ühte koolihariduse peamist probleemi: kooli ja n-ö päriselu lahusolekut. Ise katsetades ja meisterdades ärkavad ellu füüsikavalemid ning oma silmade, sõrmede ja ninaga saab tunda loomade ja taimede olemasolu, tajuda nende tegelikku suurust ja mõju. Saab proovida lihtsat ülesannet lahendada keerulisemal moel või hoopis leida lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele, abiks robotid, arvutid, metalli- või puutööoskused ning entusiastlik juhendaja.

Isiksuse arengus on huviharidus üldhariduse kõrval oluline täiendus ja peaks olema kättesaadav igale lapsele. Teadushuviharidus täiendab kooliharidust elulisusega ning aitab noorel oma teadmisi rakendama õppida.

Väljakutsed

Tänavune koroonakevad esitas väljakutse ka paljudele ringidele. Ootamatus olukorras pandi proovile paljude tegijate loovus ja paindlikkus, aga ka ärimudel ning jätkusuutlikkus. Esimese ehmatusega lõpetasid mõned omavalitsused esmalt just huviringide töö, eeldades, et muutunud oludes pole nende tegevus võimalik või vajalik. Suutsime tõestada vastupidist. Hoolimata keerulisest olukorrast kevadel õppetöö korraldamisel jätkasid paljud õpilased osalemist virtuaalsetes ringitundides. See oli märk omavalitsustele ning andis palju enesekindlust juhendajatele, kes mõistsid, kui oluliseks peavad lapsed koolivälist huvitegevust. Muidugi ei asenda videotunnid ja tegutsemisjuhised YouTube’is tegelikku meeskonnatööd ja ühisloome tunnet, mis tekib, kui kellegi mõttevälgatusest areneb kiirelt loov lahendus ühisele väljakutsele. Aga loovus ja tehnoloogiaoskused olid need, mis aitasid juhendajatel leida kiiresti uusi võimalusi ringitööks. Rõõmu tegi selles keerulises olukorras ka oskuste jagamine teistega. Ilmusid videokoolitused ideedega, kuidas muutunud oludes robootikaringi korraldada, ning IT-oskuste koolitused loodusringide juhendajatele. Samasuguse õhinaga, nagu oodati kooliminemist, oodati huviringide päriskokkusaamisi.

Koroonakevad avas vähemalt ühe ukse. Veebis jagatavate videotundide abil saime täpsemalt aimu, millega tegelevad mitmesugused teadusringid, ning see tõi uusi ideid ja koostöömõtteid. Juba suvel toimus üle Eesti 20 teadushuvi suvekooli ja laagrit, kus lõimiti LTT eri valdkondi ning ligi 500 last said tegelda nii kosmoseteaduse, matemaatika, looduse kui robootikaga. Loodetavasti tekkis sellel suvel nii mitmelgi neist tõsisem huvi mõne suvekoolis kogetud teema vastu, mida alanud õppeaastal teadusringis edasi uurida.

Üks olulisemaid väljakutseid teadushuvihariduses on jätkuvalt, kuidas hoida järjepidevust, et lapse lõõmava leegiga üles köetud huvi ei hääbuks. Huvi võib tekkida suvekoolis, laagris või põnevas koolitunnis, aga peale huvi tekitamise ja järgneva regulaarse juhendamise on väga oluline tagada lapsele järjepidev toetaja ka siis, kui ta kasvab juhendajast mööda ja vajab liikumist järgmisele teadmiste astmele.

Kes vastutab lapse huvile arenemisvõimaluse loomise eest? Teadushuvikoolid võtavad vastutuse, aga seisavad silmitsi juhendajate puudusega. Kust leida nendes valdkondades juhendajaid edasijõudnud lapsele? Lihtsat ja kiiret lahendust ei ole. Võimalus peitub huviringide ja koolide koostöös ettevõtete ja ülikoolidega. Siin on arenemisvõimalused suured ning koostöömudeleid mitu. Koostööd teevad aga inimesed, mitte asutused, ning koostöö vajab suhtlemist, aega ja võimalust usalduse tekkimiseks. Samuti kindlustunnet tulevikuks, et huvipõhisel haridusel oleks kindel koht Eesti hariduselus.

Vaata ka https://teadushuvi.ee/, https://huviring.ee/